Uks avanes Ameerikasse

Igor Garšnek

Tallinna Filharmoonia hooaja avakontsert „Ameerika serenaad”: Tallinna Kammerorkester ja Ilja Gringolts (viiul, USA) Risto Joosti dirigeerimisel 19. IX Mustpeade majas.

Möödunud laupäeval avanesid Mustpeade maja uksed Tallinna Filharmoonia ja Tallinna Kammerorkestri (TKO) hooaja ühiseks avakontserdiks „Ameerika serenaad”. Risto Joosti dirigeerimisel kõlanud muusikaõhtu oli asjakohaselt esinduslik – ja seda nii virtuoosse, noore viiulisolisti Ilja Gringoltsi, publikurohkuse (lisatoolid päästsid olukorra!) kui ka kontserdi kavavaliku mõttes.

Vene päritolu juudi rahvusest ameeriklase Ilja Gringoltsi atestaadid on kadestamist väärt, nimetagem neist kahte: ta on lõpetanud New Yorgi Juilliardi muusikakooli Itzhak Perlmani käe all ning ta on kõigi aegade noorim (22) Genova rahvusvahelise Paganini konkursi võitja. Lisaks mängib ta Guarneri del Gesù meistripillil.

Kava „Ameerika serenaad” suur­teosed Leonard Bernsteini „Serenaad” Ilja Gringoltsi soleerimisel ja Erich Wolf­gang Korngoldi „Sümfooniline serenaad” mõjusid mõlemad ameerikalikult (loe: hollywoodlikult) positiivseid meeleolusid genereerivate helitöödena. „Meie mees Ameerikas“, noor, vaid 21aastane Eestis sündinud helilooja Jonas Tarm (õpib praegu Bostonis New Englandi konservatooriumis) oli spetsiaalselt selle muusikaõhtu tellimustööna kirjutanud orkestriteose „Pagulane merel“, mis kõlas maailma esiettekandena.

Ainsana ei sobitunud sellesse „ameerikaliku serenaadi“ kontseptsiooni verbaalses mõttes ehk Eino Tambergi lugu „Soli e tutti“ (2009), kuid selle teose ettekandel avanesid hoopis teist laadi esituskvaliteedid, näiteks solistide ansamblimängu täpsus ja tumedates toonides ekspressionistlik väljenduslaad.

Alustuseks kontserdi avaloost, Jonas Tarmi esiettekandele tulnud teosest „Pagulane merel“ (2015) keelpilliorkestrile. See kümneminutiline kompositsioon on kahtlemata seda sorti helitöö, mis tänu oma suunavale pealkirjale ja illustratiivsele kujundite ringile peaks kuulajale mõjuma vahetu pildina. Umbes nagu lühike dokfilm, mis pidi ilmselt väljendama nüüdsete sõjapagulaste üleelamisi ja seda (muusika järgi otsustades) tormisel Vahemerel. Või miks mitte ka Eestist 1944. aasta Rootsi põgenenute traagikat Läänemerel.

Noor autor on siin oskuslikult ja kuulama panevalt kasutanud suhteliselt lihtsat, kuid kindla peale töötavat muusikalist leksikat. Nagu näiteks tšellode-kontrabasside ähvardavad forte’d madalas registris, viiulite „ahastavad“ glissando’d ja sõjaka värvinguga kaasahaarav, „tormituultes“ motoorika, mis tugines mõnikord vaid paari-kolme noodi ostinaatsele kordusele. Jonas Tarm heliloojana ilmselt ei püüdnudki sellele teosele külge pookida mingit „sügavat filosoofiat“ või „poliitilist deklaratsiooni“. Ongi vist parem, kui niisuguse pealkirjaga lugu on kallutatud pigem teadliku naivismi kui alateadliku pretensioonikuse suunas.

„Sügavat filosoofiat“ ei maksa ilmselt otsida ka Leonard Bernsteini (1918–1990) „Serenaadist“ (1954) sooloviiulile ja orkestrile, kuigi see on inspireeritud Platoni „Pidusöögist“. Platoni dialoogide tegelased (Phaedrus, Aristophanes jpt) on küll andnud helitöö viiele osale pealkirja, kuid neid tasub tõlgendada pigem muusikaliste karakterite kui filosoofia mõttes.

Kuna Bernsteini „Serenaadi“ näol oli tegemist teosega soleerivale viiulile orkestriga ja mitte viiulikontserdiga, siis oli ka Ilja Gringoltsi solistirolliks olla pigem „esimene viiuldaja teiste orkestrantide seas“, kui oma mängutehnikaga „kosmosesse“ põrutav artist. Risto Joost hoidis solisti ja orkestri ansamblipartnerlust hästi reljeefses kõlatasakaalus, eksponeerides sealjuures oskuslikult Gringoltsi mängu meisterlikke artikulatsioonifinesse ning sellele vastukaaluks värvikaid orkestrirepliike.

Bernsteini oopuse esituslik tervik kujunes erinevate karakterite kaleidoskoobile vaatamata veenvalt sidusaks ja voolujooneliseks. Kui midagi meeldejäävat veel eraldi välja tuua, siis kindlasti Ilja Gringoltsi lausa vokaaliga võrreldavat kandvat tooni ja fraasi­kujundust IV osas „Agathon (Adagio)“. Märkimist väärib kahtlemata ka teose finaali „Sokrates. Alkibiades“ orkestraalselt jõuline dramatism.

Kontserdi lõpetas Korngoldi „Sümfooniline serenaad“. Viinis sündinud ja 1934. aastal USAsse emigreerunud Erich Wolfgang Korngoldi (1897–1957) muusikat esitatakse Euroopas suhteliselt harva. Ameerikas tehakse seda aga märksa tihedamalt ilmselt seetõttu, et Korngold on Hollywoodi filmiproduktsiooni omal ajal jätnud päris märgatava muusikalise jalajälje (filmimuusika Oscar 1936. ja 1938. a).

Seda hollywoodlikku melodismi võis kohe aduda ka tema „Sümfoonilises serenaadis“ (1947), mis on tegelikult pretensioonitu meeleolumuusika selle sõna kõige paremas tähenduses. Seejuures on orkestripartiid selles helitöös kohati vägagi nõudlikud: näiteks II osa kiires tempos pizzicato’d kõikidel keelpillidel korraga kõlasid TKO esituses mängutäpsuse mõttes vähimagi hinnaalanduseta! Ja ka dirigent ei saa siin niisama oma frakihõlmu lehvitada – aeglase III osa sarabande’iliku väljapeetuse kujundas Risto Joost küll hästi sugestiivse dramaturgilise arengukaarega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar