Trompet Kadriorus – USA-Eesti maavõistlus

Toomas Velmet

“Akadeemiline kammermuusika”: INDREK VAU (trompet) ja MARKO MARTIN (klaver) Kadrioru lossis 16. IV.  

Trompet kammermuusikas ei ole igapäevane nähtus, aga seda enam tekitas huvi Indrek Vau (trompet) ja Marko Martini (klaver) duo “Akadeemilise kammermuusika” sarjas. Kava raamis kaks täismõõdulist, kolmeosalist sonaati ameerika heliloojatelt Halsey Stevensilt (1908 – 1989) ja Eric Ewazenilt (1954) nende vahel Igor Garšneki “Quadra” (2006) klaverile ja esiettekandena Timo Steineri “Teine tseremoonia” trompetile ja klaverile (2006). Maavõistlus USA-Eesti oli seega justkui vähemalt vormiliselt eri kaalukategoorias: raskekaalulised sonaadid USA-lt ja kergekaalulised palad Eestilt.

Tutvustamist vajavad külalised Ameerikast. Halsey Stevens õppis kompositsiooni William Berwaldi ja Ernest Blochi juhendamisel ning tema loomingu nimistus on hästi palju puhkpillimuusikat, nende hulgas sonaadid metsasarvele, tromboonile ja trompetile. Lisaks heliloomingule on Stevensilt ilmunud ka mahukas raamat Béla Bartóki elust ja loomingust, mis on muide tõlgitud ka jaapani keelde. Autori Sonaat trompetile ja klaverile (1956) on, arvestades instrumenti, ulatuslik kolmeosaline küllaltki traditsioonilise helikeele ja vormiga teos. Mina kuulsin, vähemalt I osas, Barberi esimeste oopuste kõnekeelt, aga III osast on kirjutatud kui tugevalt Bartóki-mõjulisest. Isikupäraseimana mõjus II osa Adagio tenero oma õrnalt mõjuva pika seotud fraasiga.

Muide, üldise hinnanguna tahan öelda, et trompeti ansambel klaveriga lossi barokses saalis ei mõjunud vastupidi kartustele üldse lärmakalt ning kirjutan selle esitajate meisterlikkuse arvele. Mõistetavalt on trompetimäng füüsiliselt piiratud tegevus ning seetõttu tuleb ka sooloõhtul hetkekski “vuntsile” puhkust anda.

See hetk täitus esimese eesti autori Igor Garšneki klaveriteosega “Quadra”, mis peaks tõlkes tähendama nelinurka. Autor on öelnud, et pealkiri vihjab nii vormile (kiire-aeglane-kiire-kiire) kui neljale loomeimpulsile. Teos on põnev virtuoostükk erilise rõhuga eelmainitud aeglasel vormiosal, mida autor nimetab lihtsate akordide staatikaks. Marko Martini esituses kuulsin mina nüüdismuusikas hästi värskelt mõjuvat harmoonilist rida, mis küll paigal ei seisnud ja sobis suurepäraselt minimalistliku motoorika raamistusse kui inimlik hingetõmme mootorite maailmas. Igatahes maavõistluse seisu tuleks kommenteerida nüüd 1:0 Eesti eduks.

Järgnes Timo Steineri teose “Teine tseremoonia” trompetile ja klaverile esiettekanne. Pealkiri eeldab, et on olemas ka esimene tseremoonia, kuigi vihjet sellele kuskilt ei leidnud. Teos ei ole lihtsalt üks pala trompetile ja klaverile. Kuulsin üsna selget kolmeosalist vormi ja eriti põnevalt lahendatud ansamblit. Millegipärast on eriti vaskpillide puhul tavaks, et välja kukuvad teosed klaverikontsertidena, s.t klaveripartiid on tekstiga üle kuhjatud, mis ilmselgelt on seotud sooloinstrumendi vähese usaldatavusega. Sarnast tendentsi võib jälgida ka näiteks romantilistes klaveritriodes Šostakovitši Teise trioni, kus autor ühendas geniaalselt tervikuks viiuli, tšello ja klaveri.

Tahan selle arutluskäiguga öelda, et sama efektselt on Timo Steiner ühendanud üheks tervikuks klaveri ja trompeti ning ülima komplimendina tahan lisada, et ei kuulnud ühtegi üleliigset nooti kummaltki pillilt. Eriti nauditavad olid teose alguse põnevad tämbrid, aeglase osa pingestatud pausid ja lõpuosa klaveril kajavad trompeti staccato’d, milles hakkasin äkki tajuma peaaegu fuugat. Muide, oskust pause pingestada olen seni kuulnud ainult Lepo Sumera loomingus. Selle teose esituse järel tuleb tunnistada, et trompet on kindlasti kammermuusikasse kodustatud ja jääb üle ainult järge oodata.

Kahjuks ühe löögiga kahte väravat ei saa, seega maavõistluse seis 2:0 Eesti kasuks ja USA-l veel üks sonaadikatse, mille autoriks Eric Ewazen. Sonaat trompetile ja klaverile (1995) on Rahvusvahelise Trompetigildi tellimustöö Juilliardi kooli õppejõult, kelle õpetajate hulgas võib lugeda ka Milton Babbitti ja Gunther Schulleri nime. Ei tea, millised olid trompetigildi tellimuse tingimused, kuid nii traditsioonilist, et mitte öelda igavat teost ma küll ei oleks oodanud. Kindlasti on lugu trompetipäraselt virtuoosne ja kogu meisterlikkuse arsenali hõlmav, aga kuulajale jääb autorist pigem Rahmaninovi haleda varju kui isikupärase XX sajandi helilooja mulje. Esitus oli muidugi duo kangelastegu.

Üks on selge – heliloomingus ei saanud USA Eesti vastu silma pähe ning ohtlikku olukorda ei tekkinudki.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming