Tulipunktis pianistid (I)

Matti Reimann

V rahvusvaheline pianistide festival “KLAVER 2006”.

 

20. – 27. oktoobrini toimub Tallinnas V rahvusvaheline pianistide festival “Klaver 2006”. Vähe on kohti, kus niisugust asja korraldatakse. Mõne siiski leiab, näiteks Espoos või Saksamaal, harva mujalgi.

60 klaveriõhtut on see arv kunstilise juhi Lauri Väinmaa sõnul, mis on eelmistel aastatel selle ürituse raames toimunud. Igale kontserdile on tulnud keskmiselt 500 kuulajat. Kui teha väike arvutus, saame päris suure arvu 30 000. See number muudab pilti oluliselt. Ei tea, palju on Eestis klaverimängu või selle õpetamisega seotud inimesi, aga tuleb välja, et klaveriõhtuid külastavad ka muude elualade inimesed. Näib, et klaverimängu ja muusika kaudu üldse saab ühiskonnale midagi tähtsat öelda, ning mitte ainult ühiskonnale – igaühele eraldi ka.

Kui praegu astuda Estonia kontserdisaali fuajeesse, leiab külastaja sealt näituse “Maailmanimega pianistid Eestis”. Aga selle asja teeb huvitavaks, et ei piirduta üksnes kontsertidega, vaid seal on tõesti kõne all nende seosed Eestiga. Lugeda saab noore Claudio Arrau Tartus ja Tallinnas käimiste kohta enne sõda, näha pilti “Niina Dorliak ja Svjatoslav Richter Aurora Semperil külas”. See pilt jääb huvitavaks ka siis, kui vaadata “mitte maailmanimega” pianiste nagu Irmgard Kaudre, kelle teadmised, soojus ja sõbralikkus ilma mingi kahtluseta ulatuvad kuidagi tänase päevani.

 

Avakontsert

 

Festivali avakontsert oli 20. oktoobril koos ERSO ja peadirigent Nikolai Aleksejeviga. Alguseks kõlas Brahmsi “Traagiline avamäng”. Üks romantiline avamäng kontserdi alguses on alati raske ülesanne. Lühidalt öeldes: päris traagiliseks asi ei läinud, aga tõsiseks küll. Hästi kõlas teose keskel fugaato, mis organiseeris ja korraldas sisulised piirjooned. Solistiks aga oli Dmitri Aleksejev, kes on õppinud Moskva konservatooriumis Dmitri Baškirovi juures. Tal on erakordselt ilusad, vabad ja plastilised käed, mis tekitavad ka vastava heli. Siin olgu veel öeldud, et suvel sai Estonia kontserdisaali Steinway põhjaliku remondi. See kõlab nüüd hoopis paremini, kui kevadel peetud rahvusvahelise konkursi ajal.

Kõlama hakkas Robert Schumanni Klaverikontsert a-moll. Schumanni loomingust rääkides saab pidada silmas mõnd suhteliselt ootamatut asjaolu, nimelt pühendas ta ühe aasta oma elust Johann Sebastian Bachi teoste läbitöötamisele. Tundub küll, et seda on teinud kõik suured heliloojad, kes elanud pärast Bachi. Lisaks on esinduslikus Schumanni teoste Schotti väljaandes ilmunud tema suur töö, mida ta tegi vanade meistrite, näiteks Cherubini loomingu uurimisel. Juba see teadmine avaldab mõju. Nii et Schumanni loomingu üheks alustalaks on polüfoonia ja teiseks, nagu hästi teame, poeesia. Poeesiaga on lood keerulised – mida keegi just selle all silmas peab. Kui ikka lased tunded valla, kipub polüfoonia meelest minema.

Dmitri Aleksejev mängis hästi, aga päris lõpuni see teos talle justkui ei istunud ja põhjust polegi nii lihtne leida. Näiteks üks asi, mille peale võiks mõelda, on see, et viimases osas peaks säilima kolmene taktimõõt. Kui takt hakkab minema ühe peale, tekib probleeme – läheb kiireks ja selgus hakkab kaduma. Pärast vaheaega kõlas Sergei Rahmaninovi “Rapsoodia Paganini teemale”. See teema eraldi näitab ideaalselt, missuguseid võimalusi seal peitub nii Rahmaninovi, Brahmsi kui Lutosławski ja teiste jaoks. Igatahes, missugune autor seda teemat ka ei kasutaks, ikka saab öelda “aga näe, viiul meelest ei läe”. Dmitri Aleksejev mängis suure üleolekuga, oli olemas nii selgus kui kõlamassid. Tõeline kulminatsioon saadi kätte koos orkestriga Des-duur teemas. Ja veel – rapsoodia lõpus kõlab viiulit otseselt meenutav pizzicato piano’s, milleni ka veenvalt jõuti.

Kontserdi lõpetas ERSO osadega Prokofjevi orkestrisüidist ooperile “Armastus kolme apelsini vastu”, mille kuulus “Marss” kogu õhtu otsustavalt lõpetas.

 

 

Eredad karakterid, katkenud loogika

Norra pianist Sigurd Slåttebrekk esines Estonia kontserdisaalis 21. oktoobril. Ta on sündinud 1968. aastal ja õppinud ka Juilliardi koolis Jerome Lowenthali juures. Ta ei esine tihti, mängib siis, kui selleks soovi on. Endale niisugust asja lubada on ju päris luksus. Slåttebrekk on teinud esinemistes viieaastase pausi, tegeleb peale muusika ka muuga, näiteks animatsiooni või veel millegagi, ta on andekas inimene.

Oma kava alustas Slåttebrekk Karlheinz Stockhauseni teosega “Klavierstück IX” (1954). Stockhausen on kompositsiooni õppinud Frank Martini ja Olivier Messiaeni juures ning mujalgi. Klaveripala esitus oli muljetavaldav ja selle kirjeldus ilma keeruliste sõnadeta oleks järgmine: võetakse üks dissoneeriv kooskõla fortissimo’s, mida korratakse vaiksemaks minnes, kuni jõutakse pianissimo’ni. Sama kordub teine ja vist ka kolmas kord ning siis ilmub vaikselt üks hääl, lisandub muudki ja jälle tähtis – struktuuride pisinüansid ja kõlavärvid lähevad seosesse ning tekitavad terviku. Helilooja nimetab neid klaveripalasid oma “joonistusteks”, igatahes oli see pianistilt täpne, publikule arusaadav ja heliloojat arvestav esitus.

Maurice Raveli tsükli “Gaspard de la nuit” (1908) esitus oli samuti meeldejääv. “Ondine’i” imeilus hüpnotiseeriv meloodia on seotud prantsuse heliloojate muusikas nii sageli esinevate veemängudega. Antud juhul püüab undiin rändurit lummata ja kui sest midagi välja ei tule, muutub kevadvihmaks. Nõtkust ja kõlavärve pianistil selle tarvis jätkus. Teine osa “La gibet” (“Võllas”) on kirjutatud kellahäälena kostvas väga aeglases habaneera rütmis. Ta oskas liikumise seisma panna ja habaneera muutus pahaendeliseks. “Scarbo” puhul ei unustata kunagi öelda, et see on üks klaverirepertuaari raskemaid teoseid. Aga need raskused ei paista nii väga silma, kui just ei tea, et raske on. Ei paistnud ka seekord – oli ere ja silmapaistev esitus.

Teises pooles tuli ettekandele Robert Schumanni “Karneval”, kus heliloojal on maskiballil antud karakterid osade pealkirjadena, mitte nagu “Davidsbündlertänze’s”, kus on pealkirjadena antud visioonid. Muidugi, kui Schumann suvatseb millelegi osundada A.S.C.H. – tantsivad tähed, tähistab see ka Saksa linna Asch, kust on pärit Ernestine von Fricken, Chiarina on Clara. Karnevalil osalevad veel sellised tegelased nagu Chopin ja Paganini ning, palun, interpreedil tuleb see kõik seal liikuma panna.

Pianisti pakutud karakterid olid tõesti eredad. Äkki aitas sellele kaasa näiteks animatsiooniga tegelemine? Siis aga juhtus midagi ootamatut – “Karnevalis” tuleb hakata otsi kokku tõmbama ja lõpu peale mõtlema kusagil “Valse Allemande” (“Saksa valsi”) ajal. Ta jäi sellega hiljaks ning tagajärg oli see, et muusika loogika katkes, ja nagu siis ikka, hakkas igasuguseid asju juhtuma. Aga tegu pole ju konkursiga, Slåttebrekk on nauditav ja – isikupäraga pianist.

 

 

Randalu, Schumann, Brahms

 

Kalle Randalu kontsert oli 22. oktoobril. Ta võttis ette keeruka ülesande näidata muusika kaudu Robert Schumanni, Clara Wieck-Schumanni ja Johannes Brahmsi suhteid. Seda on peaaegu võimatu läbi viia, aga Randalu sai sellega hakkama. Kogu kava koosnes ju tegelikult lühipaladest, neid oli kokku 32.

Kontsert algas Schumanni “Davidsbündle­rite tantsudega”. Kogu see teos on tinglikult täis selliseid pisiasju nagu langev leht või päikesekiir, mille peale publikul võib kergesti tekkida “väsinud kõrv”. Kui lugeda, mida helilooja nõuab iga pala (kokku 18) eel antud juhistes, tekib küsimus, kuidas ja mida teha. Toon siin mõned näited: elavalt, siiralt, huumoriga, pisut trotslikult, kannatamatult, lihtsalt, väga kiiresti, sissepoole pööratult, värskelt, nagu kaugusest. Seda teost mängitakse harva. Arthur Rubinstein kirjutab: “Eriti häiris mind, et ükski neist paladest, mida professor Barth pani mind õppima, ei sobinud minu kontserdikavadesse, kuna nad olid liiga pikad ja lõppesid kurvalt nagu “Davidsbündler””.

Kalle Randalu mängis “Davidsbündler­tänze’t” ja “Nachtstücke’t” op. 23 sellepärast hästi, kuna teab, et lahedat ja lapsikut Schumanni pole olemas. Mingi vari käib alati kaasas, nii nagu Schumann oma “Ööpalade” kohta kirjutab: “Mind kummitavad nägemused matuserongkäikudest, kirstudest, leinavatest inimestest” – kuhu see välja viis, on teada. Muusika vajab selgust, ei tohi kiiresti mängida ka siis, kui on kiire. Korras peab olema nii fraas kui rütmistruktuurid – need on momendid, mis kandsid Kalle Randalu mängu. Kuulsin neid teoseid umbes 25 aastat tagasi, siis oli nende esitus kergem, lendlevam, mõned mõtted ei klappinud, aga meelde nad jäid. See võrdlus näitab ka, millises arengus Kalle Randalu on.

Clara Wieck-Schumanni “Kolm romanssi” op. 21 on kõrgetasemeline muusika, selles on ekspressiivsust ja isikupära. Teos on pühendatud Johannes Brahmsile. Kalle Randalu mängis seda teost nii, et Brahms oli meeles, Schumann aimatav ja kusagilt kumas ka Mendelssohn. Kontserdi lõpus kõlasid veel Brahmsi viimased klaveripalad “Kolm intermetsot” op. 117, kus noote jääb üha vähemaks, üks andante teise otsa ja “Klavierstücke” op. 119. Lisaks mängis Randalu veel Chopini kaks mažoorset etüüdi: As-duur op. 25 ja F-duur op. 25.

 

Hommage à Mozart, Liszt

 

21. oktoobril toimus Tallinna raekojas kontsert “Hommage à Mozart”, mille kava oli pühendatud helilooja lapse- ja noorpõlveteostele. Esinejadki olid lapsed ja mõned pisut vanemad, kes õpivad põhiliselt Tallinna muusikakeskkoolis. Kontserdi õhkkond oli väga tore, palju rahvast. Teine saalitäis jäi Raekoja platsile.

Lastelt on väga palju õppida: tuli siis ühel või teisel välja kuidas tuli, aus väljendusoskus ja muusikalise mõtte eredus jäi. Muidugi peegeldub lapse mängus tema õpetaja.

Ja siis see suur küsimus: kust teadis viie-kuuene Mozart seda kõike, mis on tema palades? Seal on juba kõik olemas. András Schiff igatahes ütleb: “Tema juba ei ole üks meie hulgast.”

Teine samasugune kontsert anti 22. oktoobril Estonia kontserdisaalis, ainult kontserdi pealkiri oli sõnastatud veidi teisiti: “Hommage à Liszt”. Kas juhuse tahtel või mitte, too päev oli täpselt Liszti sünnipäev. Jälle sama lugu – väga palju rahvast. Kavas olid nõudlikud teosed “Rännuaastatest”, rapsoodiad, klaveripalad. Niisuguse raske repertuaari puhul paistab hästi kätte selle inimese töö, keda laval ei ole – see on õpetaja. Tema peab panema õpilase võimed väljapoole kiirgama, temal lasub raske kohustus õpilasele arusaadavalt öelda, kuidas oli ja kuidas edasi minna. Igatahes on niisugune pedagoog nagu Maigi Pakri aastakümnete jooksul teinud elu kergeks EMTA õppejõududele. Tema juures on õppinud kümned ja kümned noored ning kõigile on ta andnud oskusi ja tarkust.

Muusikakeskkool on andekate laste kool. Igasugused segadused muusikakeskkooli ümber riiklikust seisukohast võetuna on täiesti vastutustundetud. Aga klaverifestival jätkub.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming