Tundmatu ja paeluv nišijazz

JANNO ZÕBIN

Martin Ulvin (vasakult kolmas) paigutab oma bändi Mothman kuhugi noise scene’i ja mainstream jazz’i vahepeale.

Martin Ulvin (vasakult kolmas) paigutab oma bändi Mothman kuhugi noise scene’i ja mainstream jazz’i vahepeale.

Pressifoto

Mõte kirjutada üle pika aja tundmatutest bändidest tekkis puht juhuslikult. Kuigi elan peaaegu täielikus isolatsioonis linna normaalsest seltskondlikust kultuurielust, õnnestus mul pääseda sõbra õhutusel Tartu genklubisse kuulama bändi Viktor’s Joy. See oli alguse saanud aasta talvekaamose tippmomendil – jaanuari alguses. Tegu on Berliinis redutava noore eestlase Kaarel Malkeni komboga, mis tuli, nägi ja võitis. Üleval saalis oli radikas katki ja sooja umbes viis kraadi. Lühikesed, justkui iseenese dekadentlikku olekut parodeerivad lugude vahekõned, Neil Youngi, Lee Hazlewoodi, mingist nurgast ka Velvet Undergroundi laadis muusika, trummari ja laulja-kidramehe vaheline ühine tukslemine, hea dünaamika ning loomulikult vähe rahvast. Selline kontsert õdusa õhtu hõllanduses raputas läbi ja viis ajas kümme aastat tagasi. Sellest ja sellistest just kirjutada tahakski!

Kunagi sai ka ise töötatud, peaaegu elatud Tallinnas vanalinna keldris. Iidsetel aegadel (2006 – 2011, kui ma nüüd ei eksi) oli seal klubi-baar Juuksur, kui keegi sellist veel peaks mäletama. Ja ikka tuli Eestisse selliseid tugeva oma puudutusega tundmatuid bände, kes peaaegu kõik leidsid Juuksuri üles ja esinesid. Miks sellest kõigest kirjutada? Vist sellepärast, et klubi järjepidevusele vaatamata oli asjas tugev annus õhinapõhisust. Ei mingit professionaalset kontserdikorraldust, vaid põlve otsas tehtud värk. Sedasama tajusid bändid, kes Juuksuri seinad märjaks higistasid. Just Viktor’s Joy on sellise suhtumise ehedaim näide praegu, aastal 2016.

Ma ei eita sugugi Eesti nn päris muusikatööstuse ponnistusi, edusamme ega seda, kuhu nüüdseks jõudnud oleme. Aasta muusikasündmusel TMW-l võid välja valida kõige tundmatuma ja põrandaalusema nišibändi või minna imidžiloojatest ja enesepromojatest maailmameistrite kontserdile, kes teavad täpselt, kuidas oma kaubamärki turustada. Leiab kõike muudki, mis jääb äärmuste vahele.

Siiski on tunne, et tihtilugu kipub turundusjutu ja kaubamärgi varjus sisu kuidagi varju jääma. Tekib ju aina juurde noori bände, kel sisu veel nõrk või pole jõudnud eriti tekkidagi, aga hirmsasti tahaks juba turundada ja läikivas pakendis püünele ronida. Lõpuks õnnestub ka tugeva oma kiiksuga põrandaalusele bändile selgeks teha, kuidas muusikatööstuses asjad käima peavad. Edu võti ehk parim marketing on ühe hiireklõpsu kaugusel!

Mind ennast on nišibändid millegipärast alati rohkem kõnetanud. Juuksuri ajal oli meil ürituste sari „Jazzoline Spacestation“, kuhu valisime esinema just noori ja omanäolisi jazzbände, kelle kõrval käisid ka tuntumad, näiteks Dynamite Vikings ja teised staažikamad. Noorte rokitaustaga muusikute jazz või progerokk on midagi, mis on minu meelest sageli rohkemgi punk kui punk ise. Tihti on need müra oma muusikasse adopteerivad jazzimehed mässumeelsed, keskmiselt kõrgema pillimängu­oskusega intelligentsed tüübid. Mida sa hing veel inimestelt ihkad?

Noor undergroundjazz on kompromissitu, huvitav ja oleks endiselt minu kui kontserdikorraldaja suurim maiuspala. Õnneks on veel korraldajaid, kes võtavad ette ärilises mõttes üsna lootusetuid kontserdituure. Üks selline, Norra bändi Mothman vältab Eestis eilsest teisipäevani, see on 10. maini.*

Mothmani juht Martin Ulvin selgitas mulle bändi positsiooni Norra jazzielus. Nad on kõik 26-27aastased, polevat päriselt nagu noise (müra), aga nende muusika läheb millegipärast peale just 15-26aastastele noortele. Norras on selline eksperimenteerimine väljaspool mainstream’i levinud, jazz areneb ja liigub. „Oleme andnud kontserte noortele, kes põhimõtteliselt vihkavad jazzi, aga pärast esinemist on nad olnud vaimustatud ja muutnud oma meelt,“ ütleb Martin Ulvin.

Mõjutajatest seab ta ritta terve plejaadi nimesid ja loetleb: Meshuggah, Béla Bartók, Olivier Messiaen, King Crimson ja Norra bänd Elephant 9. Eri žanre hõlmav loetelu räägib enda eest. Igal juhul saab Eesti väiksematel jazzi­lavadel näha taas üht tundmatut, aga väga omapärase helikeelega artisti. Eelkuulatu järgi usun, et nad on väärt vaatamist ja kuulamist. Neis on mingi kompromissitus, pulseeriv tahumatu energia, mis võib professionaalsetel tegijatel teinekord kaotsi minna.

*Kontserdid eile Tallinnas kultuuriklubis Kelm, täna Rakveres Kära Kantsis, homme, 7. V Võrus Stedingi majas, 8. V Tartus klubis Arhiiv, 9. V Valga kultuuri- ja huvialakeskuses ning 10. V Viljandi kohvikus Fellin.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar