Trummeldame ja sõrmitseme tšellol sürrealistlikult modernse Debussy loomingut

Toomas Velmet

„Violino bis!”: Henry-David Varema ja Hanna Heinmaa 23. I Mederi saalis. Eesti Kontserdi eelmise hooaja üks värskemaid kontserdisarju oli „Violino bis!”, mis tõi lavale kõrgest klassist keelpillimängijaid nii meilt kui maailmast – nende hulgas Midori ja Carmignola või siis Silver Ainomäe ja teised riigist väljas tegutsevad eesti keelpillimängijad. Sel hooajal on meeldivalt jätkuvas sarjas rohkem koduseid interpreete. Erilist heameelt valmistavad  meie kodused kvartetid: ei väsi juubeldamast vanemad – Tallinna Keelpillkvartett 25, R. Tobiase nimeline 10 –, kuid suurele lavale jõuavad ka päris noored nagu Prezioso. Head meelt valmistab veel asjaolu, et kavades ei tehta mingeid järeleandmisi nn müügi nimel ja, ennäe, publik tuleb saali ja kiidab tehtu heaks.

Suurepäraseks kinnituseks eelöeldule sobib sarja viimatine sonaatide õhtu, kui lavale  astusid tšellist Henry-David Varema Eesti ja pianist Hanna Heinmaa Kölni muusikaakadeemiast. Mõlemad interpreedid on meil hästi tuntud ja ka sarja kooslus on väljapeetud – laval nii kodus kui väljas tegutsevad interpreedid. Erilist imetlust väärib Varema, kes minu teada töötab Estonia orkestris kontsertmeistrina, mängib Tallinna Kammerorkestris, on EM TA dotsent ja kuulsa saksa Peterseni-kvarteti liige. Distants Kölni ja Tallinna vahel ei sega  aga sugugi partnereid duos esinemast. Klassikaline duosonaadi kava sisaldab vähemalt kolme täismetraažilist sonaati ja nii oli see ka Varema-Heinmaa kavas. Beethoveni Sonaat A-duur op. 69 ja Debussy Sonaat d-moll L 135 moodustasid kava esimese poole ning Šostakovitši Sonaat d-moll op. 40 täitis teise poole. Lugejad on ehk juba harjunud, et minu kontserdielamus algab kavalehest ja seegi kord pole erandiks. Seda, mis köidab minu tähelepanu,  ei maksa kunagi lugeda norimiseks või tähenärimiseks, sest tähelepanu köidab ju ikka see, mis erineb tavapärasest, mahtumata kogetu raamidesse.

Tõele au andes teeb loetu enamasti nalja, vahel kutsub diskuteerima ja ainult üksikutel kordadel vihastab. Kõnealuse kontserdi kavaleht oli meeldivalt mahukas ja loetav, nii et kontserdieelne ootus möödus kui hetk. Vaidlusaluseks võiks kujuneda fakt, et Beethoveni sonaadid op. 5  olid mõeldud esitamiseks muusikaarmastajast sõbrale Jean-Louis Duport’ile ja Beethovenile endale. Tõsi mis tõsi, kui teada, et Duport (1749–1819) oli kindlasti üks tuntumaid Beethoveniaegseid tšelliste, kelle etüüdide najal kasvavad ka tänapäeva tšellistid. Muusikaarmastaja oli ta ka kindlasti, nagu valdav enamik selle tööga leiba teeninuid, kaasa arvatud Beethoven. Debussy Sonaadi annotatsioon on juba  põnevam, kui lugeda, et selle sonaadivorm sarnaneb taotluslikult barokiheliloojate Rameau’ ja Couperini loominguga. Siin tuleb küll kirjutatut parandada, sest nendelt heliloojatelt päris sonaadivormi küll ei leia, kui mitte segi ajada triosonaadiga, mis on ju ikka hoopis midagi muud.

Kui annotatsioon ütleb, et publikus tekitas hämmingut esiettekandel see, et tšellol tulid Serenaadis (II osa) kasutusele lautolikud või kitarrilikud mänguvõtted –  trummeldamine ja sõrmitsemine –, mida polnud iial varem tehtud, siis äärmisel juhul võib öelda, et traditsiooniliste mänguvahenditega (pizzicato ja ricochet) imiteeritakse kitarri mänguvõtteid. On see tähenärimine? Kindlasti on sonaadi II osas palju rohkem vabadusi kui esimeses, aga kus ta muutub terase huumoriga beethovenlikuks skertsoks, on minul küll raske aimata. Sama kummaline, kui nõustuda hinnanguga, et nimetatud osa on sürrealistlikult  modernne. Šostakovitši Sonaadi lugu on kavalehel üsna talutav kuni seal sisalduva muusika kirjeldusteni. No tee või tina, ei saa mina aru, kuidas see III osa ornamenteeritud on või kust see IV osa äkki nii väga efektse lõpu leiab, kui mitte selleks arvata nelja viimast takti, mis mõjuvad küll pigem hüüumärgina. See kõik tõestab ainult üht – ehk ei maksagi muusikat nii väga ära seletada, ning selles tema väärtus  seisnebki. Varema-Heinmaa sonaatide õhtu iseenesest oli vapustavalt kõrge tasemega ja eriliselt nauditav.

Õhtu parimaks pean esituslikult Debussy Sonaati, kus nii ansambli tase kui esituslik meisterlikkus olid viimase peal! Seevastu köitsid Beethoveni A-duur sonaadis professionaalset tähelepanu nii mõnedki põnevad aplikatuurid ja leidlikud strihhid, mis kindlasti teenisid teksti ereduse huve. Igavene  probleem on, kuidas lahendada skertso algust dünaamiliselt. Mind huvitaks küll, et klaver eksponeeriks ülivaimukat teemat fortissimo’s, kuigi sageli tehakse seda ka piano’s. Heinmaa esitas teema algust vähemalt kaks korda, mis välistab juhuslikkuse, hoopis põnevalt, mängides parema käe eeltakti mezzo piano’s ja lisades siis vasaku käe tertsi juba forte’s. Miks mitte! Skertso B-osa, mis kukub enamasti välja kõlaliselt üsna üheülbalise ja tekstiliselt  rabedana, oli aga sedavõrd fantastiliselt hea, et hakkas justkui sisuliselt prevaleerima A-osa vaimukuse üle. Viimane osa Allegro vivace esitati lausa harvakuuldavalt vivace ja see oli vägagi veenev. Kui kava esimene pool – Beethoven ja Debussy – oli tõepoolest esituslikult erakordselt hea, siis Šostakovitši esituse klassifitseeriksin n-ö tavalisse, aga väga heasse lahtrisse, millest erakordsena torkas kõrva III osa Largo  oma äärmiselt tasakaalustatud ja läbimõeldud dünaamika ja sellest johtuva dramaturgiaga. Minu subjektiivse arvamuse võisid tingida ülejäänud kolme osa kiired tempod.

Konservatiivse vanakesena pooldan enam neid metronoominäite, mis on kirjas esimeses väljaandes, kuigi teatavasti on need kiiremad autori parandused. Väga imponeeris mulle interpreetide teostuses ekspositsioonide kordamine (Beethoven, Šostakovitš) – nii peaks  see ju ikka olema autori poolt mõeldud vormi kinnitusena.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming