Tuareegide proosaline argipäev ja trööstiv muusika

Sahara kõrbeelanikke kujutatakse kui elujõulisi ja sitkeid kogukonna liikmeid, kes võitlevad oma vabaduse ja ideaalide eest, ühes käes automaat ja teises kitarr.

JANNO ZÕBIN

Hüperglobaliseerumisele hoogu lisanud internet ja selle rakendused (Vimeo, YouTube, Spotify, Soundcloud jne) on muusikatarbimises loonud uusi võimalusi, mis on muusikatööstust muutnud. Geograafiliselt kauged maailmamuusika allskeened on meile lähemal kui kunagi varem. Informatsiooni kiire kättesaadavus, tõlgitavus ja tõlgendatavus võimaldab tugitoolist tõusmata luua oma mosaiikne pilt ükskõik millise kauge ja teistsuguse rahva muusikast ja kultuurist. Mõnikord võiks aga küsida: kuivõrd adekvaatsed ja terviklikud on need kuvandid? Kas, mida ja kuidas need meie pealiskaudse pilgu eest varjavad? Just need küsimused tõusid mu huviorbiiti seoses Malis elavate tuareegide ja nende muusikaga.

Vahel tuletab end meelde udune mälupilt 1990ndate keskpaigast, mil olin hilisteismeline. Rahvusraamatukogus võis „interneti süütuse aastatel“ istuda väikeses kuulamiskambris ja poolsalaja vinüülidelt kassettidele muusikat lindistada – põhimõtteliselt kõike, mis oli kätte­saadav ja mida hing ihkas. Tegin siis esimest korda tutvust Aafrika hõimude rahvamuusikaga, mida võis muu hulgas leida Melodija plaadifirma helikandjatelt. Hiljem ühe hea sõbraga tema katusekambris istudes võlus mind jäägitult Ali Farka Touré Mali kõrbebluus. Edasi vaimustusin tuareegide muusikast, mis viis selleni, et korraldasin Von Krahli teatri baaris Nigeri wodaabe-tuareegi bändi Etran Finatawa kontserdi. See kogemus vapustas ja raputas hinge­põhjani. Mõtlesin endamisi, et nende muusikas ja hinges on läänemaailmast praeguseks kadunud meeleolu ja tunnetus – justkui oleks kuulanud Ameerika XX sajandi alguse bluusimehi. Nende bluusi juured olid tugevalt kõrbeliivas. Jäi meelde, et nii mõnigi bändiliige prantsuse keelt ei osanud.

Küsimusele, miks peaksid kedagi huvitama ühe muusikaelust tagasitõmbunud üritustekorraldaja minevikuheietused, vastan lühidalt. Tahan üle korrata, et meie ettekujutus kaugetest ja eksootilistest kultuuridest on sageli tugevalt romantiseeritud ja omaenese maailmapilti sobivalt adapteeritud. Soovisin tajuda ning tajusingi tuareegi ja wodaabe mehi ning nende muusikat ürgse, autentse ja puutumatuna. Ma ei erinenud selle arusaamaga teistest lihtsurelikest.

Muusikatööstus kasutab romantiseeritud ideaalkuvandeid selleks, et autentsuse auraga muusikat paremini müüa. Maailmamuusika tarbija (kontsertidel käija, plaatide ostja või voog­edastusteenuste tarbija) on tahes-tahtmata turismireisil käija, isegi kui ta mõnevõrra tajub ehedate teistsuguste sotsiaalset reaalust. Folklorist Risto Järv on essees „Muinasjutt ja turismireis“ osutanud, et muinasjuttu rakendatakse tänapäeval sageli turisti ahvatlejana ning muinasjutt on turismis müügiargument.* Peale selle toob ta välja sotsioloog Dean MacCannelli seisukoha, et turist soovib pääseda üha kaugemale „lava taha“. Turist ei ole rahul laval pakutavaga, vaid pürib lava taha, kus tegelikkuses on samuti tema jaoks spetsiaalselt lavastatud alad, mis on dekoreeritud nii, et paistaksid lavatagustena. Turismireisi müügistrateegiad on üldjoontes sarnased ja võrreldavad maailmamuusika bändide omadega. Näiteks maailmamuusika ajakiri ja netiportaal Songlines korraldab peale muu ka tasulisi muusika-, kultuuri- ja tantsureise. Tõsi, viimased viis aastat on seda Mali puhul raske ette kujutada.

Tinariwen tõi tuareegide muusikasse elektrikitarrid ja kujundas isikupärase stiili, mida on võrreldud bluusiga.

www.lavoz.com.ar

Mali ebastabiilsetest piirkondadest uudiseid lugedes ning muusikavideoid, muusikadokke, promotekste ja artikleid uurides on jäänud mulle mulje, et Sahara kõrbeelanikke presenteeritakse kui elujõulisi ja sitkeid kogukonna liikmeid, kes võitlevad oma vabaduse ja ideaalide eest, ühes käes automaat ja teises kitarr. Poliitilisest olukorrast või sõjast rääkivad uudised ja dokumentaalfilmid (ka näiteks telekanali ja uudisteagentuuri Al Jazeera vahendatu) toovad aga rohkem esile tuareegide vaesuse, elementaarsete eluks vajalike tingimuste puudumise, sõltuvuse ilmast, masenduse, apaatsuse ja lootusetuse.

Tuareegide vastuolud Mali keskvalitsusega ja nende represseerimine kulmineerusid mõned aastad pärast riigi iseseisvuse saavutamist 1960ndatel. Sellest alates on nad Mali valitsuse vastaseid ülestõuse korraldanud vähemalt neli korda. Tuareegide mõjukaim mitte islami­fundamentalistlik relvastatud rühmitus on Azawadi Vabastamise Rahvuslik liikumine (National Movement for the Liberation of Azawad, MNLA), kes 2012. aasta ülestõusu ajal taotles sõjaliste aktsioonidega iseseisva riigi rajamist riigi põhjaosas, kuid on hiljem leppinud autonoomiapüüdlustega. Eri rahvuste, usuliste arusaamade ja relvarühmitustega piirkonna ajalugu, lähiminevik ja olevik on keerulised ja vastuolulised. Sellises olukorras ei saa kohapealne muusikaelu vajalikul tasemel toimida ja areneda. Mali tuareegide kuulsaim, Euroopas ning USAs kultusstaatuse saavutanud bänd Tinariwen on aga jätkanud tuuritamist väljaspool oma kontinenti, minetamata patriotismi ja usku oma maa helgemasse tulevikku. Erinevus, millisena tajub Mali oludesse mitte süvenenud eurooplane tuareegi eksootilist ja põnevat kultuuri ning milline on tegelik olukord kohapeal, võib osutuda märkimisväärseks.

Tinariweni vanematele liikmetele on omane rändav nomaadlik eluviis ja on tuttav ka pagulasstaatus. Bändi asutaja ja laulja Ibrahim Ag Alhabib oli nelja-aastasena oma isa hukkamise tunnistaja ning elas hiljem eksiilis Alžeerias ja Liibüas. Üldtuntud ja levinud arusaama järgi võiks ka mittefundamentalistlikke tuareege pidada kahtlasteks ja koguni terrorismiga seotuks, kuna paljud neist võitlesid Gaddafi palgaarmees. Ka Alhabib läks Liibüas tuareegide sõjalise väljaõppe laagrisse, kuid ei teadnud, et oma kodumaa kaitsmise asemel tahetakse ta saata Liibanoni või Palestiinasse. Hiljem, kui ta sellest aru oli saanud, lahkus laagrist. Paljud tuareegid võitlesid aga Gaddafi eest Tšaadis ja Liibanonis ning tulid hiljem kodumaale, et kasutada oma sõdimiskogemusi Azawadi vabastamisel.

Alžeerias noorukina kuulas Alhabib peale araabia muusika eri žanrite James Browni, Elvis Presleyt, Led Zeppelini, Carlos Santanat, Dire Straitsi, Jimi Hendrixit ja teisi lääne artiste. Tuareegide muusikasse tõi Tinariwen elektrikitarrid ja kujundas isikupärase stiili (tuareegide hulgas tuntud kui assouf), mida on võrreldud bluusiga, kuigi väidetavalt ei olnud nad sel ajal bluusi veel kuulnud. Tinariweni esiletõus ja hilisem läbimurre maailmas tekitasid laiaulatusliku võnke, mis on kindlasti Mali bändide ja artistide lausa plahvatuslikule juurdevoolule kaasa aidanud. Pärast seda on tuareegidele Euroopa ja USA muusikamaailma uksed lahti ning tuuritamine on üks võimalus oma rahva materiaalset olukorda ja ellujäämisvõimalusi tugevdada.

Läänemaailma rock’n’roll’ist mõjutatud Mali uue muusikažanri sünni ja kohaliku muusikaelu arengus on pärast 1980ndaid toimunud muusikaline revolutsioon, mis on paljuski võrreldav psühhedeeliaajastu armastusrevolutsiooniga Inglismaal ja USAs. Kui enamik hipidest olid patsifistid, siis tuareegi muusikutele näib sõda olevat oma eesmärkide saavutamiseks vältimatu. Põhja-Malis on sõda või relvakonflikte väikeste vahedega peetud aastakümneid. Tuareegi Asawadi pooldajate, aga ka teiste Mali etniliste ja usuliste relvastatud rühmituste (nende hulgas on ka kardetud islamiäärmuslasi) kollektiivses mälus on traumaatilised kogemused sedavõrd kinnistunud, et lähikümnendil ei ole piirkonna stabiliseerumist ette näha. Uus põlvkond on veidi teistmoodi, osa neist on kindlasti rohkem urbaniseerunud kui kõrbenomaadidest vanemad.

Mida rohkem Mali lähiminevikku ja kaootilisse olukorda süüvida, seda enam tekib paralleele eestlaste kurva saatusega Teise maailmasõja ajal ja pärast seda. Pealekaebamised, arreteerimised, mahalaskmised, paratamatu pagulus rahulikumates naaberriikides – need sõjakollete universaalsed kaasnähud on tuareege painanud aastakümneid. Varastel 1980ndatel algas Tinariweni muusikaline teekond, mis on praeguseks kulmineerunud rahvusvahelise eduga.

Samal ajal on ansambel kogenud jõulist tsensuuri ja kuulnud korduvalt etteheiteid, et nende looming on poliitiline. Tinariweni lugudes on funk’ilik groove, mis paneb hetkega tantsima. Laulusõnad räägivad aga teist keelt, tuues välja sõjakoledused ja nendega kaasneva traagika. Tundub kummaline ja harjumatu, aga eestlaste rahvuslikku narratiivi sobitatuna jutustaksid need rahvalaulude sõnad näiteks küüditamistest ning samal ajal tantsiksid kogu küla vanad ja noored käsi plaksutades kaasa.

Kindel on, et Tinariweni ja teiste Mali tuareegi muusikute identiteet toetub tugevale patriotismile ning kurvameelsuse kõrval aitab ja trööstib neid muusika ja lootus, et ükskord saavutatakse oma põlistel kõrbealadel vabadus. Nagu ütleb üks Tinariweni staažikatest liikmetest, suul muie: „Ma tean et meie inimesed leiavad ühel päeval oma maa üles. Kuid ma ei saa sulle öelda täpset kuupäeva. See on väga keeruline.“ Romantiline, elujõuline ning trööstitu ja lootusetu kuvand ühest kõrberahvast eksisteerivad kõrvuti.

* Risto Järv, Muinasjutt ja turismireis – Keel ja Kirjandus, 2. IX 2010, lk 628–631.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming