Tüüri aastal In Spe „ärasaatmiskontserdil”

Igor Garšnek

Peatselt lõppevat aastat võib mitmes mõttes lugeda ka Erkki-Sven Tüüri aastaks: maailmanimega helilooja hiljutine 50. sünnipäev, VII sümfoonia „Pietas” maailma (suvel) ja Eesti (sügisel) esiettekanne, aasta kodaniku tiitel, samuti Tüüri rock-ansambli In Spe come back esmalt kevadistel Tartu muusikapäevadel ning uuesti eelmisel nädalal – faktid on piisavalt kõnekalt. Helilooja ise on neid viimaseid nimetanud bändi „ärasaatmiskontsertideks”, pidades  silmas seda, et eesti proge-rock’i kolme aastakümne tagune legendaarne kooslus ei esine publiku ees enam kunagi. Finito! Sel puhul on sobiv võimalus heita veel üks tagasipilk ansambli In Spe küll lühikeseks jäänud, kuid see-eest hästi eredale kujunemisloole. Nüüd juba ajaloole.

Oma esimese kontserdi tegi In Spe täpselt 30 aastat tagasi, detsembris 1979 toonase TPI aulas. Mäletan, et see mõjus millegi täiesti enneolematuna:  plokkflöötide ja süntesaatorite pastelne värvigamma, gregoriaani lineaarsust meenutavad instrumentaalsed meloodiad ja King Crimsoniga võrreldavad ostinaatsed rock’i-rütmid moodustasid kokku niisuguse ainulaadse helisulami, mille sarnast ma polnud kuulnud isegi maailma proge-rock’i lipulaevade muusikas.

In Spe ja Tüüri edasine koostöö meenutab juba American dream’ilikku edulugu: 1980. aasta Tartu levimuusika päevadel tunnistati  In Spe ühteaegu parimaks ansambliks ning Tüüri „Sümfoonia seitsmele esitajale” parimaks kõlanud teoseks. Auhindu on jagunud Tartu muusikapäevadel mõlemale mõistagi hiljemgi, näiteks „Lumen et cantus’e” eest, mis kõlas Tartus Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tõnu Kaljuste osalusel. Ning aastal 1983 ilmus In Spe kauamängiv heliplaat (CDna 1999), ent selleks ajaks oli Tüür ansamblist juba distantseerumas. Mäletatavasti tuli siis tema asemele  klahvpillide taha ja bändi liidriks Alo Mattiisen, kuid see oli juba hoopis teistsuguse esteetika, koosseisu ja helikeelega In Spe. Mis 1980. aastate lõpuks Alo Mattiiseni särava soolokarjääri varjus vaikselt laiali hajus. Erkki-Sven Tüür iseloomustab tollase In Spe rolli oma loometeel niiviisi: „30 aastat tagasi tähendas In Spe mulle vaimset keskkonda, mis vastandus valelikule ja masendavale nõukogude tegelikkusele. See oli üks sõpruskond,  kes isekeskis eriliselt hästi sobis. Teha nendega koos muusikat oligi sel ajal esmase tähtsusega asi minu jaoks. Loomulikult oli In Spe mulle kui algajale heliloojale äärmiselt tänuväärne loominguline „katseaed””.

Nüüd siis lähemalt In Spe hüvastijätukontserdist, mis algas ansambli „sõprade plokiga” ning kestis vaheajata koos In Spe kahe lisalooga tund ja kolmveerand. Sõpruskond alustas LauriDag Tüüri ja Erkki-Sven Tüüri etteastega.  Isa ja poeg musitseerisid alguses võrdlemisi ambient’likul kõlamaastikul, tasapisi lülitusid seltskonda ka Arvo Urb ja Jaanus Nõgisto, kolmanda kitarristina viimaks Riho Sibul. Tüür tutvustas lavalt seda kooslust kui Kõpu kitarristide ansamblit, koos esitati Tüüri kaks ballaadlikku lugulaulu, neist esimene Ernst Enno ja teine Jaan Kaplinski sõnadele. Seejärel jõudis esitusjärg Riho Sibula lugudeni: „Santlaager” ja „Kassitapp” kõlasid  uues, kammerlikult akustilises kuues. Jaanus Nõgisto oopustest oli „Eesti kuningriik” küll päris vastne lugu, komponeeritud Juhan Viidingu 1977. aastal kirjutatud, kuid seni avaldamata tekstile. Viimasena ühines muusikalise sõpruskonnaga Jaak Tuksam, kelle muusika märksõnaks võiks olla „soome-ugri tunnetusega folgilaadne loitsulisus”.

Kui kõlama hakkasid Tüüri „Antidolorosum” (Artur Alliksaar) ja „Igavik” (Doris Kareva), siis  selguski, et viimaks on muusikaohjad üle võtnud juba In Spe. Tüür on lauljana kahtlemata põnev persoon: kuigi tema hääle tessituur näib kokku langevat Urmas Alenderi omaga, võiks ta oma lavakuju poolest meenutada pigem Bonot ansamblist U2. Kui „Antidolorosum” ja „Igavik”, samuti ostinaatsel põhikäigul „Päikesevene” on In Spe klassikalised kompositsioonid, siis meeldivalt üllatas Mart Metsala võimsa arendusega, proge-heavy stiilis instrumentaallugu  „Õhtulaul”, mida ma polnud varem millegipärast kuulnud. Varem polnud ma kontserdilaval kuulnud ka Tüüri täiesti uut In Spele kirjutatud lugu „Vaadates kaugele” (Tõnu Õnnepalu), mis lõpetas põhiprogrammi. See sobitus kolme aastakümne tagusesse konteksti üllatavalt orgaaniliselt, ent oli oma harmooniajärgnevustelt ka nüüdisaegselt ere.

Ja oligi kõik? Ei olnud – publik plaksutas  välja ka kaks lisalugu. Neist esimese, vana inglise hümni „Jerusalem” on kuulsaks mänginud Emerson, Lake & Palmer aastal 1973, teisena kõlas bluusilik „Uus ja vana” (Juhan Liiv). Otsi kokku tõmmates: sound oli suurepärane, esitus samuti ja kui üldse millegi kallal iriseda, siis oleksin tahtnud In Spelt natuke rohkem lugusid kui nood kuus. Aga aitäh sellegi eest! Lõpetagem Erkki-Sven Tüüri enda tõdemusega äsjaselt kontserdilt: „Tänases ajas on  kummaliselt kaunis tajuda, et see inimsuhete erilisus selles bändis on alles. Seesama hoolivus ja soojus. Lihtsalt minu kui helilooja fookus on üldises mõttes mujal, aga siis, kui tegime proove või mängisime kontsertidel, oli see noil hetkil mulle taas kõige tähtsam asi”.