Tsirkust kogu raha eest

Karl Martin Sinijärv

Jukebox -- seitsmekümnendad -- Kiss Kui Chaim Witz, Stanley Eisen ja George Criscuola 1972. aasta lõpul oma mürtsuorkestri jaoks neljandat kätt otsima hakkasid, oli neil kõigil juba hea mitu aastat tegusat musitseerimist seljataga ning üsna selgeks saanud, et seni viimane projekt pealkirjaga Wicked Lester ei toimi teps mitte. Ei muusikute endi, publiku ega plaadifirmade meelest. Paul Frehley nimelise kitarrimängija tulekuga hakkas asi teistmoodi tööle. Tegijate nimed tegid läbi mõõduka muutuse ning koosseis Gene Simmons, Paul Stanley, Peter Criss ja Ace Frehley muutis lisaks iseenda nimedele ka bändi nime. Selleks sai Kiss. 

 

Tahaks öelda, et edasine oli juba ajalugu, aga ajaloost ei olnud esialgu juttugi. New Yorgi poisid punnitasid mis hirmus, ent edu ei tahtnud tulla veel mõnd aega. Esimesed plaadid „Kiss” (1974), „Hotter Than Hell” (1974) ja „Dressed To Kill” (1975) müüsid piisavalt vähe, et plaadifirmale pankrotimõtted pähe ajada. Punnitamisest oli siiski sedavõrd kasu, et Kissi kuulsus segapäise kontsertbändina jõudis levida. Eks sai ka tuuritatud ja mitte vähe. Vähe oli sest siiski, sest tundmatut ja kahtlast esinejat raadiojaamad mängida ei tahtnud ning bändi saatus rippus üpriski juuksekarva otsas. Oli väikest viisi ime, et tõsine  läbimurre saabus kontsertplaadiga, topeltalbumiga „Alive!” (1975). Kontsertalbumid bände enamasti tippu ei tõstnud ega tee seda vististi tänini. Kummatigi loogiline, et just Kissiga nõnda läks. Sest kolossaalse meelelahutuse ja enneolematu show olid need mehed oma paleuseks kuulutanud ja kaubamärgiks teinud. Muusikalist suurust ei ole nad iial taga ajanud ega sellist nägugi teinud. Suurt raha ja rohkesti lõbu aga iga kell.

1976. aasta album „Destroyer” müüs esimese Kissi bestsellerstuudioplaadina tõsiselt hästi, aga sisaldas juba mõnel määral veidrusi, mille võib osaliselt superprodutsent Bob Ezrini  süüks või teeneks panna. Hitiks tõusis selt kettalt hoopis trummar Peter Crissi lauldud ballaad „Beth”, mida rock’i-sõbrad Kissilt poleks oodanud. Igatahes tundus teos piisavalt kummaline, et kohe küteti takka kaks kiiret ja kurja rock’ilikku albumit „Rock and Roll Over” (1976) ja „Love Gun” (1977). Nagu näha, oli Kissi muusikatööstus läinud käima nii ägedalt, et bändi diskograafiates ei piirduta enamasti albumi väljalaskeaastaga, vaid lisatakse ka plaadi müükimineku kuupäev. Käima läks ka muu tööstus: nii teatraalset bändi kõige tantsu, ilutulestiku ja näomaalingutega polnud enne nähtud ning kui muusikatabelite  tipud jäidki vallutamata, siis meeldiv võimalus teenida imidži kaubastamise pealt tuli tingimata ära kasutada.

Kissi tulles Ühendriikide rock’i-lavadele oli endiselt jõus korrektne biitliteaegne komme seista laval paigal ja esitada muusikat. Isegi kõige lärmakamad noorsaurused nagu Black Sabbath või Deep Purple olid detsibellidele ja uudsele muusikale vaatamata staatilised. Kiss panustas arusaadavatele, isegi primitiivsetele lauludele, ent serveeris neid jahmatavalt krehvtises kastmes. Kui neli maskinägu juba igas teismelisi sisaldavas kodus ähvardavalt tuttavad olid, ilmusid müüki rõivad, nukud, plakatid, kogu industry ja disneyland korraga. Kõigele krooniks avaldasid bändiliikmed 1978. aasta 18. septembril oma sooloalbumid, mis sisaldasid tõepoolest kõikvõimalikku muusikat – kusjuures ühegi liikme albumil teised liikmed ei osale.

Järgmise aasta album „Dynasty” tõi Kissi üle aegade tuntuima hiti „I Was Made For Lovin’ You”, ent oli üsnagi eklektiline. Bänd oli seks ajaks omavahel üsna kapitaalselt tülis ning nii Ace Frehley kui Peter Crissi panus „Dynasty” tegemisel kaunikesti sümboolne. Kuulsat nägude nelikut võib näha veel nii mõnegi järgmise plaadi kaanel, ent tegelikult oli seks ajaks selgelt näha,  et seda projekti jäävad edasi vedama Gene Simmons ja Paul Stanley. Suure kuulsuse, unustamatu lavakuvandi ja turundussaavutuste laineharjal sõudis Kiss kümnendivahetuseks imekspandavasse muusikastiilide segapuntrasse.

Segadusse suudeti ajada isegi vanameister Valter Ojakäär, kes oma krestomaatilises teoses „Popmuusikast” nimetas Kissi „tüüpiliseks pungiks”. Mida kõike, aga punk ei ole Kiss hedonistliku lõbustuspargina kunagi olnud. Need mehed tahtsid (ja tahavad) rahvale rock’i ja rõõmu pakkuda ning selle eest võimalikult palju sisse kasseerida. 

Nii et võib öelda küll, et seitsmekümnendad lõppesid Kissile aukukukkumisega. 1980. aasta „Unmasked” (maske küll sel plaadil maha ei võetud) ja järgnev „Music from The Elder” (1981) on algkoosseisu lõpliku lagunemise aegsed plaadid ning ehkki omamoodi põnevad kurioosumid, ilmselt siiski seesinase rock’i-tsirkuse karjääri mannetuimad esitused. Mäletan, kui osalesin kunagi üheksakümnendate keskel miskis raadiosaates, kus Tõnis Kahu mängis mitmekesiseid palasid ning palus esitajad ära arvata. Lõpus anti saatekülalisele võimalus saatejuhiga sama teha. Lükkasin rauda loo pealkirjaga „Torpedo Girl” tolle  „Unmasked” plaadi päält ning ei va Kahu osanud selle veidra fusiooni autoriks Kissi pakkuda. „…the Elderi” kohta ütles Gene Simmons, et „kui see oleks vilets Genesise plaat, võiks talle kaks palli viiest anda, aga Kissi plaadina saab ta nulli”.

Ometi tuleb bändile au anda, et auku ei jäädud kiratsema, vaid murti päris uhkesti sisse kaheksakümnendate heavy rock’i lainesse. „Killers” ja „Creatures of the Night” (mõlemad 1982) tõid bändi tagasi ja viisid edasi raskema rock’n’rolli’i juurde, seda juba muutunud ja moodsama kõlaga. Kuna Simmons-Stanley lahingpaari assisteerivad muusikud hakkasid kiirelt vahelduma  just neil aastatel, kadusid ajaloo hoiukappi ka näomaalingud. Plaatidest järgnesid „Lick It Up” (1983), „Animalize” (1984) ja „Asylum” (1985), mis kõik täitsid plaatinaplaadi müügiarvu ning kümnendi keskpaigaks oldi uuesti sadulas. 1987. aastal ilmunud „Crazy Crazy Nights” lammutas edetabelites mis hull, aga seda selgete bonjovismide ja juuksemetalli nippidel ratsutades. Olulisi plaate ei tehtud enam tükk aega, kuigi hästi kaubaks läksid veel nii mõnedki. 1995. aastal toodi algkoosseisu mehed MTV Unpluggedi laivile välja. Mäletan tost ajast ühe Iowa kohaliku ajalehe arvustust, kus nenditakse, et „Kiss tõestas, et nad mõistavad  endiselt oma kolme duuri mängida. Mida on muidugi tubli kaks duuri rohkem kui AC/DC-l ja neli duuri rohkem kui Twisted Sisteril”.

Selleks ajaks oli üle kahekümne aasta täistuuridel müdistanud orkester kasvatanud üles terve põlvkonna andunud fänne ja mõjutanud oma ausalt rahaahne, aga kompromissitut rock’n’roll’i ja pidulusti pakkuva olemisega üllatavalt suurt hulka kõikvõimalikke, ka muusikaliselt märksa tõsisemalt võetavaid tegijaid. Oli aeg meik tagasi näkku panna ning vanal rasval kaugele liuelda. Mida tehakse siiani ja suure eduga, viimase  tosinkonna aasta jooksul (v.a taasühinemisnäitemängud jms) on soolokitarril olnud Tommy Thayer ja löömiseriistadel Eric Singer.

Paljude kompilatsioonide ja kontsertide vahele ilmus 1998. aastal vägagi okei album „Psycho Circus”, aga näiteks tänavu maikuisel kontserdil Riias mängiti ainult kolm lugu, mis pärit hilisematest aastatest kui 1977. Kulda korjatakse kukrusse ikka kuldaegadele tuginedes. Ja tsirkus mõjus endiselt tõhusana, tuld ja tundeid taevani! Nägin oma silmaga, kuidas Gene lae alt laskudes püksepidi kraana külge kinni jäi ja soolot tuli pimendet  saalis seni venitada, kuni lavapoisid staari lahti päästsid. Mõnus viis kuuekümnenda eluaasta saabumist oodata, igatahes.

P.S. Kes tahab Kissi kuldajast head humoorikat ampsu saada, vaadaku komöödiafilmi „Detroit Rock City” nelja noormehe teekonnast Kissi kontserdile 1976. aastal. Ajastu naljakas külg on suurepäraselt tabatud ja irooniat ka küllaga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming