Trompetimängu A ja O

AARE TOOL

Trompetigala „Aavo Ots 65“ 13. III Estonia kontserdisaalis.

Trompetimängu a ja o – niiviisi võiks hiljuti Estonia kontserdisaalis kuuldud trompetimängijate galakontserti iseloomustada küll. Õigus on neil, kes tajuvad siin viidet ürituse eestvedajale, trompetikoolkonna rajajale ja dirigendile Aavo Otsale, kuid soovi korral võib seda mõista laiemaltki. Üle paari tunni kestnud kontsert andis põhjaliku sissevaate instrumendi hingeellu: näidati trompetit nii soolo- kui ka orkestripillina ja repertuaaris (Wagnerist Valgreni) ei jäetud ühtegi kivi ümber pööramata. See oli sõna otseses mõttes teekond trompetimängu alfast kuni oomegani koos kõigega, mis jääb tähestikus vahepeale.

Trompeti alfabeedis tähendab b-täht septetti Brassical. Muusikalist etteastet show-elementidega põimiv ansambel on umbes viie tegevusaasta jooksul osavalt lammutanud müüre ja võitnud vaskpillimuusikale uut kuulajaskonda. Kuigi tavaliselt mängib Brassical uuemaid lööklugusid, kostitati seekord „Figaro pulma“ avamänguga. Miks ka mitte – ega vaskpilliseade head muusikat riku. Seda äratundmist võimendasid teised kontserdil üles astunud ansamblid ja orkestrid, sh TMKK Puhkpillisümfoonikud, Eesti Noorte Kontsertorkester, Eesti Noorte Brass ja Brass Academy. Kui harilikult on galakontserdid mõeldud kui grand finale, siis trompetigala oli alles algus: Tallinna puhkpillifestival käib veel jõudsalt edasi ja päädis 1. – 3. aprillil rahvusvahelise konkursiga „Trompetitalendid“.

Trompeti ampluaa on äärmiselt lai ja õigupoolest on vähe muusikat, mida sellega mängida ei kõlbaks. Trompetilaadse helitekitamispõhimõttega instrumente teatakse iidamast-aadamast, keskajal oli see signaalinstrumendina ei midagi vähemat kui omamoodi muusikaline staatusesümbol. Džässmuusikas on trompet olnud üks peamisi jõude kõige varasemast perioodist peale, s.t 1920ndatest, mil Louis Armstrong tegi suuri tegusid oma ansamblitega Hot Five ja Hot Seven ja erinevalt mõnest teisest instrumendist (näiteks klarnetist) pole selle täht seni tuhmunud. See on pill, millega ühel päeval võib mängida barokkrepertuaari (nagu näitas kontserdil Neeme Ots), teisel aga Mehhiko mariachi muusikat.

Trompetitähestiku j-täht on džässtrompetist Harry James. 1930ndate lõpus tegi ta endale nime svingikuningas Benny Goodmani big band’is ja pani seejärel kokku omaenda üksvahe võrdlemisi populaarse orkestri. Mihkel Kallipi soleerimisel kõlas Jamesile omistatav „Trompetikontsert“, mis tegelikult polegi instrumentaalkontsert selle sõna klassikalises tähenduses, vaid mõneminutiline efektne kontsertpala. 1930ndad oli veel aeg, kui popmuusikas ei teinud ilma niivõrd vokalistid, vaid just Jamesi-sugused virtuoossed instrumentalistid-orkestrijuhid.

Kontserdi afišil oli solistidest kõige suuremas kirjas p nagu bulgaarlane Miroslav Petkov. Kuigi Varna linnas 1989. aastal sündinud muusik pole möödunud aastate trompetipäevade külastajale tundmatu nimi, on nüüd põhjust vaadata tema mängule sootuks uue pilguga. Nimelt on teada, et Petkov asub järgmisest hooajast ametisse esitrompetistina maailma absoluutsesse tippu kuuluvas Concertgebouw’ orkestris. Olles kuulnud kadalipust, mis tänapäeval tuleb läbi teha isegi mitu suurusjärku lahjematesse orkestritesse pääsemiseks, kõneleb see tema haarde kohta nii mõndagi. Petkov põimis kontserti ootamatult pärimusmuusika momendi, kui jättis mahehäälse trompeti ja kavalehel välja kuulutatud Griegi „Lüürilised palad“ sinnapaika ning esitles oma kodupiirkonnast pärit kahe toruga pikiflööti dvojanka’t. Koos pianist Irina Zahharenkovaga häälestuti seepeale vabaimprovisatsiooni lainele. Just sellist raame lõhkuvat spontaansust ootamegi tõelistelt tõusvatelt tähtedelt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht