Tuli, heli, keel ja tulevärk

Haven Kakumäe jahisadama angaar on „Nargenfestivali“ kontserdipaigana uudne ja huvitav leid ning sobib ideaalselt mõttega luua muusikaline sild mandri ja Naissaare vahele.

TALVI NURGAMAA

„Nargenfestivali“ muinastulede öö kontsert 25. VIII Haven Kakumäe jahisadama angaaris. Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Andres Kaljuste, Kadri Voorand (hääl), Tammo Sumera (elektroonika). Kavas Ülo Kriguli „Tulikeel“ (esiettekanne, tekst Hasso Krull) ja Georg Friedrich Händeli „Kuninglik tulevärgimuusika“.

25. augustil jõudis Eesti Riiklik Sümfooniaorkester jaotatud koosseisuga muinastulede ööl anda lühikese aja jooksul koguni kaks kontserti. Kõigepealt tuli Naissaare Omari küünis ettekandele Georg Friedrich Händeli „Veemuusika“ Tõnu Kaljuste juhatusel, seejärel mandril Haven Kakumäe jahisadama angaaris Georg Friedrich Händeli „Kuninglik tulevärgimuusika“ ja Ülo Kriguli spetsiaalselt selleks sündmuseks kirjutatud teos „Tulikeel“ Andres Kaljuste dirigeerimisel. Nii loodi omamoodi sild mandri ja Naissaare vahel ning seoti Händeli tuntumate orkestriteostega ka muinastulede öö kaks tähtsamat elementi tuli ja vesi. Sõnad „tuli“ ja „vesi“ on ühtlasi keeleteadlaste arvates uurali päritolu tüvisõnad. Hasso Krulli kirjutatud tekst Ülo Kriguli uudisteoses „Tulikeel“ põhines just eesti keeles säilinud (keeleteadlaste arvates) uurali päritolu tüvisõnadel.

Kriguli teos „Tulikeel“ häälele, elektroonikale ja sümfooniaorkestrile tõmbas kuulama kohe avataktidest. Solist oli Eesti üks isikupärasemaid džässitalente Kadri Voorand, elektroonikaga toetas Tammo Sumera. Teose alguses hakkas madalas registris burdoonilisel taustal üha enam välja joonistuma rütmifiguur, millele lisandus Kadri Vooranna esialgu abstraktsena näiv rütmiline sosin. Huvitav oli jälgida, kuidas teose vokaalpartii järk-järgult arenes. Sosin asendus peagi konkreetsete sõnadega, intonatsioon hakkas teisenema ja kõne asendus lauluga ning siis tulid mängu ka Kadri Voorannale omane improvisatoorsus ja elektroonilised efektid. Vokaalpartiiga paralleelselt arenes ka orkestripillide materjal, mille rütmid meenutasid küll vokaalpartii tüvisõnade rütme, kuid samal ajal mõjusid rütmikordused uudselt, kohati ka meditatiivselt.

Kadri Voorand, Tammo Sumera, Andres Kaljuste ja Ülo Krigul tegid muinastulede öö kontserdi proovi Estonia kontserdisaalis.

Nargenfestival

Ülo Krigul on kirjutanud täiesti klassikalise häälekooliga lauljatele, kuid on julgenud kasutada ka hoopis teistsuguse tausta ja iseäralikuma häälekasutusega soliste. Muidugi meenub esimesena „Luigeluulinn“, kus solist oli samuti väga omanäoline artist Iiris Vesik. Minu meelest ühendab „Luigeluulinna“ ja „Tulikeelt“ helilooja oskus säilitada oma muusikas nende solistide isikupära, tuues nad seejuures täiesti uude, oma loomingu konteksti. „Tulikeel“ mõjus väga kaasakiskuvalt ja kompaktselt, ühtki murdsekundi osa kuulaja ajast ei kasutatud formaalsuste hüveks.

Georg Friedrich Händeli „Kuningliku tulevärgimuusika“ ettekandes oli särtsu, graatsiat ja mängulusti, mida ERSO mängus ei olegi alati väga kerge hoomata. Oma osa oli ka puhtal väljakuulatud kõlal, nõtkel fraasil ja enamasti heal artikulatsioonil. Orkestrisüidi osad olid tavapärasega võrreldes teistsuguses järjekorras. Mulle kui klassikalise vormistruktuuriga harjunud kuulajale mõjus üsna loomulikult, et teose mõlemad menuetid kõlasid kohe pärast avamängu, mitte teose lõpus pärast „Le réjouissance’i“. Nii moodustus avamängust ja „La réjouissance’ist“ tantsude ning pastoraalse „La Paix’“ raamistik. Ei tea muidugi, kui range olnuks Händel orkestrisüidi osade muutmise järjekorra suhtes. Sellisel puhul on alati dilemma, kas püüda näidata teose uudsust ja originaalsust ning mõista algsel kujul või tuua teos kuulajateni uudsel moel.

Tundub, et Andres Kaljuste inspireeris muusikuid ja andis neile ka piisavalt mänguvabadust. Üsna selgelt toetab noort dirigenti tema värvikas solisti-orkestrandikarjäär.

Haven Kakumäe jahisadama angaar on „Nargenfestivali“ kontserdipaigana uudne ja huvitav leid ning sobib ideaalselt mõttega luua muusikaline sild mandri ja Naissaare vahele. Samuti avaldas publikule muljet see, kui saalist väljuma hakates kogu angaari merepoolne sein kerkis ning avanes kaunis vaade lahele. Kindlasti võiks see olla ka tulevikus muusikaga täidetud kontserdipaik. Mõistagi saab sellises ruumis akustiliste pillidega mängida ainult helivõimenduse abil. Just sel teemal tekkisid vastuolulised mõtted.

Ühest küljest sulandusid Ülo Kriguli „Tulikeeles“ orkester ja elektroonika väga hästi. Händelis oli samuti kõlaline taotlus ja balanss ilmselge. Ometi mõjus kogu orkestri kõlapilt minu meelest kohati kunstlikult, see oli suhteliselt piiratud spektriga ja distantseeritud. See kõik võib sõltuda väga paljudest teguritest, kaasa arvatud kohast, kus ma istusin. Samuti ei ole orkestrit angaari kuulama minnes ootusi kogeda Elbphilharmonie akustikat.

Mäletan, et samalaadsete kõhklustega läksin sel suvel Darmstadti lähedal Bessungeni metsa varahommikusele kontserdile kuulama Stockhauseni teost „Stimmung“. Kuidas selline teos metsas võimendusega üldse kõlada võib? See kõlas väga vahetult ja loomulikult. Sealsamas Darmstadtis kuulasin mõõtmetelt sama suures angaaris kolme eri kavaga Arditti kvarteti kontserti, kus heli tundus samuti elav ja vahetu. Kindlasti on suur erinevus, kas esineda metsas väikese vokaalkoosseisuga (nagu „Stimmungis“) või suure orkestri, vokaalsolisti ja elektroonikaga angaaris. Seetõttu ei ole ma kindel, kas vahetult kõlava elus heli ootused on sellistes tingimustes üldse täidetavad, kuid praegusi tehnilisi võimalusi arvestades on selline tulemus kindlasti otsimist väärt.