Ühe tuvi lugu

Kuidas Chunginist sai Spungin.

TÕNU KARJATSE

Indrek Spungin. „Lahtise peaga ahvi näoga poiss“ (Mortimer Snerd, 1. X 2016). Plaadiesitlus 2. X Sinilinnus.

Chungin on oma ekstravagantsuses siinsele kultuuriruumile maaväline nähtus. Popmuusika üldisemal taustal on ta justkui valel ajal vales kohas. Ta kannab endas popkultuuris oluliste kümnendite väärtusi – glam-rock’i teatraalsust, punkskeene kustumatut energiat ja nihilismi, grunge tahumatust ja psühhedeelia ohjeldamatut vabadust.

Chungin on oma ekstravagantsuses siinsele kultuuriruumile maaväline nähtus. Popmuusika üldisemal taustal on ta justkui valel ajal vales kohas. Ta kannab endas popkultuuris oluliste kümnendite väärtusi – glam-rock’i teatraalsust, punkskeene kustumatut energiat ja nihilismi, grunge tahumatust ja psühhedeelia ohjeldamatut vabadust.

Taavi Arus

Kell hakkab lähenema südaööle. Reedeõhtuse Sinilinnu tagasihoidlikule lavale, kus on peale mikrofoni jala tugitool ja kaks põrandalampi, astub maani ulatuvas beežis, satsidega kleidis kõhetu tüüp, kitarr käes, silmad värvitud ja lühikesed juuksed soengusse sätitud. See on Indrek Spungin, seni tuntud Chungini esinejanime all. Sinilindu kogunenud tervitavad teda aplausiga, sest selle õhtu on nad pühendanud artisti esimesele sooloalbumile, kus ta on loobunud senisest kunstnikunimest oma kodanikunime kasuks. Publikul ei tule pettuda, sest Spungin on küll äratuntavalt Chungin oma ekstravagantsuses, kuid see on puhastatud Chungin, sest siin pole enam toetavat bändi ega heliseinu, mille taha soovi korral võiks kaduda või mida kasutada taustana publiku provotseerimisel või sellega suhtlemisel. Kiire loomu ja reaktsiooniga Chungin valdab suhtlust publikuga – ta võib oma vaatajaid õlut või vett täis pilduda, neid tantsima kutsuda või lihtsalt loo ajal nendega vestlema hakata. Ta on proovinud ja tunneb kõiki nippe, kuidas publikut kaasata, silmavaatamisest stage-diving’ini välja, niipalju kui seda siinsetel lavadel on võimalik teha. Nüüd on Chunginist saanud Spungin ja ta on laval üksi, et osaliselt ka luuletuste vormis näidata hoopis teistsugust mina kui see, kellega ehk ollakse tema puhul harjunud. Tema esinemine on tasakaalukas, meenutades vene barde, seda enam et laulude vahele loeb Chungin luulet uuelt albumilt.

Tegelikult pole see esimene kord, mil teda võib näha sooloartistina. Esimene sooloesinemine oli tal 2008. aastal Genklubis Maike Londi ja Taavet Janseni interdistsiplinaarsel muusikaüritusel „Muusika sõpradele“. Viimati esines Chungin soolokavaga mullu „Schillingi“ festivalil ja uuel albumil võib ära tunda juba toona kõlanud lugusid. Albumil nimega „Lahtise peaga ahvi näoga poiss“ on luuletused lauludega peaaegu pooleks ning see on artistile endale julge samm põrandaalusest rokiskeenest kirjanduse või „sõnakontserdi“ (spoken word) poole, teisalt aga mõnes mõttes riskantne ettevõtmine albumi välja andnud Mortimer Snerdile, kellele see on ilmselt esimene luuleplaat. „Lahtise peaga ahvi näoga poiss“ on Chungini intiimseim album, tagasitulek mina juurde, mitte enam enda näitamine, oma võimete demonstratsioon, vaid juba leitud enese kehtestamine. Kas Chungin/Spungin selle kuvandi juurde jääb, on omaette küsimus, millele arvatavasti ei tea vastust ka ta ise. Kodanikunime all esinemine ei saa enam olla mask, ometi pole ta ka kedagi petnud, kui see jääb üheks minaks teiste kõrval. Lõpuks pole ju vahet, kas St Cheatersburgis, Rebel Angelis ja teistes tulevates-olevates projektides teeb kaasa Chungin või Spungin, oluline on see laetud variatiivsus, mille ta oma ettevõtmistega tagab.

Chungin on oma ekstravagantsuses siinsele kultuuriruumile maaväline nähtus. Popmuusika üldisemal taustal on ta justkui valel ajal vales kohas. Ta kannab endas popkultuuris oluliste kümnendite väärtusi – glam-rock’i teatraalsust, punkskeene kustumatut energiat ja nihilismi, grunge tahumatust ja psühhedeelia ohjeldamatut vabadust. Chungini nimi võiks olla ka Iggy Pop, Jegor Letov, Jello Biafra, Gunnar Graps või David Bowie, sest igaühest neist on midagi ka tema esinemismaneerides või käitumiskoodeksis. Siinjuures ei pea vaatama ainult minevikku, sest Chungin on vaieldamatult tulevikuartist. Seda kinnitavad ta bändivahetused, etteasted ja tegevus kontserdi- või festivalikorraldajana. Ühtaegu paljastub siin ka artisti teatud sisemine arengulugu, edenemisloogika – Jõhvi punkbändidest (Kõvad Poldid, Crazy Corova, Vene Pätid jt) dub’i (Maikameikers), diskopungi (Chungin & The Strap-On Faggots), speed-disco (Rebel Angel) ja psühhedeelse pungini (St Cheatersburg), sinna juurde esinemised sõnakontsertidel. Pungi ja dub’i kaudu on Chungin jõudnud muusikalisest saatest puhastatud sõnani. Samas on alles jäänud tekstide rütmistatus, mida Spungin mõnel juhul (näiteks albumi avaloos „Lahtise peaga ahvinäoga poiss“) rikub siseriimiga. Kui avalugu kõrvale jätta, puudub teistel albumile salvestatud lugudel selge vahe, kas tegu on lauluteksti või luulega – esitada võib neid nii saatega kui ka ilma. See jätab artistile võimaluse tekstide esitusviisi varieerida. Paralleeli võib tuua näiteks Dead Kennedyse esilaulja Jello Biafra ning Chungini eakaaslase Mykki Blancoga,1 kes on nii muusika- kui ka sõnaartistid. Kui Biafrat ühendab Chunginiga eelkõige muusikaline skeene, siis Blancoga on Chunginil ka samasugune esteetiline kood. Ka Blanco flirdib geiteemaga ning armastab esineda meigitult ja naisteriietes, tema teeb seda aga hiphopi stiilis. Kõigil mainitud juhtudel rakendatakse aga just pungile omast energiat.

Chungini punkenergia pole hävitav ega ründav, ta pole poliitiline ega ka sotsiaalne. Chungini tekstid lähtuvad autorist endast ja väljendavad suhtumist maailma, imestust selle korralduse üle ja püüdu seda mõista – nende katsete nurjumisel asuvad aga tekstid oma maailma üles ehitama. Tuvi, kellena Chungin on end identifitseerinud, on talle mask, metafoor, milles elada ja mille kaudu oma sõnumeid kohale toimetada.2 “Jüri Üdi klubis”3 pildus tuviks riietunud Spungin saatesse kutsutud kultuurikodanlust saiatükkidega, pöörates pea peale almuse andmise ülla süsteemi, visates kinda väikekodanliku ühiskonna silmakirjalikule hoolivusele ning osutades ühtlasi kultuuri sõltuvusele annetustest. Teisalt on aga just seesama siinne alkoholiaktsiisist sõltuv pea olematu käibega hõre kultuuriturg muusikatööstuses soodne pinnas katsetustele ja imagovahetustele: artist ei sõltu aastatepikkustest lepingutest, mis kohustaks välja andma albumeid ja tegema turneesid, ning võib tegutseda oma äranägemise järgi, teha asju lõbu pärast. See on olnud ka Chungini moto.4

Punk ongi Chunginile olnud eelkõige vabaduse sünonüüm. See on vabadus luua, olla, ennast väljendada ja kritiseerida, kasutades selleks kas või kleite ja tuvikostüümi. Väikekodanlikku head maitset ärritav kest seab peale kultuuri- või sotsiaalpoliitika küsimärgi alla ka võrdõiguslikkuse ja soorollide institutsionaalse kehtestamise. Kinda heitmine ei pruugi alati ollagi teadlik: glam-rock’i juures on naistemoega kaasas käiv glamuur vältimatu nagu näeme Gary Glitterist Gunnar Grapsini. Märgiliselt on see atributiivne sära, mis teenib mitte ainult väljapaistvuse või tähelepanu püüdmise eesmärki, vaid ka osutab artisti sisemisele, mõnes mõttes vulkaanilisele loomingulisele aktiivsusele. See on ka ohu märk neile, kes on huvitatud pigem harjumuspärase maailmakorra säilimisest kui seda status quo’d kõigutada võivatest muutustest. Ühtaegu vaidlustab Chungin ka pungiskeene formaalse külje, mis seab reeglid riietusele ja käitumisele.5 Chungin lähtub soovist tühistada vormiriietuse nõuded, minnes tagasi pungiliikumise eelsesse perioodi, mil Ühendriikide muusikatööstuse ja -ajakirjanduse konservatiivsemat poolt šokeerisid Lou Reedi värvitud silmalaud. Chungin on üle võtnud ja kodustanud punkroki maneere peaaegu kõigilt neljalt dekaadilt, mil sellest muusikastiilist juttu on olnud.

Spunginiks saanud Chungini taustal on ka põhjust küsida, kas nii vanal subkultuuril nagu punk on praegusel süveneval sotsiaalpoliitilise määramatuse perioodil veel mingit jõudu või sõnumit. Varjatult on siin küsimus ka praegu Eestis tegutsevate punkbändide võimes peegeldada ühiskonda ja selle muutuvat mentaalsust. Punk käib siin räpi ja hiphopiga sama rada, mis suurema muusikatööstusega riikides on sotsiaalsete probleemide kajastamisel suutnud saavutada ka laiema kõlapinna. Nagu kirjutab Christian Spurrier Guardianis, on aga hoopis reiv võtnud üle pungi kunagise rolli ühiskonna ühendajana.6 Spurrieriga võib teatud määral nõustuda, sest tõsi, Eestis toimuvatest festivalidest on „Baltic Weekend“ hoopis publikurohkem kui „Punk’n’Roll“. Reivikultuur, nagu märgib ka Spurrier, on aga kantud hedonismist, tarbimismõnudest, mida varmalt on suutnud ekspluateerida legaalsele ja illegaalsele tööstusele kasulikud kommerts-DJd, punk seevastu on endiselt pööratud näoga nende poole, kellele sümpatiseerib subkultuuri stilistiline kood, ja seega võib rääkida teatud kapseldumisest. Chungin näitab, kuidas neist piiridest välja murda: peale stiilipiire ületavate kostüümide on ta piire kombanud ka „Patareivi“ ja „Kultuuritolmu“ eestvedajana.

Punk annab õiguse elada oma reeglite järgi, hoolimata sellest, mida arvab ühiskond või kogukond. Hoiakuliselt järgib Chungin just seda algupärast moraalset koodeksit, kinnitades enesemääramisõigust, mida punk on lubanud. Selle poolest punk kollektiivsusele ülesehitatud reivikultuuri ületabki – olla ise, valida oma tee ja käia seda isegi siis, kui see osutub mõnikord ekslikuks. Kui vaadata tagasi 1976. aasta Londonisse, kus Vivienne Westwood ja Malcolm McLaren pidasid poodi nimega Sex, pole Chungini riietumisstiilis samuti suurt midagi uut, küll aga meenutab ja taaskehastab ta siin ja praegu seda energiat, mis toona Ühendkuningriiki ehmatas. Punktrummarist trubaduuriks muutunud Chungin osutab sellele, kust punk on tulnud ja kuhu ta võib minna. „Lahtise peaga ahvinäoga poiss“ on üks peatuspunkt.

1 Blanco räägib endast: https://www.youtube.com/watch?v=VNXyS5DMirY

2 Chungin, Kuidas tõestada, et ma olen tuvi? Kanuti gildi saal, 19. V 2014: https://vimeo.com/93369642

3 „Jüri Üdi klubi“: Kas testosteroonihõng sobib kultuuri?, ETV2, 2. XII 2013: https://arhiiv.err.ee/vaata/juri-udi-klubi-kas-testosteroonihong-sobib-kultuuri

4 Areaal: Chungin & The Strap-On Faggots, Klassikaraadio, 13. XII 2009: https://arhiiv.err.ee/vaata/areaal-areaal-chungin-the-strap-on-faggots

5 Eesti omanäolisema stiiliga inimesed esitlesid oma maailmavaadet, „Pealtnägija“, 21. V 2014: http://etv.err.ee/v/elusaated/pealtnagija/pealtnagija_lood/64474c95-bf3f-43a2-bc06-ed1a6f66320b

6 Christian Spurrier, Bring back the punks – we could do with shaken up again, The Guardian, 13. VI 2016: https://www.theguardian.com/commentisfree/2016/jun/13/bring-back-the-punks-rave-culture-anger

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar