Tüürist kammerlikult ja rituaal-maagiliselt

Igor Garšnek

Erkki-Sven Tüüri autorikontsert: Harry Traksmann (viiul), Kaido Kelder (tšello), Mati Lukk (kontrabass), kammerkoor Collegium Musicale ja Hortus Musicus Andres Mustoneni dirigeerimisel 27. I X Rotermanni soolalaos.          Erkki-Sven Tüür on selle kaliibriga maailmanimi, kelle uuemast loomingust on kodupubliku ette jõudnud ja vastavat tähelepanu pälvinud eelkõige need kõige suuremad oopused – viimased sümfooniad ja mastaapsed instrumentaalkontserdid. See on juba iseenesest väga suur asi. Samas on Tüüri aukartustäratavas loominguportfellis ka selliseid kammerlikke teoseid, mida eesti publik vist kuulnud polegi. Osalt võib-olla seepärast, et meie solistid  pole neid helitöid (näiteks nende võimaliku komplitseerituse pärast) esitada söandanud. Osalt kindlasti seetõttu, et nii mõnedki Tüüri ansamblikoosseisud on üsnagi spetsiifilised, nõudes solistidelt n-ö eritreeningut. Kuid Erkki-Sven Tüüri autorikontsert Rotermanni soolalaos näitas kujukalt, et hea tahtmise juures on kõik võimalik. „Hea tahtmise” all pean silmas kõigepealt organisatoorset alget, s.t kampaania „Tallinn – Euroopa kultuuripealinn  2011” ja Eesti muusika päevade toimkonna ühisprojekti „Resideeriv helilooja igale Tallinna linnaosale”, mille raames kõnealune muusikaõhtu toimuski. Teiseks aga meie solistide, kooride ja ansamblite paremiku valmisolekut nii nõudliku kavaga elamusrikkalt välja tulla. Igatahes kõik need neli teost, mis tollel tunniajalisel kontserdil kõlasid, olid esituslikult sooritatud hiilgavalt. Kompositsiooniliselt niikuinii …     

Vaheajata, hästi kompaktselt kokku pandud programm algas Tüüri „Symbiosis’ega” (1996)  viiulile (Harry Traksmann) ja kontrabassile (Mati Lukk), lisaks video (Margit Greinöcker, Austria). Sümbiootiline oli teos tõepoolest ja koguni mitmes mõttes: kõigepealt kõlalise staatika ja ülimalt intensiivse liikumise vastandumisest käivituv ansambliline sümbioos, millele lisandus viiuli ja kontrabassi erinevate registrite kooskõlast tekkiv äärmusi ühte sulatav amalgaam.   

Samas hakkas selle „muusikasulami” tämbraalne raskuspunkt tasapisi üha enam nihkuma  viiuli kõrgetesse kõlasfääridesse, mis tõi järgnevas pizzicato-faasis esile uue kvaliteedi – rütmilise aktiivsuse ja vertikaali (ehk siis tinglikult harmoonia) väljendusjõu mõjulepääsu. Omaette väärib märkimist, kui meisterlikult on Tüür siin osanud ära kasutada viiuli ja kontrabassi mitmehäälsuse võimalusi. Ka Traksmanni ja Luki virtuooslik, paljusid registreid kõlaliselt täitev esitus „pettis” kohati isegi ära, nagu ei mängiks mitte duo, vaid lausa keelpillikvartett!  Tundub, et järgmisena kõlanud „Sünergia” (2010, Eesti esiettekanne) viiulile (H. Traksmann) ja tšellole (Kaido Kelder) on mingil moel eelmise teose mõtteline sugulane nagu ka sõnad „sümbioos” ja „sünergia”. Seda mitte kahe solisti tõttu, vaid ikka nende komplementaarse ansamblilise mõtlemise tähenduses. Küll erines muusika dialoogilisuse aste: „Sünergia” arengudramaturgias ei saanud määravaks mitte niivõrd kooskõlade, kuivõrd motoorsete ja lineaarsete liikumiste kumulatiivne dialoog. Eriti pani siin kuulama suurte hüpetega meloodiliste liinide põimumine äärmistes registrites, kus tšello kõlas väga intensiivselt (ja samas väga puhtalt!) teise oktaavi pingelistes kõrgustes. Ka oli siin heliloojal partituuri kirjutatud loo resümeeriv-filosofeeriv, kantileenne kooda, mis lõpetuseks eelnenud pingekoldeid pigem maandas kui jätkuvalt hõõgvel hoidis. Kõik selle tõi mõjuvalt esile loo filigraanne esitus  just kahe solisti ühtse hingusega musitseerimise mõttes.     

Erkki-Sven Tüüri ja Hortus Musicuse loominguline koostöö sai alguse juba ligi kolmkümmend aastat tagasi, kui Tüür kirjutas sellele ansamblile oma „Rituaalid” (1982). Nüüd lisandus Hortusele ka kammerkoor Collegium Musicale, et Andres Mustoneni dirigeerimisel esitada Tüüri „Salve Regina” ja „Psalmoodiad”. „Salve Regina” meeskoorile ja vanamuusikaansamblile (2005) esituses lummas meeshäälte monoodia ja Hortuse askeetliku saateharmoonia karmikõlaline, justkui sügaviku  keeristesse tõmmatav kõlaatmosfäär. Tüür tajub väga hästi muusika dramaturgia mõõdet ja suudab seda ka meisterlikult väljendada. Tema draama sügavus võib ilmneda isegi siis, kui „muusikaline veepind” jätab esmapilgul üsnagi tüüne mulje. Vaga vesi, põhi kujuteldamatult sügaval …       

„Psalmoodiad” segakoorile ja vanamuusikaansamblile (1993/2005) on mitmes etapis valminud helitöö, millele viitavad ka selle kolmeosalise teose loomisdaatumid. Seda on, muuseas, tunda ka muusikalisest käekirjast ja osadevahelistest stiilinihetest. Sellele vaatamata (aga ehk just seetõttu!) mõjus „Psalmoodiate”  esitus kõige põnevamalt. Kirjeldan neid stiilinihkeid teose I ja III osa helimaailma kõrvutuse kaudu. Alguse rütmilisostinaatne ja tonaalne käekiri iseloomustab ehk Tüüri varasemat, mingis mõttes veel kunagise In Spe ajaga seostuvat väljenduslaadi. Tüür kasutab siin koori n-ö instrumentaalselt, suhteliselt lühikeste kõlasektsioonide kaupa, selmet arendada välja pikemaid meloodilisi arenguliine.       

See-eest „Psalmoodiate” kolmandas osas tundub paradigma olevat juba teine: koori monoliitsed kõlaplokid kõlavad siin ansambli helimassiividega enamasti vaheldumisi. Seejuures on nii koori- kui ansamblitekstuuris tunda sellist erilist postminimalistlike helikorduste süsteemi, mille analooge võib kuulda  ka nii Steve Reichi („City Life”) kui Louis Andriesseni („De Staat”) muusikas. Ühine on neile kolmele ka sügavuti minev rituaal-maagilise vaimsuse kogumõju. Ütlemata vähimalgi määral midagi skeptilist Erkki-Sven Tüüri viimase aja vektoriaalse, s.t mõistuspärasele algkoodile või algoritmile tugineva loomemeetodi kohta (alates teosest „Oxymoron”, 2001), on ikkagi tohutult värskendav kuulda tema neid teoseid, mis ei kuulu  otseselt „vektoriaanlikku” (à la Inglismaal viktoriaanlikku) ajastusse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming