Tulnukate seaded maapealsele muusikale

Heili Vaus-Tamm

 

Vokaalsekstett COSMOS (Läti): Jānis Šipkēvics (kontratenor), Andris Sējāns (kontratenor), Juris Lisenko (tenor), Jānis Ozols bariton), Jānis Strazdiņš (bass), Reinis Sējāns (beat-box), Normunds Slava (helitehnik) Estonia kontserdisaalis 8. III.

 

Vokaalgrupi Cosmos esinemisest paistab kaugele “kolm sarve”: poisikeselik vallatus ja rõõm teha laval kõike, millega hakkama saab; kaubamärgina eriliselt pehme, kajaga üle ujutatud kõla ja äärmiselt kreatiivne löökpillimängija Reinis Sējāns.

Neli aastat tegutsenud läti noormeeste bänd justkui mängib oma “repertuaaritoas”, avastades aina uusi mänguasju (stiile), mille kõigiga saab midagi korda saata. Ja laotab selle mänguasjade kasti kontserdil rõõmsalt publiku ette laiali, et vaadake ka, mis meil kõik on. Nii mõjub kontsert kaleidoskoobina, millest midagi meeldib rohkem, midagi vähem, osa paneb õlgu kehitama ja osa tundma, et, vot poisid, siit tasub edasi minna.

A cappella vokaalgrupid on oma suurest eeskujust King’s Singersist alates publikut lõbustanud teatud show, laia repertuaariskaala ja meisterliku sünkroonlaulmisega. Alati kuuluvad nende repertuaari rahvalaulud ja jazz. Cosmos on astunud suure sammu pop- ja maailmamuusika poole. Kavas oli läti heliloojate ja ansambliliikmete oma lugusid, Genesise, Michael Jacksoni, The Beatlesi, Bobby McFerrini, Eric Claptoni, vene estraadist Valeri Sjutkini lugusid ja mida kõike veel. Ja kui kohustuslikult tehakse järgi instrumentide kõla ja keegi on löökpilliks, siis Cosmoses on “löökpill” Reinis Sējāns kõige eredam nähtus. Ja jälle mänguasjakasti efekt. Ta demonstreeris ansamblikaaslase löökpillide nimetamise kõrvale, kuidas just ta nende häält teeb. Tõesti, trummikomplekt sai läbi “mängitud”. Aga lauludes polnud fenomenaalne mitte löökpillide kõla imiteerimise osavus, vaid meeletu rütmitaju, kiirus ning vaheldusrikkus. Poisid olid ka mitmed laulud just oma “rütmimasinale” üles ehitanud, nii et lauljad ise taandusid justkui saatefunktsiooni.

Sējānsi puhul võlus ka igati lahtine füüsis. Tema liikumine-liigutused olid kõige loomulikumad ja eredamad. Tundus, et sünkroonis liikumise peale ansambel eraldi ei mõtle – liigutused tulid laval välja nii nagu juhtus. Ja kohati loksusid üsna kohmakalt ühte (näiteks kontserdi teise poole Billy Joeli loos “The River of Dreams”). Kõiges selles oli muidugi taotluslikku sundimatust. Iseasi, kas see alati nii hea välja nägi. Ja Sējānsi liikumise tipuks oli number valge kinda (sic! ühe kinda) ja musta kaabuga, mis võeti lisaloo ajal kohvrist välja. Selline rafineeritud dändilikkus ja jazzlaul oleks kindlasti üks stiil, mille suunas ansamblil edasi minna tasuks.

Teine valdkond, mis pälvib siirast imetlust, oli jällegi maailmamuusikale lähedane. Rahvamuusika ürgsemal kihil põhinevate häälte ja häälitsusteni jõudnud improvisatsioon, läti helilooja Imants Kalniņši lugu “Dūdievinš” (seade Kristaps Šoriņš, Cosmos). Teise kontserdipoole algus Sējānsi kahe soleerimisega oligi hämmastavalt tugev ja isikupärane, kõrgudes kunstiliselt üle muu kirju kaleidoskoobi. Teine tema ette kantud lugu oli Sējānsi enda Michael Jacksoni laulule “I’ll Be There” tehtud seade. Mõjus just rütmi põhjal hea fantaasiaga lendlev sooloimprovisatsioon. Ja Sējānsi hääl kandis välja kõik kontratenori tessituuri küündivad, sugugi mitte täisfalsetiga võetud kõrgused.

Kui ta ühes loos aga päris löökpillide taha istus, olid need oma mahuka kõlaga poiste häälte kohta liiga raskepärased. Nii et Sējānsi enda sisemine beat-box on ikka üle kõige.

Et poisid tahtsid laval nii muuseas nalja visata ja juttu puhuda, läks helitehniliselt veidi vastuollu suure kajaga, mis muidu nende laulude tiheda sound’i tõttu vist taotluslik oli. Rõdu lavapoolses osas vähemalt kõiki sõnu ei eraldanud. Eks ole Estonia saali akustikat popkontserdi tarvis sobitada raske ja sellelaadsete ansamblikontsertide heli ei tule meie saaliga harjunud helimeestelgi alati välja (meenub aastatetagune Brasiilia ansambli ja laulja Nelson Sargento kontsert). Igatahes panid nad Estonia saali suhteliselt akadeemilise publiku nii kaasa laulma kui püsti seistes võimlemisharjutusi tegema. Juba armsa, mitte enam poisiliku sundimatusega mõjus ansambli istumine ringis maas, et viimast lisalugu, Rein Rannapi “Suudlust läbi jäätunud klaasi” noodilehtede pealt “üles korjata”. Igatahes seisis saalitäis kuulajaid vaimustusest püsti.

Lõpuks loksus paika ka ansambli nimi. Nad olid tõesti justkui “kosmosekutid”, musikaalsed tulnukad, kes tegid omamoodi andekusega, väikese kiiksu ja nihkega järele kõike, mis maa peal kuulda.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming