Üllatused ja lahtised otsad

Leelo Kõlar

„Eliitkontserdid IX”: klaveriduo Mati Mikalai – Kai Ratassepp 8. V Estonia kontserdisaalis. Mitu head aastakümmet tagasi oli meil regulaarselt kontserteeriv klaveriduo Anna Klas – Bruno Lukk, kelle esinemiste kvaliteedimärgiks oli kõrge professionaalsus. Tõrvik anti edasi järgmisele duole Nata-Ly Sakkos – Toivo Peäske. Seegi tõrvik loitis pikki aastaid heleda leegiga, kuni järjekordselt üle anti. Nüüdseks on meil uus esiduo Mati Mikalai – Kai Ratassepp, keda kuuleme küll harva, aga enamasti ühe klaveri taga neljal käel mängimas (pole ju igas esinemispaigas kahte klaverit võtta …). Neljale käele on kirjutanud päris palju head muusikat nii viini klassikud kui romantikud – on, mida valida ja mängida. Kuidagi ei saa aga lahti mõttest, et selline mäng kipub sageli, vaatamata kvaliteetsele teostusele, tekitama kodumusitseerimise muljet. Kahel klaveril on kumbki mängija sõltumatu pillivalitseja ja sünnivad hoopis isesugused ansamblikriteeriumid. Seda saab rikkalikumate võimaluste tõttu palju tõsisemalt võtta. Kuna selle ansambliliigi repertuaarivalik on kaunis piiratud, väärib erilist tähelepanu, kui hakkab tekkima uusi helindeid (mille eest eesti heliloojad on ka hoolt kandnud) või orkestriteoste häid seadeid. Estonia kontserdisaalis kuulsime seekord duolt Prokofjevi balleti „Tuhkatriinu” süidi seadet, mille rahvusvaheliselt tuntud pianist, helilooja ja dirigent Mihhail Pletnjov on teostanud klaveripäraselt, maitsekalt, kõlatundeliselt ja üllatavalt värvikalt. See kaalukas lisa klaveriduode repertuaari äratas ka sel kontserdil erilist tähelepanu. Duo Mikalai-Ratassepp on väga loomulikult kokku kõlav ansambel, kus kumbki natuur (mõlemad valdavad väga hästi instrumenti) oskab teise tegemistesse osavalt ja isikupäraselt sulanduda. Tulemus on nauditav nii koosmänguliselt kui kõlabalansilt. Teineteise kuulamine ja arvestamine on ideaalsel tasemel. Aktiivse rõõmuga musitseeriv lähtumine esitatavasse nakatab kohe kuulaja. Prokofjevi-Pletnjovi süidi ettekandest sai kontserdi kõrgpunkt. Pianistlikult nõudlikku materjali mõtestati kõige peenemate detailideni vaimukalt ja teravmeelselt. Üheksast palast koosnev järjestus ei lasknud kuulamist hetkekski hajuda. Eredalt seatud Prokofjevi muusikast inspireeritud ettekanne ei tekitanud korrakski puudust orkestri järele. Värvide-kujundite poolest leidlik ja rikas esitus kinkis ühe üllatuse teise järele. Raske on mõnd osa eraldi esile tuua, kui, siis ehk tuleb mainida „Talv”, „Galoppi” ja kuulsat äramängitud „Valssi”. Mõni osa mõjus klaveriansamblilt, imelik küll, isegi orkestrist huvitavamalt! Mõjuv teos, mõjuv esitus, suurepärane saavutus.

Kavas tagurpidi tagasi tulles tahan kõigiti kiita Debussy Goya „Kapriisidest” inspireeritud pala „Valgel ja mustal” („En blanc et noir”) erksate kontrastidega esitust. Lummas II osa Lent. Sombre sujuvate värvikangaste ja sügavsüngete meeleoludega. I osas Avec Emportement ootasin peateemas julgemat särav-kiledamat plahvatust. Kava alustuseks esitatud Mozarti imekauni sonaadi I osa Allegro con spirito läks pisut liugu. III osas Allegro molto oli ilusat kergust ja optimismi, kui ehk vähevõitu uhket šampanjat. Kõige paremini õnnestus siin sonaadi II osa Andante kaunilt välja mängitud nüanssidega. Sellelt kontserdilt sai koju minna kauaks püsivate rõõmsate muljetega.

„Kammermuusika Mustpeade majas”: trio Olga Voronova (viiul), Leho Karin (tšello) ja Mati Mikalai (klaver) 10. V Valges saalis.

George Enescu Sonaat viiulile ja klaverile nr 3 („Dans le caractère populaire roumain”) annab kõvasti tegemist ja sisseelamist mõlemale mängupartnerile. Üldine toonus on siin kohati raskemeelne, kohati improvisatsiooniliselt unistav. Viiulil on meloodiad rumeenia melanhoolse rahvalaulu võimuses ja nõuavad äärmiselt vaba liikumist tempos, kapriisset rütmikäsitlust ja väga sujuvat rubato’t. Voronova oli sellesse meeleollu päris hästi süvenenud. Klaveripartiid, mis on siin iseenesest küllalt koormatud, mängis Mikalai hästi karakteerselt. Huvitavaid värve pakuvad siin üksikud simblikõlalised lõigud, mida oleks saanud selgemalt ära näidata. Sonaadis on palju pikki pingeridu, mille täitmine ja kirelõõmas hoidmine ei ole sugugi kerge, eriti ansambliliselt. Ühistöö kippuski kohati kannatama, sest materjali üleandmine ühelt pillilt teisele ei olnud iga kord orgaaniline, kuigi nii klaver kui viiul omaette mängisid väga osasse süüvinult ja heakõlaliselt.

Šostakovitši Klaveritrio nr 2 op. 67 on kirjutatud maailmasõja lõpupäevil. Triol on kahtlemata eriline varjatud alltekst, kahe esimese osa muusika on aga tekitanud vastakaid arvamusi. Ühed leiavad kohe esimese osa sissejuhatavas meloodias kurjakuulutavat kõledust, mis heidab varju kogu järgnevale. Teised on aga arvanud, et I osa kujutab vene inimese rahulikku elu-olu nagu ka II osa hoogne ja lõbus tants. Ei tea, kas on mõtet ühe või teise poolega vaielda – helilooja ise pole ju sisuseletust andnud, peale pühenduse ootamatult lahkunud sõbrale Ivan Sollertinskile. Ja hea on! Muusikast võib iga kuulaja aru saada vastavalt oma „rikutuse astmele”. Milles küll keegi ei kahtle, on III osa Largo (passakalja) matuseline meeleolu saatuslike klaveriakordide taustal kõlavate juudi meloodiatega viiulilt ja tšellolt. See loob eelduse IV osa Allegretto jubedaks surmatantsuks ehk nagu selle kohta öeldakse: „võidutsev surm kõnnib üle laipade mäe”. I osas Andante jäid mängijatel olulised juhtlõngad diferentseerimata ja pingelised haripunktid ei tahtnud mõjule pääseda, kui ressursid olid varem juba ära kasutatud. Tundus olevat liialt palju „praktilist” tegutsemist. II osa Allegro con brio tempo peab muidugi kiire olema, aga mitte ülepeakaela. Ka ei saa arvata, et tegemist on lõbusa muusikaga. Siin võiks küll olla rohkem kergust, aga kuulda ka häbematust, õelust ja irooniat. III osa oli edasi antud hästi tabatud atmosfääris ja kõlas vajaliku õõnsusega. IV osas saavutab Šostakovitš lausa sümfoonilise kõla oma leidlike tämbrikombinatsioonidaga (eriti õõvastavalt mõjub klaveri madal register), eht balanss mängijate vahel ei olnud küllalt reguleeritud (või vedas alt saali akustika). Halastamatu järjekindlus pinge üleskruvimisel lõpu suunas kujunes ülearuseks sagimiseks. Puänt jäi välja mängimata. Mõtleme veel – otsad on lahti …


Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming