Ühiskonnatundlik ja eksklusiivne nüüdismuusikaaeg

Mitmekülgses nüüdismuusikas on üha enam tunda, et meie heliloojad muretsevad kas või alateadlikult ühiskondlike protsesside pärast.

JOHANNA MÄNGEL

Lõppev aasta on eesti nüüdismuusikas olnud mitmekülgne ja rikkalik. Vaevalt leidub ka selle muusika kõige tulihingelisemate austajate hulgas neid, kes aasta vältel oleksid osa saanud kõikidest sündmustest. Loodetavasti ei jää aga ükski selle aastanumbri sees sündinud teos vaid mööduvaks tuulepuhanguks. Kas ja millist elu heliteosed järgnevatel aastatel elama hakkavad, sõltub juba mingisugustest meile hoomamatutest juhtumistest ja universumi müstilistest harmooniamängudest.

Seletamatul moel on Eestis praegu nüüdismuusika loomiseks soodne pinnas. Meenub üks mõne aja tagune välismaal naisheliloojate osakaalust eri riikides tehtud kokkuvõte, kus üllatuslikult kõrge tulemuse saavutas just Eesti. Uue energia ja värske jõuga on viimase aastaga plahvatuslikult esile kerkinud noorte naisheliloojate põlvkond: Liisa Hirsch, Elis Vesik, Evelin Seppar, Marianna Liik ja Maria Kõrvits. Varakult välja kujunenud isikupära ja katsetamisjulgus on sütitanud neis ambitsioonid ning aidanud sõlmida tugevaid rahvusvahelisi suhteid. Oma viimaste aastate heliloomingu väljapaistva taseme ja teoste edu eest pälvis Liisa Hirsch sel aastal Heino Elleri nimelise muusikapreemia. Helilooja üks tänavusi tähtsündmusi oli Eesti muusika päevade sümfooniakontserdil Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ja Kristiina Poska esituses kõlanud orkestriteos „Threshold“ ehk „Lävi“, mille vaiksetest helidest koosnev kõlamaailm pani proovile publiku kuulamistaju ja keskendumisvõime. Sügisel tõi ERSO esiettekandele Elis Vesiku orkestriteose „Punctum concursūs in prospectu“ ehk „Kadumispunkt nägemisväljal“, mille üks keskseid teemasid on aja tajumine. Vesiku põhjalikult kaalutletud struktuuri- ja harmooniaotsingutes võib kohata omanäolist, õhkõrna ja tundlikku kõlaesteetikat. Ajataju ja mitteotsesuse küsimustega tegeles helilooja juba suvel Pariisis IRCAMi uue muusika festivalil „ManiFeste“, kus tema uudisteost mängis Prantsuse Raadio Filharmooniaorkester Pierre-André Valade’i juhatusel. Evelin Seppari loomingus domineeris sel aastal koorimuusika ning esiettekannetel Amsterdamis ja Utrechtis kõlasid tema teosed „a Tree“ (kammerkoor Venus, Krista Audere, Lodewijk van der Ree) ja „Psalm 129“ (Norra Solistide Koor, Grete Pedersen). Eesti muusika päevadel laulis Eesti Filharmoonia Kammerkoor Kaspars Putniņši juhatusel Seppari kooriteost „поля ли мои поля“ ehk „Põllud, mu põllud“).

End praegu Antwerpenis täiendav Marianna Liik pälvis septembris Luzerni festivali akadeemia noore helilooja preemia, millega kaasnes uue orkestriteose tellimus 2019. aastaks. Oktoobris kõlas ansambli Schallfeld esituses festivalil „Afekt“ tema ansambliteos „Adapt to the prevailing stream and become able to see clearly“ ehk „Valitseva vooluga kohaneda ja suuta selgelt näha“ ning veebruaris mängis ERSO Olari Eltsi dirigeerimisel Liigi elektroonikaga seotud ja orkestrisiseseid võnkuvaid kõlavälju tulvil uudisteose „Motion in Oscillating Fields“ ehk „Liikumine võnkuvatel väljadel“, mis kaks kuud hiljem esindas Eestit ka rahvusvahelisel heliloojate rostrumil. Eelmisel aastal rahvusvahelise heliloojate rostrumi noortekategooria võitnud Maria Kõrvitsalt tellis Rootsi Raadio uue teose, mille esiettekanne on 16. II Piteås Põhja-Rootsi kõige moodsamas kontserdisaalis Studio Acusticumis rootsi ansambli Norbotten Neo esituses.

2017. aasta oli liialdusteta Erkki-Sven Tüüri komponistielus üks olulisemaid. Fotol õnnitleb Tüür Ivari Iljat Eesti muusika- ja teatriakadeemia rektoriks valimise puhul.

Tairo Lutter / Postimees / Scanpix Baltix

Sageli ärkavadki eesti heliloojate teosed esmalt ellu välismaal ja väliskollektiivide esituses. Tõnu Kõrvitsa seitsmeosaline ansambliteos „Driftwood Songs“ ehk „Kaldale uhutud laulud“ kõlas oktoobrikuus Astria Trio esituses Belgias ning Galina Grigorjeva soolokandlele kirjutatud „Perezvony“ ehk „Kirikukellade mängu“ esiettekanne toimus novembris Kristi Mühlingu soleerimisel Helsingis. Detsembri algul oli aga Euroopa ühes mainekamas kontserdimajas Amsterdami Concertgebouws Erkki-Sven Tüüri uudisteose „Solastalgia“ esiettekande tunnistajaks mitmetuhandepealine publik, kui Kuninglikku Concertgebouw Orkestrit juhatas prantslane Stéphane Denève ning flöödisolist oli Vincent Cortvrint. Esiettekande järel tunnistas helilooja, et see oli liialdusteta tema komponistielus üks olulisemaid hetki. Ka kodusaalide kontserdikavad olid lõppeval aastal Erkki-Sven Tüüri ettekannetest tulvil. Eesti publikule kõlas ERSO ja Kristiina Poska esituses esimest korda orkestriteos „Sow the wind …“ ehk „Külva tuult …“ ning Tüüri tšellokontsert ja kümnendite tagune In Spe looming olid kavas Eesti muusika päevadel, „Passion“ ja „Illusion“ kõlasid Tallinna Kammerorkestri kontserdil veebruaris ning oreli­oopust „Spectrumid“ esitati tervikuna festivalil „Afekt“.

Dirigent Kristiina Poska rääkis sel sügisel Eesti Kontserdi hooaja avakontserdi eel, et Erkki-Sven Tüüri muusika on võimeline taas looma sidet ühiskonna aktuaalsete teemade ja kunsti vahel, sest Tüür mõtleb oma muusikas väga ühiskonnatundlikult nendele protsessidele, mis on meie ümber aset leidnud viimastel aastatel ja isegi aastakümnetel ning kuhu me kõik oleme mõnes mõttes praegu jõudnud. Muusika küll võib, kuid ei pea ilmtingimata haakuma päevakajaliste teemadega. Sellegipoolest on üha enam tunda, et mitmed heliloojad muretsevad kas või alateadlikult nende muutumatute protsesside pärast, nt loodus- ja keskkonnatemaatika. Kirjutamata programmilist muusikat, on nad jäädvustanud oma teostesse midagi pöördumatut. Helidevahelisele sügavale sisule panid sel aastal mõtlema kaks Helena Tulve uudisteost: „The Night Sea Journey“ ehk „Öise mere rännak“, mille esitas ansambel Trio Accanto festivali „Afekt“ lõppkontserdil Rotermanni soolalaos ning „Maa süda“, mille esiettekanne oli ansambli U: esituses Eesti muusika päevade ühel erilisemal ja ainult heliaistingutele toetuval pimekontserdil „Hämarad alleed“.

Ooperigurmaanide rõõmuks pakkus 2017. aasta tõeliselt rikkalikku saaki. Kriitikutes küll žanri osas vastakaid arvamusi tekitanud, kuid siiski ooperi nime all esietendusid Vanemuises Märt-Matis Lille verine ja porine, dramaatiliste kontrastidega „Tulleminek“, Saaremaa ooperipäevadel Rein Rannapi infantiilsevõitu märul „Nurjatu saar“ ning Estonias Rasmus Puuri pateetilis-rahvusromantiline „Pilvede värvid“.1 Vanemuise väikesele lavale jõudis ka Tauno Aintsi lasteooper „Guugelmuugelpunktkomm“. Uudisteosed kõlasid ka XII noorte laulupeol „Mina jään“ ning uue kooriloomingu hulka kasvatas tärkava koorihelilooja programm „Sahtlist saali“ galakontsert.

Uue nähtusena kerkis sel aastal võimsa debüüdiga pildile EMTA elektroonilise muusika ansambel EMA, mis ilmus festivali „Afekt“ hilisõhtusel Vaba Lava kontserdil vaikides punase prožektorivalguse kätte ning mõjus oma keskendunud staatilisuses otsekui sakslaste elektroonilise muusika pioneer Kraftwerk.

Välismaailma paiskab uut eesti muusikat külluslikes kogustes ansambel U:, kelle jaoks on see olnud omaette missioon juba pikka aega. Sel aastal kirjutasid U:-le uudisteoseid näiteks Tatjana Kozlova-Johannes ja Páll Ragnar Pálsson. Uudisloomingu tellimise ning esitamise poolest on tänavu silma paistnud ka ERSO. Jätkuvalt peetakse nüüdismuusikale keskendunud festivale nagu Eesti muusika päevad ja „Afekt“ ning nende kõrval leidub veel mitmeid aktiivseid ja lootusrikka visiooniga kontserdikorraldajaid, keda ei kammitse soov saada tohutu publikumenu osaliseks.

Uue muusika publik võiks alati suurem olla. Tänavu Lepo Sumera nimelise heliloomingu preemia pälvinud Helena Tulve usub, et on inimesi, kellele see võiks meeldida, aga kelleni see lihtsalt ei jõua, sest uues muusikas tegeletakse palju tähelepanu ja keskendumise küsimustega ning seda kõike napib meil endilgi. Eesti probleem seisneb tema sõnul aga eeskätt selles, et siin tegelikult puudub nüüdismuusika esitamise traditsioon. Olemasolevatest ansamblitest, kes teevad kõike oma võimete piiril, kuid institutsionaalse toeta, lihtsalt ei piisa. Pidevat nüüdismuusika tegemist toetatakse riiklikult siiski vähe.2 Selle tõestuseks pöördus Vox Clamantise kunstiline juht ja dirigent Jaan-Eik Tulve hiljuti peaministri, kultuuriministri, riigikogu kultuurikomisjoni esimehe ja asemehe ning kultuuriministeeriumi kantsleri poole palvega aidata kaasa ansambli püsimajäämisele. Ajale juba vastu pidanud muusika kõrval on uus eesti vokaalmuusika Vox Clamantise kavades olulisel kohal ning seda on esitatud pühendunult kõlakvaliteedile ja kõrgetele ideaalidele toetudes.

Helena Tulve mõtetest jäi kõlama ka unistus Eesti päris oma sümfoniett-ansamblist, millest võiks koguni kujuneda omalaadne ekspordiartikkel, kuna uus muusika püsivat mujal maailmas suuresti just taolistel paindlikel 1–25 mängijaga koosseisudel. Eesti heliloojatel ei olegi tema sõnul praegu kuigi palju võimalusi sellisele ansamblile teoseid kirjutada. Selle tühimiku täidavad mõistagi muud koosseisud.

Heliteose esiettekanne on kahtlemata oluline sündmus igale heliloojale, sest just elavad esitused on kordumatud ja võimelised jätma sügava jälje. Üks eesti noorema põlvkonna autoritest on heliloojat võrrelnud ühepäevaliblikaga: sageli kirjutab ta suure pühendumusega teose, mida esitatakse vaid üks kord. Alati ei pruugi esiettekanne näiteks lühikese prooviaja tõttu üldse õnnestudagi ning sellest, et muusika saaks ka edasi areneda, võib helilooja vaid unistada. Kahetsusväärselt ongi teose teine ettekanne paljudele heliloojatele otsekui kättesaamatu luksus. Eksklusiivseid võimalusi õnneks aeg-ajalt siiski tekib, kui tähtede seis seda vähegi soosib.

1 Helikaja, toim Anne Prommik. – Klassikaraadio 16. XII 2017.

2 Intervjuu Helena Tulvega (autor Johanna Kivimägi). Delta. – Klassikaraadio, 1. XI 2017.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht