Tulipunased roosid dirigendile

Mart Jaanson

Eesti Kontserdi ja Vanemuise teatri hooaja lõppkontsert: Jaan Kapp (klaver), Irina Vaštšenko (sopran, Venemaa), Atlan Karp (bariton), Vanemuise Sümfooniaorkester ja ooperikoor ning Tartu Noortekoor, dirigent Mihkel Kütson 14. V Vanemuise kontserdimajas.        Pärast nõustumist asuda 2008. aasta sügisest jälle Vanemuise teatri peadirigendi kohale ütles Mihkel Kütson: „Tartu publikul peab olema võimalus näha-kuulda kõrgetasemelisi soliste ja sisukaid muusikalavastusi” (Tartu Postimees 13. XI 2007). Nüüd on kolm lepingujärgset tööaastat läbi saanud ja arvan, et Kütson on endale võetud ülesande täitnud. Tase, mida Vanemuise muusikakollektiiv ja turundusmeeskond Kütsoni kahel viimasel Vanemuise suurüritusel – Donizetti ooperi „Maria Stuarda” esietendusel 5. mail ja Vanemuise Sümfooniaorkestri hooaja lõppkontserdil 14. mail näitasid, väärib igati kiitust. Paul Mägi, kes võtab sügisest peadirigendi-koorma oma õlule, võib minu meelest stardipositsiooniga rahul olla.  

       

Hooaja lõppkontsert Vanemuise kontserdimajas tekitas üleva meeleolu. Selle juures mängisid rolli mitmed tegurid, nii subjektiivsed kui ka objektiivsed. Neist nüüd mõni sõna. Kava esimeses pooles kõlas Mozarti Klaverikontsert Es-duur KV 271 (1777), soleeris  Jaan Kapp. Sattusin istuma parteri esimesse ritta I viiulite ja solisti külje alla, kus mul oli võimalus eriti lähedalt tajuda noore pianisti küpset sisseelamisvõimet Mozarti päikselisse, kuid sügavasse muusikasse. Millise värskusega ilmus toonika pärast I osa kadentsi ja avanesid refräänid III osa rondos! Kui tähelepanelikult ja poeetiliselt oli mängitud aeglane osa! Kapp esitas kogu partii kergelt ja virtuoosselt, trillerite algushetk võinuks vahel olla veelgi konkreetsem.  Kui välja arvata viiulirühma (mida kuulsin kõige paremini) veidi ebakindel intonatsioon päris teose algul, siis esitas Vanemuise orkester saatepartii täpselt, paindlikult ja elegantselt, seda loomulikult Mihkel Kütsoni tähelepaneliku juhtimise all.     

Kontserdi teist poolt täitis inglase R. Vaughan Williamsi „Meresümfoonia” koorile, solistidele ja orkestrile (1903–1909). Kuulsin seda teost kontserdilavalt esmakordselt ja pean ütlema, et see liigutas mind. Walt Whitmani ülevaid vabavärsse (Liina Tordiku väga õnnestunud eestinduses!), mis mere ja meresõitjate  kujundi ülistavad inimhinge püüdlusi lõpmatuse poole, seda siiski Jumalinimese lunastusteo kaudu, võimendasid Vaughan Williamsi hilisromantiliselt tihedad, kuid prantsuspärase harmooniaga kõlamassiivid. Laval oli palju jõudu ja energiat: kolmeses koosseisus orkester, Vanemuise ooperikoor ja Tartu Noortekoor ning võimsate häältega solistid Irina Vaštšenko Moskvast ja Atlan Karp Tartust. Lisaks kahele viimasele tõusid esile koori kõrged ja puhtad  sopranid, kuid ka teised hääled olid väga tublid. Tuleb jälle tunnustada ooperikoori juhi Piret Taltsi ning noortekoori juhtide Riho ja Kadri Leppoja kõrgetasemelist tööd. Kõigega hästi toime tulnud orkestrist tunnustaksin säravat vaserühma ning kontsertmeister Kristel EerojaPõldoja kauneid viiulisoolosid. Kontserdi lõpul, pärast publiku pikka ja siiralt tänulikku aplausi, ulatas naisaltist dirigendile sülemi tulipunaseid roose. Aitäh, maestro Kütson, sind jäädakse mäletama!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming