Tundmatu Skrjabin Tanel Joametsalt

Ia Remmel

 

TANEL JOAMETS (klaver) Tallinna raekojas 25. III, kavas Skrjabini sonaadid nr 1 – 4.

 

Küllap on paljud mõelnud mõne oma lemmikraamatu järgi tehtud filmi vaadates: pole üldse selline, nagu mina seda ette kujutan või just selline, nagu lugedes ette kujutasin. Veelgi harvem tuleb mõnd muusikateost kuulates pähe: just nii esitatud, nagu ma seda ette kujutan! Aga nii ma mõtlesin Tanel Joametsa kontserdil raekojas 25. III Skrjabini esimest nelja sonaati kuulates. Aleksandr Skrjabin (1872 – 1915) on helilooja, kellel on ilmselt raske klassikuks saada. Selleks on tema looming liiga isepäine, liiga elus ja liiga vähe tuntud. Siin on sümbolistlikku stilisatsiooni ja juugendlikku joonte ilu. Siin on ahvatlevaid harmooniaid ja tuhandeid kõlavõimalusi. Ning kõike seda on tehniliselt väga raske mängida.

Ühes varasemas vestluses ütleb Joamets Skrjabini sonaatide kohta nii: “Neil ei lasu veel mingit saavutuste koormat. Seetõttu on see üks väga põnev džungel, kus annab seigelda”.

Tanel Joamets on selle kitsa ja kauni valdkonna tõeline spetsialist. Vahel koged kontserdil, et esineja teeb justkui kõik õigesti ja professionaalselt, täpselt ja musikaalselt, aga – imelik küll, see ei haara kaasa. Joametsa kontsert tol päeval oli küll täiesti “elav asi”. Kõik pulbitses, kogu aeg oli huvitav, tähelepanu oli pidevalt haaratud. Seekordse, eriti raske kava esituses õnnestus tal järsku kõik oma tugevad küljed ühendada täiuslikuks ja elavaks lõpptulemuseks. Esimese sonaadi ekstaatilised oktavipassaažid ja õrn piano moodustasid kirgliku ja hapra terviku. Teine sonaat oli tulvil kõlaleide ning paistis silma hea ajatunnetuse ja selge struktuuriga. Väga hästi õnnestus Joametsal ka Teise sonaadi etüüdlik osa. Kolmanda sonaadi dramatism oli läbini veenev ning Neljas sonaat mõjus kui ühe hingetõmbega esitatud poeem.

See saavutus pole aga tulnud kiirustades. Joamets on Skrjabiniga süvitsi tegelenud juba üle kümne aasta. Sonaate on ta aastate vältel siin-seal esitanud, seista lasknud, uuesti kätte võtnud. Niiviisi tasapisi on nad kujunenud.

Paraku on aga nii, et neid, kes oskavad seda kitsast ja kaunist ala hinnata, on Eestis vist vähevõitu. See mõte tekkis Tallinna kontserdi hõredaid kuulajate ridu vaadates, kohal oli üsna vähe otseselt muusikavaldkonna inimesi. Kahju küll, sest Joametsa plaan esitada kõik Skrjabini sonaadid on ideena võrdlemisi ainulaadne. Skrjabini sonaatide täielikke plaadistusigi on muusikamaailmas suhteliselt vähe. Küllaltki tundmatud teosed on Skrjabini Kuues, Seitsmes ja Kaheksas sonaat. Ükski teine eesti pianist pole neid kontsertkorras kunagi mänginud.

Kuna Skrjabin on vene helilooja, võiks arvata, et tema loomingu suurimad mõistjad elavad Venemaal. Nii ongi. Tanel Joamets on olnud kahel järjestikusel Skrjabini konkursil Venemaal premeeritute hulgas ning saanud tunda publiku suurt poolehoidu. Kui kord küsisin Tanelilt, mida tema mängust seal arvati, ütles ta: “Nii esimese Skrjabini-nimelise konkursi võitja Mihhailov kui ka teise võitja Peeter Laul mängivad paljusid stiile tõeliselt hästi. Mind hinnati kui võib-olla isegi parimat skrjabinisti sel konkursil.” Poolehoidu on ta tundnud ka viimase nelja aasta jooksul tehtud kontsertturneedel Venemaa eri piirkondades.

Kuidas küll Eestis huvi äratada selle suhteliselt veel avastamata muusika vastu? Tahan küll väga loota, et Tanel Joamets ei pea mängima Skrjabinit kurtidele kõrvadele ja puuduvale publikule, sest tema jonnakas pühendumine on ta väga kaugele viinud.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming