Ülestõusmispüha kontserdist

Mart Jaanson

Ülestõusmispüha kontsert: ERSO, Eesti Kontsertkoor, solistid Božena Ferancová-Berkyová (sopran), Teele Jõks (metsosopran), Ludovit Ludha (tenor) ja Priit Volmer (bass), orelil Piret Aidulo, dirigent Peter Feranec 7. IV Vanemuise kontserdimajas. Tänavuse vaikse laupäeva õhtul kõlas Vanemuise kontserdimajas kaks suurejoonelist vaimulikku vokaal-instrumentaalteost: Leoš Janáčeki „Slaavi missa” ja Anton Bruckneri „Te Deum” C-duur. Kuulsin Janáčeki „Slaavi missast” (esiettekanne 1926) üle 20 aasta tagasi muusikatudengina ühelt oma õpingukaaslaselt ja lubasin endale mõttes selle arhailise sakraaltekstiga, kuid kuuldavasti modernse teosega varem või hiljem põhjalikumalt tutvuda. Ent plaaniks see toona jäigi. Eestis esitati seda kirjade järgi esmakordselt alles 5.-6. XI 1998 (6. XI, muide, just Vanemuise kontserdimaja avakontserdil!), kuid siis jäi mul kontserdil käimata ja hiljem olen teost kuulanud vaid fragmentaarselt. Nõnda ei olnudki mul teosest tervikpilti ja seda suurema huviga läksin kuulama nüüd. Tervikpilt, mille Vanemuise kontserdimaja lavalt sain, meeldis mulle väga – ja see mulje kujunes tõusvas joones. Kui sissejuhatuse kõlades mõtlesin, et muusika on kuidagi õõnes ja ERSO viiulirühm ei kanna juhtivat partiid millegipärast välja, siis alates osast „Issand halasta” lasin end muusikast järjest enam võluda. Mulle meeldisid koori lõikavad „karjed” ja kiired, eksalteeritud amin’id, mis tõid millegipärast meelde Taaveti seaduselaeka-tantsu assotsiatsioonid Stravinski „Psalmide sümfoonias” või halleluuja-koori Händeli „Messias”. Jazzilik harmoonia viimases osas „Jumala tall” kõlas veidralt, kuid veenvalt. Mu tähelepanu hoidis muusika ooperlikult värvikas ja muutlik, seejuures modernistlikult mõrkjas helikude. Kuulama panid end ka vokaalsolistid: kitsa, kuid puhta tämbriga lüüriline tenor Ludovit Ludha oma nootidega kõrges registris, püüdlikult ja täpselt esinenud bass Priit Volmer ning kaks kogenud naislauljat – sopran Božena Ferancová-Berkyová ja metsosopran Teele Jõks. Hinge kinni pidades kuulasin eelviimast osa, erutatud oreli soolo-Allegro’t, mille Piret Aidulo esitas meisterlikult, kuid siiski teatud kõhklusehetkedega. Nautisin dirigent Peter Feraneci pühendunud tööd, sest ta hoidis teose kulu hästi kontrolli all – andis hoogu ja hoidis tagasi seal, kus seda vaja oli.

Tean, et Janáčeki missa on saanud suure tunnustuse kõrval ka kõvasti kriitikat: näiteks olevat tema kirikuslaavi keele kasutus võhiklik ja ta ei pea kinni kanoonilisest missatekstist. Ka rõhutatakse ikka seda, et Janáček oli agnostik ja teosest on leitud paganlikke jooni. Kuid „Au” ajal mõtlesin mina hoopis, et küll tahaks seda teost kuulda ühes võimsas katoliku katedraalis, mis laseks missa sügaval religioossusel palju paremini maksvusele pääseda kui Vanemuise kontserdimaja veidi hallis akustikas.

Paradoksaalsel kombel ei tundnud ma katedraaliakustika järele puudust järgmise teose, Bruckneri „Te Deum’i” (esiettekanne 1885-1886) puhul, mille on ometi loonud pühendunud katoliiklane alandliku kummardusega kolmainsuse müsteeriumi ees. Pooletunnine Bruckneri teos täitis aja ja ruumi kenasti ära ning pälvis missaga võrreldes palju suurema aplausi (ehkki lisanduda võis publiku tänu kogu kontserdi eest). Bruckneri viieosaline teos on Janáčeki omaga võrreldes palju kergemini jälgitav, kuid ka igavam. Siiski on ka selles mõjuvaid kohti. Näiteks hetk I osas „Te Deum laudamus”, mil vokaalsolistide asjalik a cappella trio annab järsku maad koorile ja orkestrile, kes esitavad vaikselt ja majesteetlikult keerubite ja seeravite kaks esimest „Püha”. Või viiulipassaažid osades „Te ergo qaesumus” ja „Salvum fac”, mida orkestri kontsertmeister Arvo Leibur esitas küll kaunilt, kuid mitte piisavalt kirgastunud kõlaga. Või liigutavalt muusikasse valatud viimased sõnad: „Issand, Sinu peale ma lootsin, ära jäta mind häbisse igavesti.”

Peale dirigendi, orkestri ja solistide tahan aga muusikaõhtu eest eriliselt tänada Eesti Kontsertkoori (koormeister Veronika Portsmuth), kes oli materjali hästi omandanud ja esitas selle kõigis faktuurides, tempodes, registrites ja värvides nauditava üleolekuga. Kogu kontserdile särava punkti pannud sopranite 3. oktavi do Bruckneri teose lõpul oli vapustav.

Muusikaõhtu pealkirjaks oli valitud „Ülestõusmispühade kontsert” ja teoste valik vastas igati pealkirjale. Siiski oleksin ma neid tiivustavaid teoseid tahtnudki kuulata mitte vaiksel laupäeval, vaid ülestõusmisajal ehk alates pühapäevast – nii nagu see võimalus oli Tallinna publikul. Pühaderahu tuleb ikkagi koos pühadega. Ent igal juhul tänu Eesti Kontserdile selle ettevõtmise eest!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming