Ühel õhtul kaks korda: draamaetendus versus ooper

Heili Vaus-Tamm

„PATSEBA” etendus rahvusooper Estonia kammersaalis 13. II . Aino Kalda draama ja Tauno Pylkkäneni ooper Aino Kalda näidendi teksti alusel, lavastaja Garmen Tabor. Draamatrupp: Leila Säälik, Piret Rauk, Margus Prangel. Ooperitrupp: Juuli Lill, Helen Lokuta, René Soom, mõisahärra ja kontsertmeister Tarmo Eespere. Kunstnikud Liina Unt ja Aime Unt.        Tuua lavale ühel õhtul draama ja samaaineline ooper on justkui võistlus, kumb žanr on mõjusam. Selline kõrvutus paneb hindama kummagi väljendusvahendeid, täiesti erinevaid mõjufaktoreid. Pealegi, kui veel on tegemist võõrkeelse ooperiga (antud juhul soome keeles). Ühest vestlusest Arne Mikuga mäletan tema naljatlemisi öeldut, et oleks huvitav teha kõrvuti esitamiseks ühe ooperi kaks lavastust: üks traditsiooniline, teine avangardne. Birgitta festivalil on ette kantud balletinumbrite klassikalist ja džässversiooni, sel aastal tuleb samalaadne trikk tuntud ooperiaariatega. Kuressaare 2008. aasta ooperipäevadel kanti kaks „Patseba” etendust ette. Nii et selliseid  eksperimente tehakse siin ja seal.

 

Mõjuvad momendid

Kõigepealt draamaetenduse rusuv ning ängistav, arusaamatu halvaendelisuse atmosfäär. Kõik näitlejad olid tugevad, enim pani end jälgima Leila Säälik. Lugu räägib ajast, kui mehi kahekümne viieks aastaks sõjaväkke võeti. Kuidas kena Riina mõisa oma mehe Kuigu-Siimu eest paluma läheb, et parunihärra vabastava kirja kirjutaks, aga paraku tuleb välja, et parun  saadab just nimme talle meeldima hakanud nooriku mehe nekrutiks. Meheema näib seda aimavat, hinges aimab kirja tegelikku sisu ka noorik ise. See lõik on ju piiblis kuningas Saalomoni ning Patseba loona kirjas, mida raevunud Siim naisel ka lugeda käsib. Nii leiab Siim endal õiguse olevat noorikult elu võtta ja end kahekümne viie aasta sõdurielu asemel hoopis sunnitööle lasta saata. Sama loo lavastamine sama lavakujundusega  vajas teistsugust ülesehitust.

Draamaosale oli lavastaja Garmen Tabor andnud avarama tegevuse ning loonud eredamad kujundid. Leidlik oli etendusi ühendav mõisahärra liin (originaalis see puudub): seda enam, et orkestrit ei olnud ja kuidagi tuli ju põhjendada, miks laval klaveri taga istub üks meestegelane. Eriti armas oli draama-Riinale klaveril laulukese õpetamine. Ooperi algus oli küll minu kui muusikainimese kurvastuseks oluliselt  lõdvem. Oli tunne, et kui professionaalsed näitlejad on läinud ja asemele tulnud klaveri saatel soome keeles lauljad, kelle karakterid oli hoopis nõrgemalt välja arendatud, on küll kehvasti. Draamanäitlejate puhul kutsus meheema pealtnäha süütu küsimus miniale, ega too suure tee peal käinud, esile tõeliselt plahvatusliku reaktsiooni mõlema poolt. Laulduna läksid samad sõnad nagu tühja: ei mingit emotsiooni. Kahtlemata oli Tarmo Eespere klaveripartii oskuslik ja tubli, aga ega ikka orkestrit ei asenda. Ja ooperi puhul oli see algul lausa häiriv. Nimelt olen ooperi täisversiooni soomlaste ettekandes sarjas „Diplomaatilised noodid” ka orkestriga näinud-kuulnud. Helilooja on ise ette määranud, et kahe naistegelase hääletämber oluliselt ei erine: vaid ema laulab alt ja miniat metsosopran. Seda enam peaks neid teiste vahenditega eraldama. Juuli Lille ema oleks võinud pearäti  või grimmiga vanemaks teha, sest praegu jäi tunne, et kaks ühevanust samas häälekategoorias naist vestlevad omavahel väheütlevalt. Kui Piret Rauga Riina oli torssis ja pahur maanaine, siis Helen Lokuta oli samas rollis leebe ja õrnake. Aga väheke veretuks jäi ta siiski.

Ooperi päästis René Soomi roll ja natuur. Tema intensiivne osatäitmine lükkas hoopis teised tuurid peale. Ja äkki polnud enam aega Tarmo Eesperele klaveri taga kaasa tunda.  Tauno Pylkkäneni võimas ja kõnekas muusika oli see, mis mõjuma hakkas. Polnud vahet, kes seda esitas või millel seda esitati. Huvitav on Pylkkäneni võte kõige karmim mitte laulmise, vaid rääkimisega lasta välja öelda. Nii oli ooperis „Mare ja ta poeg”, nii lausus ka siin ema dueti vahele saatanlikult mõjuva häälega: „Sa teadsid, mis kirjas tegelikult seisab”. Ka Helen Lokuta sisemine võitlus, mis avaldus vastuse eel hingeldamises, oli mõjuv. Kui  seda toetas Soomi dominantne roll, hakkasid ka nüansid tööle. Uskumatu küll, aga lõpuks oli ikkagi ooper see, mis võitis. Kuigi soome keeles lauldud (iga sõna ei mõista ega eralda) ja klaveriga saadetud, oli ooperiettekandest saadud elamus kokkuvõttes üle draamaetendusel saadust. Kuidagi mahukam, krambivabam, voolavam, suurem. Eks muusika oli see, mis tõmbas alateadvuse kihid kaasa.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming