Tuntud ja tundmatu muusika radadel

Sandra Kalmann

Linnaõiguse saamise 735. aastapäeva tähistav Haapsalu on oma ajaloo ja Euroopa kultuuriruumi kuuluva toomkirikuga sellise festivali korraldamiseks Eestis vahest sobivaim paik. Kuigi vanamuusika festivale ja kontserdisarju korraldatakse meil veelgi, on Toomas Siitani juhitud festival selles vallas teejuhiks. Eelkõige paistab see silma väga hoolikalt valitud esinejatega. Tänavu astusid üles Ensemble Sagittarius Prantsusmaalt, Daimonion Saksamaalt, Studio Vocale, Voces Musicales ja Cantores Vagantes ning tantsijad Eestist.

XXI festivali teljeks oli saksa barokkmuusika ning selle eeskujud itaalia heliloomingu näol. Seejuures peeti oluliseks tuntud heliloojate nagu Heinrich Schützi, Johann Sebastian Bachi või Claudio Monteverdi muusika kõrval tutvustada laiemale publikule ka vähemtuntud heliloojaid. Nii olid kavva võetud Andreas Hammerschmidti, Johann Baptist Vanhali ja J. S. Bachi suurest muusikute suguvõsast varasemate heliloojate Johann Michael Bachi ja Johann Christoph Bachi teosed.

Avakontsert toomkirikus oli pühendatud Johann Sebastian Bachi motettidele. Kui Bachi muusikat saab kuulda suhteliselt palju, siis kõiki koorimotette kuuleb ühel kontserdil kogu maailmas väga harva. Kuus suurt motetti, õhtumaise polüfooniakunsti tähtteosed, on Bachi loomingu tundmatum pool (viie puhul on Bachi autorsus kindel ja ühel juhul problemaatiline, kuid neid esitatakse ja plaadistatakse koos). Toomas Siitani suurepärastest lauljatest kokku pandud Studio Vocale, kes ühtlasi tähistas selle kontserdiga 20. tegevusaastat, tutvustas neid motette ka meie publikule. Need keeruliste muusikaliinidega teosed vokaalile ja saatepillidele on muusikutele paras proovikivi. Polüfoonilise muusika esitamisel on ülimalt oluline tunda ka kaaslauljate partiisid ning leida ristumiskohad enda omaga. Juba esimesena esitatud motetis „Der Geist hilft unser Schwachheit auf“ (BWV 226) said lauljad näidata oma virtuoossust, häälte võimekust ning fuugas häälte juhtimist ja kooslaulmise ühtsust. Dirigeeris Toomas Siitan, kelle juhatamismaneer on minimaalne, kuid väga täpne.

10. juulil sai kuulda üht festivali peaesinejat ansamblit Sagittarius dirigent Michel Laplénie juhatamisel. Vokaalkooslus on tuntud kui saksa barokkmuusika suurepärane esitaja. Ka 2011. aastal Haapsalu XVIII festivalil üles astunud ansambel kandis seekord ette vaimulikke kontserte peamiselt saksa meistritelt, aga ka nende eeskujuks olnud Monteverdilt Veneetsiast. Kõik kuus lauljat, keda toetas saateansambel, on suurepäraste vokaalvõimetega. Kui kontserdi alguses jäi mulje, justkui kulgeks iga hääl eraldi, siis kontserdi edenedes muutus kõlapilt ühtseks tervikuks. Kuigi kavas olnud teosed andsid lauljatele võimalusi kõlaprotsessidega mängida, jäi dünaamika mõttes paljugi saavutamata. Siiski jättis kontsert oma keeruka kavaga väga hea üldmulje.

Ekskursi tuntud ja tundmatusse varabaroki muusikamaailma tegi ansambel Daimonion, mille kaasasutaja Anaïs Chen (viiul) esines Haapsalus ka mullusel festivalil. Mängiti originaalpillidega: peale viiuli olid laval veel tsink, dulcian, viola da gamba ja klahvpillid. Kava oli põnevalt üles ehitatud. Vaheldumisi olid pikitud tuntud heliloojate Giovanni Gabrieli, Palestrina või Frescobaldi teosed vähem tuntud Dario Castello, Biagio Marini jt omadega. Selline teoste valik oli tegelikult väga läbimõeldud, sest nii sai näidata kõiki ansambli mängijaid ka solistidena. Esile tõusis teistest paratamatult Chen oma orgaanilise ja muusikasse süüvinud esitusega. Tema mäng mõjus kui improvisatsioon, sest kogu muusika oli talle sügavalt omane. Eriliselt meeldisid Francesco Rognoni „Variatsioonid Palestrina motetile „Pulchra es””, kus Chen näitas virtuoossust kaunite passaažidega muusikapalas. Ansambli koosmängus hakkas kohe silma nende vaba musitseerimine. Muusikud kaunistasid paljud pikad noodid melismide ja keeruliste ornamentidega. Seda tehti niivõrd loomulikult, et kaunistused ei jätnud toretsevat ega pingutatud muljet, vaid justkui kuulusidki muusikasse.

Kõige „uuema” kavaga oli 12. juuli kontsert Jaani kirikus, kus Reet Sukk flöödil, Meelis Orgse viiulil, Mall Help vioolal ja Pavel Serbin tšellol kandsid ette Viini flöödikvartette ja -triosid. Kui publik arvab end Viini klassikuid hästi tundvat, siis heliloojaid, kes paratamatult (vahel ka teenimatult) jäid nende varju, peaaegu ei teatagi. Kontserdi tippudeks olid Mozarti IV kvartett A-duur ja Joseph Haydni divertisment C-duur, kuid kuulda sai ka teiste Viinis samal ajal resideerinud ja klassikutega tihedalt seotud heliloojate teoseid. Kava autorite hulgas olid näiteks Mozarti poolt imetletud Haydni noorem vend Michael Haydn, omapärase helikeelega Franz Anton Hoffmeister või Johann Baptist Vanhal. Kui minna esituste juurde, siis eredaimalt jäi meelde Reet Suka elav musitseerimine ja suurepärane tehniline teostus. Tema esituses olid kõik nüansid paigas. Natuke raskusi oli kvarteti ühiskõlaga, sest tihti jäi kaasmängijate intoneerimine ebatäpseks. See võis olla tingitud vanamuusika esitamise 415 Hz häälestusest, mis võib tunduda haritud kõrvale kohati ebaloomulik. Seetõttu jättis suurepäraste muusikute koosmäng sel kontserdil kohati rabeda mulje.

Festivalile andsid tooni kaks öökontserti. 11. juuli tantsuetendus „Sihtkoht: akvaarium” jäi esmapilgul kontekstist justkui välja, kuid nüüdistantsu sidumine Cantores Vagantesega oli omapärane sild ajaloolise ja tänapäevase vahel. Noor koreograaf Anna-Kristiina Siitan oli valinud muusika flöödiansambli repertuaarist. Etendusel interpreteeriti inimese täiskasvanuks saamise teemat. Nii sai kuulda kolme tantsija saatel uuemaid improvisatsioonilisi kui ka muusikakaanonisse kuuluvaid flööditeoseid. Tantsu ja muusika sümbioos oli täiuslik. Etendus anti tänapäevase sisekujundusega kultuurikeskuse rõdusaalis, kuid hämardatud valguse ja intiimse õhkkonna tõttu sai sellest sobiv paik nüüdistantsu ja hubase flöödimuusika nautimiseks. 12. juuli öökontserdil kuursaalis esitas Eesti Filharmoonia Kammerkoori meeskvartett teoseid vanamuusikast tänapäevasteni.

Festivali lõppkontserdil astusid lavale ansamblid Sagittarius ja Daimonion ning osa kammerkoorist Voces Musicales. Nii kujunes sellest ka festivali kokkuvõte, kus esines kolm omanäolist kollektiivi Michel Laplénie juhatamisel. Kontserdiga avaldati austust muusikale, mis loodud XVI ja XVII sajandil, kui saksa heliloojaid mõjutas Veneetsia koolkonna mitmekoorimuusika. Esitusele tulid Samuel Scheidti – ta pole küll Itaalias õppimas käinud, kuid tundis sealset muusikat –, saksa baroki isa Schützi ning tema õpetaja Gabrieli teosed. Nende omanäoliste heliloojate teoste esitamine sellise koosseisuga oli publikule puhas nauding. Sagittarius oli Schützi teose „Hodie Christus natus est” esitanud juba ka kolme päeva eest kontserdil kammerlikus koosseisus. Põnev oli jälgida, kuidas topeltkoosseisu tõttu kõlas helitöö veelgi suurejoonelisemalt – see oli rüütatud pidulikkuse ja säraga. Soololõike esitasid kontserdil nii Vocese kui ka Sagittariuse lauljad. Kohati keeruka faktuuriga teosed kõlasid niivõrd erineva taustaga muusikute esituses kaunilt ja voogavalt. Kuigi prooviaega jäi väheks, oli esitatav üheselt lahti mõtestatud ja musitseeriti kui kaua koos tegutsenud kollektiiv. Huvitav oli jälgida kooride koostööd saateansambliga. Kui paar õhtut tagasi oli Daimonion säranud vaid instrumentaalmuusikat mängides, siis nüüd oldi kas saatja rollis või astuti lauljatega dialoogi. Oskus saata koori ilma muusikaliste või dünaamiliste liialdusteta, mis võib tihti juhtuda väiksema kogemusega muusikutega, näitas neid uuest küljest.

Haapsalu vanamuusikafestival pakkus kuulajatele palju põnevaid esitusi ja esinejaid, tuntud, aga ka unustusse vajunud heliloojate teoseid. Publik kiitis muusikuid pikkade aplausidega ning esinejad tänasid neid omakorda lisapaladega. Lõpetuseks soovin Toomas Siitanile festivalide korraldamisel jätkuvat indu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming