Tundlikud hetked helides

Vaike Kiik-Salupere

„Pjotr Tšaikovski 170”: Mati Palm (bass) ja Maria Veretenina (sopran), klaveril Tarmo Eespere ja Piia Paemurru  16. X Matkamaja saalis.  Laupäeval anti Tallinnas Pjotr Tšaikovski 170. sünniaastapäevale pühendatud kontsert, kus tuntud vene helilooja vokaalloomingut esitasid Eesti kõigi aegade tuntuim bass Mati Palm ning mitmeid laulukonkursse ja preemiaid võitnud noor lauljatar Maria Veretenina. Kontserdipaika kaunistasid Oleg Võssotski maalid. Tšaikovski (1840–1893) on maailmas üks tuntumaid ja populaarsemaid heliloojaid. Tema loomingule on omane romantiliselt kirglik igatsus, lüürilisus ja fataalne dramatism. Tšaikovski romansid on kui hetkemeeleolud helides, tunnete põlemine mažoorses  eufoorias või saatuslikud-dramaatilised tundehetked minoorses kõlapildis. Tema laulud on voogavad minajutustused, kirglikud läbielamised, mis esitavad lauljatele kõrgeid draamakunsti ja vokaaltehnilisi nõudeid. 

Mati Palm ja Tarmo Eespere alustasid kontserti tuntud romansiga „Kesk voogavat balli”. Sooja ja pehme tämbriga bassihääl viis kuulajad otsekohe Tšaikovski emotsionaalsesse tundemaailma. Laulja suurepärane vene keele valdamine tõi kuulajateni iga sõna ja mõttevarjundi. Minoorse koloriidiga „Jälle nii  üksinda ma” kõlas taas kauni ja ühtlase legato’ga. Laulja ja pianisti aastatepikkune suurepärane koostöö on tunnetatav igas laulus. Erilise tundehetke lõi publikule romanss „Vaid see, kes tundnud on”. Gremini aaria ooperist „Jevgeni Onegin” täitis suurejooneliselt kogu saali. Kahtlemata on Gremin üks Palmi paljuesitatud rolle ja bel canto põhimõtetele tuginev laulukool andis selles ettekandes suurepärase tulemuse. 

Maria Veretenina ja Piia Paemurru esitasid nimitegelase aaria ooperist „Jolanthe” ja Tatjana kirjastseeni ooperist „Jevgeni  Onegin”. Noor ja kaunis solist laulis mõlemad aariad suure emotsionaalsusega ja pani kuulajad kaasa elama kangelannade hingelistele läbielamistele. Paemurru on energiline ja kindel lavapartner, täpne nüanssides ja tähelepanelik laulja tundevarjundite toetaja. Tatjana kirjastseen on kui väike lavastus, pakkudes publikule nii muusikalist kui ka visuaalset vaatemängu. Kahtlemata sobib Tatjana roll Vereteninale väga. Ning kui noor sopran saaks edaspidi kõrges registris kindlust juurde, et kõla dramaatilistes kulminatsioonides ei väheneks, laieneksid tema võimalused repertuaarivalikul veelgi. Romanss „Hirmus hetk” helilooja enese tekstile kõlas Palmilt kui jutustus vabas ja ühtlases legato’s. Kontrastsena mõjus romanss „Jällenägemine”, kus emotsionaalse pinge tõus loo lõpus kutsus esile publiku braavohüüded. Laulja ja kontsertmeistri väga hea ansamblitunnetus avaldus lauludes „Meeletud ööd” ja „Don Juani serenaad”. Veretenina kauni häälekasutusega esituses kõlasid veel „Hällilaul”, „Kas ma olin rohukene põllul” ja „Oleksin ma teadnud”, lustakas „Pimpinella” pani lauljatari publiku heameeleks tantsu keerutama. Veretenina on kahtlemata väga lavaline ja särav sopran.       

Romantiline ja emotsionaalselt vaheldusrikas kontsert pälvis rohkearvuliselt publikult tormilise ja kestva aplausi.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming