Tule too tuld, kui julged

Gerhard Lock

Mullu ilmunud helikandja „Pihlamarjasõda“ on produtseerinud Hiiumaalt pärit helilooja ja muusik Indrek Liit (sünd 1983). Plaadi professionaalidest ja harrastajatest muusikute ning tekstiautorite kvaliteedis ja hoiakus ei paista erinevust olevat. Peamiselt kuuluvad tekstid Kärdlas elavale tunnustatud poetessile Ave Alavainule, kelle kogumikust „Hiiumaal“ on Liit noppinud ilusaid ja hingeminevaid, mõnusaid ja humoorikaid luuletusi Hiiumaa elust eelmisel sajandil. Kolme viimase loo viisi ja tekstide looja ja vokalist on samuti Hiiumaalt pärit endine sportlane Madis Ristmägi (sünd 1981), kes tegev ka mitmes bändis ja on vabalava luuleõhtute „Viimane neljapäev“ üks algatajaid.

Helikandja algab muusikaliselt ja sisult n-ö süütult: esimesed laulud manavad kuulajas esile maalilisi ja ilusaid, humoorikaid ja muinasjutulisi pilte minevikuelust saarel. Avalugu „Keset taevast ja tuuli“ tutvustab Hiiumaad tabavalt kui saart „keset lagedat vett“ rütmilis-meetrumiliselt huvitavalt ujuva karakteriga. Kuulajale avaneb vaade justkui romantilisele õlimaalile, kus on kujutatud küll minevikku, kuid tegelased on lihast ja luust, nende mured ja rõõmudki on samasugused nagu meil.

Lood arenevad aina dramaatilisemaks, rikastatuna vaheldusrikaste virtuoossete vahemängude ja soolodega (veenvalt mängitud viiulil ja akordionil, aga ka eksootilisematel instrumentidel nagu nyckelharpa ja rohupill), mille instrumentatsioon ja harmoonia on peenelt viimistletud ja üllatusrohkelt efektne, meloodiad on heas kooskõlas tekstiga ja lauldud hingega. Plaadi nimilugu „Pihlamarjasõda“ iseloomustavad muinasjutulisus ja lahedad riimid, lõbusalt maagilis-groteskse teksti on Liit muusikasse valanud haaravalt.

Madis Ristmägi tõmbab kuulaja kolme viimase loo omapäraste tekstide, hääle ja muusikalise sisenduslikkusega jõuliselt tänapäeva. Minevik kui udu on lõplikult hajutatud ja „Hiiumaa hümn“, mille refrääni laulavad lõpuks muusikud kooris koos, on plaadi tipphetk, millega osavalt kontrasteeruvad kaks viimast lugu. „Linnukeel“ on melodramaatiline, ainult kõneldud tekstiga miniatuur, kus on kõrvutatud linde ja inimesi ning kõlavad vilistamised ja improvisatsioonilised võtted. Külluslikus tekstis leiab rahvalikke ütlemisi, aga ka poliitiliselt teravat kriitikat („kas on linnukesel muret“, „lähme laulame algseid, iidseid laule ja naeratame mitmepalgseid kahejalgseid“, „eile sõi kull minu pojad, aga nemad oma poegadele valmistavad aatompomme“). Viimane lugu „Laukavaimu kutse tuletoojale“ lõpetab plaadi käsitrummist ja vilistamisest saadetud maagilise põhjamaise rituaaliga, mida iseloomustab dramaatiline, tormiselik, soomeugrilik atmosfäär: „tule too tuld, kui julged“, „ära tule mööda sirgeid teid“ jms. Šamaani kombel ülistatakse üht eestlaste salapärasemat maastikku: „Soojatoojat ootab soo, kes silmis sütteks sädet toob“.

Indrek Liidu ja Ave Alavainu „Pihlamarjasõda“, autorite sõnul mitte otseses koostöös, kuid minu meelest vaimselt ühel lainel „kaua tehtud kaunike“, on optimistliku helguse ja maagilise dramaatilisuse vahel kõikuv ood ja armastusavaldus Hiiumaale. Saarel on mütoloogiliselt ja ajalooliselt omapärane ajalugu. Inimesed on ikka elanud ja elavadki rõõmude ja valude keskel, kuid nautinud alati oma maad ja loodust. Hiiumaalt on pärit kaks suurt muusikaloojat Rudolf Tobias ja Erkki-Sven Tüür, kes mõlemad on oma ajastu muusikaelu tugevalt mõjutanud ja kujundanud ning jõudnud ka mujal maailmas tippu. Aga Hiiumaalt on pärit ka noor põlvkond andekaid heliloojaid, sh rahvusvaheliseltki juba tähelepanu äratanud Marianna Liik (terve ta pere on muusikaga seotud) või kõnealuse plaadi heliloojad Liit ja Ristmägi.

Plaadil peegelduvad mingil määral samad kontrastid, mida leiab ka Tobia­se ja Tüüri loomingus ja elu­käigus: miniatuursus vs. suurejoonelisus, lihtsus ja otsekohesus vs. keerukus ja peen viimistletus, tonaalsus vs. atonaalsus, draama vs. helgus ja huumor, koduarmastus vs. kodust kaugele ulatuv mõtteline haare. Kui Alavainu tekstidele loodud muusika kannab mineviku ilutsevat hõngu, olles kohati hämmastavalt valgrelik, siis Ristmäe tekstid ja muusika on teravad, avangardsed ja improvisatsioonilised, melanhoolsed ja hingeliselt kaasahaaravad.

Eheduse, mis peegeldub „Pihlamarjasõja“ tekstides ja muusikas, aga ka plaadikujunduses (pitseri ja templiga märgitud vanaaegse kirjaümbrise autor on samuti hiidlane, Maalehe saržimeister Valdek Alber), tõi plaadiesitlusel esile ka Alavainu: „Pean ütlema, et sellest tuli üks eht Hiiumaa asi: kõik laulud, ka Madis Ristmäe omad, on Hiiu saarest ja sellel elamise ilust või valust. Mai Murdmaa arvas, et Madis võiks omas laadis ka laiemalt läbi lüüa. Erkki-Sven Tüürile (ja mulle ka) meeldisid eriti need pikad vahemängud. Ja muidugi Erki-Andres Nuudi rohupillisoolod. Aga ta arvas ka, et ega amatöörid Indreku peene helikeelega eriti hästi toime tule.“

Küsimusele, kas Indrek Liitu võiks pidada Hiiumaa Raimond Valgreks, vastab „Pihlamarjasõda“ mitme valsi ja meeldejääva lauluga. Ka akordioni­saund, julge meloodia ja -harmoonia­käsitlus ning oskuslik instrumentatsioon on tähelepanu väärt paralleelid. Jätan selle küsimuse üle otsustamise siiski helikandja kuulajaile, kes ehk nõustuvad sellega, et see plaat ei ole ainult „tore mälestusena Hiiumaast kuulata, kui korra siin käidud“ (Ave Alavainu), vaid selle kuulamine võib turgutada hiidlaste endi ja Hiiumaa austajate kodutunnet, ilusaid mälestusi ning, mis peamine, tugevdada nende armastust kauni saare vastu.

Indrek Liidul on käsil järgmine minevikku ja esivanemate poole vaatav DVD-projekt „Vahva rahva fantaasia“, mis ootab hooandjaid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar