Üks päev Tallinna muusikanädalal

Toomas Velmet

See laupäev (6. aprill) oli pikk, aga põnev. Esmakordselt esitleti Tallinna muusikanädalal (Tallinn Music Week – TMW) noori klassikatalente Hopneri majas ning samal õhtul olid Estonia kontserdisaali vitriinis (show-case) üles rivistatud (line-up) meie klassikaartistid – s.t need, kellel on juba midagi CVs ette näidata. Noori tutvustas Eesti Muusika Arenduskeskus ja neile andis bukletis õnnistuse kaasa organisatsiooni juhatuse esimees professor Marje Lohuaru. Õhtust show-case’i juhatas Eesti Professionaalsete Muusikute Assotsiatsiooni juht Pille Lill. On täiesti mõistetav, et sellise ürituse buklet ja teadustused on ingliskeelsed, kuid ka eesti keel on siiski vajalik. Publiku hulgas moodustasid ikkagi enamuse omamaised kuulajad, keda ei peaks ignoreerima siinse, olgugi väliskülalistele mõeldud vitriiniväljapaneku puhul. Noorte klassikatalentide esmakordne etendus TMW raames tehti Hopneri majas, kus on küll kõik hästi näha, kuid mõnevõrra kehvemalt kuulda, sest saal oli külm (puhurid töötasid ka kontserdi ajal) ja kabinetklaver polnud korras nii olulise ürituse tarvis. Olen sellist arvamust ka varem avaldanud, kuid tundub, et korraldajatest sõltumatud asjaolud sunnivad ikka ja jälle seda ruumi kasutama. Kõigele vaatamata avaldas paraad muljet ka mulle, kes ma üldiselt pean end selle valdkonna sündmustega kursis olevaks.

Kuigi minu konservatiivsele mõtlemisele selline süvamuusika kontserdiformaat ei sobi, annab see siiski mingi ülevaate. Edu või ebaedu sõltub eelkõige ettekandeks valitud teostest ning see pole sugugi objektiivne näitaja. Kuidas hinnata Erkki-Sven Tüüri Klaverisonaadi esitust võrdluses Rimski-Korsakovi ooperiaariaga, pealegi, kui mõlemad on poolikud esitused – sonaat kabinetklaveril ja ooperiaaria klaveri saatel. Arvan, et esitletavaid võiks olla vähem ja jääma peaks klassikalise muusika formaatide juurde: s.t sooloõhtu ja kontsert orkestriga. Need ei pruugiks olla täismetraažilised noorte talentide puhul, kuid rakendama peaks professionaalset mõõdupuud. Esitletud noorte talentide hulgast vääriksid seda kindlasti sellised erakordsed anded nagu läti sopran Marlēna Keine, trompetist Neeme Ots ning mõningase avansina mõlemad triod: Suss-Sink-Heinoja ja Traksmann-Kits-Raide. See, mida me müügiks pakume, ei pea olema mitte lihtsalt hea või isegi väga hea, vaid erakordne igast aspektist hinnatuna. Üheksast esinemisühikust (kohutav sõna) siis kaks erakordset ja kaks sinna küünitavat esitust. Tuletan meelde, et me esitleme oma talente, kes pretendeerivad minema rahvusvahelisele turule.

Õhtu kontserdisaalis oli mõnevõrra selgemalt kuulatav-võrreldav, sest esinemisaega oli antud rohkem ja esinejad ise suurte kogemustega väljakujunenud isiksused. Sellise vitriini-paraadi puhul on juba teised hädaohud. Ma defineeriksin seda nii, et hea tapab parema. Absoluutselt kõik esinenud väärivad suuri saale ja olulisi lavasid, aga selleks ei tule muljet avaldada mitte ainult kohalikule publikule ja mitte kõik korraga. Selge on, et Irina Zahharenkova ja Artimus Ensemble’i edasine karjäär on nende endi kätes ja ülejäänud kaheksa ühikut (fui) peavad lootma heale õnnele ning oma asjadega edasi tegelema. Ikkagi leian, et formaat ei vasta žanrile ja rõhuasetus tuleks suunata erakordsusele ning see sündmus avada lõpuni. Meil on selliseid erakordseid sündmusi klassikalise muusika valdkonnas. Oma norimisele vaatamata tahan tänada korraldajaid ja tõstan vitriini siinkohal erakordsed tegijad Marje Lohuaru ja Pille Lille.

Muusikat kuulas ligi kuus tundi

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming