“Tormise ring” ja teekonnad Eikusagile

Evi Aruj?

EESTI MUUSIKA PÄEVAD: kontserdid “Tormise ring 2007” 12. IV ja “e-ERSO” 13. IV.  

Eesti muusika päevade peahelilooja Veljo Tormise autorikontserdil Estonia kontserdisaalis laulis tuntud headuses Eesti Filharmoonia Kammerkoor Tõnu Kaljuste juhatusel. Kava oli ülevaatlik, siin oli “maagilisi” ja filosoofilisi teoseid ning rahvaviisitöötlusi.

Alustuseks kõlanud ““Kalevala” algus” valmis Ungaris toimunud koorifestivali “Europa cantat” tellimusel ning tuli omal ajal esiettekandele kooride ja 3000pealise publiku vägeva ühislaulmisena. Eelviimane lugu oli lüüriline – “Sinika laul” (Kaia Urbi soolo) heliloojal pooleli jäänud Eino Leino näidendi “Lalli” muusikast. Lõpus kõlas Eesti esiettekanne, Tormise loomingulise tegevuse lõpetuseks kirjutatud “Lauliku lõpusõnad” “Kalevala” tekstile (2000), rahulikult jutustav, dissoneerivast kulminatsioonist rahumeelsesse kolmkõlasse lahenev teos. Kontserdi keskpaigas oli aukohal “sümfooniline loits”: “Pikse litaania” ning “Raua needmine”. Omal ajal üllatas ja veetles inimesi nende teoste folkloorse manamise sisse peidetud mäss.

Kolmas teos “Tornikell minu külas” kannab märget “kontsert segakoorile, lugejale ja kellale”, kuid loetav Juhan Viidingu tekst kõlab nagu jutlus või filosoofiline tähendamissõna. Muidugi oli kavas ka eri maade rahvaviise: liivi rahvalaul “Lindude äratamises”, ingerisoome laul ballaadis “Laevas lauldakse”, karjala viis teoses “Orjana Virus” ja kaks eesti laulu – “Laevamäng” ning “Käsikivimäng” tsüklist “Kolm eesti mängulaulu”.

Tormise muusika on modernne klassika, mida kuulates mängivad äratundmisrõõm ja kuulamise mõnu. Helilooja ise on korduvalt kõnelnud kahte asja: et ta on oma muusikaga enamasti muusikavälist asja ajanud ja et mitte tema ei kasuta rahvaviisi, vaid vastupidi. Tegelikult on Tormise loomingus keelelist ja tähendust üsna raske eristada. Selles on modernistlik ja folkloorne keeletraditsioon ning rahvaloomingu elav fataalne maailmapilt üsna ühte põimunud. Aga igasuguse rahvaloomingu fatalism on tervemõistuslik: see ütleb, et mõned asjad – elutung, surm ja hea ning kuri inimeste vahel – on seesama ja muutumatu igal pool maamuna peal. Pärast modernismi levinud ja olnud aegade autorikultusele vastanduv (heli)loojate “enesetaandus” (muusika, mis tuleb kusagilt “kõrgemalt”, rahvamuusika, mis kasutab mind) on muidugi kahe otsaga asi. Pole parata, ka Veljo Tormise looming on tugev, massiivne kontekst. Eesti rahvamuusikal põhinev kunstmuusika, mis edaspidi sünnib, peab pakkuma midagi, mis oleks “vääriline” ja samal ajal ka midagi, mis ei oleks “nagu Tormis”. Pole kerge järgmistel tulijatel… Raske öelda, kas vanamoodsal ehk koha-, vere- ja kultuurikogemuse ühtsusel põhineval rahvuse ideel postmodernses maailmas mingit tulevikku on. Aga igal juhul on midagi olulist sellest Tormise muusikas nii eesti kui teiste rahvaste folkloori kasutades alles hoitud ja tallele pandud.

 

 

e-ERSO

 

13. IV Estonia kontserdisaalis toimunud sümfooniakontserdi pealkiri “e-ERSO” andis mõista, et kontserdi sees on elektrit. Mängus olidki elektroonika ja elektripillid.

Elekter elektriks, aga patuga pooleks võiks kõigi nelja esiettekande tinglikuks üldnimetuseks pidada maagilist (post)minimalismi. Tegemist oli teostega, milles minimalistlik kordusemuusika põimub kõlaefektidega, programmiliseks toeks mõni mõttelise generaatorina töötav sakraalne, naturalistlik või humoristlik kujutlus.

Mirjam Tally orkestriteose “Turbulents” inspiratsiooniallikas on olnud laevamootori ja teiste masinavärkide hääled. Kuni romantikuteni matkiti muusikas inimtunde “energeetika” kõrval põhiliselt loodushääli, linnulaulu, äikest ja vihma. XX sajandil tulid muusikasse industriaalkultuur ja linnapoeesia. Vähemasti Honeggeri teosest “Pacific 231” (1923) alates kuuluvad masinahääled muusikasse. Muidugi, elutu masin looduse elususe, orgaanika ja külluslikkuse vastu eriti ei saa. Nii ongi masinlikud kujundid ja masinahääled enamasti kehastanud mingit kurjakuulutavat, morbiidset või võimukat superjõudu. Juba ammusest ajast on muusikas kasutatud masinlikkuse koomilist külge. Mirjam Tally “Turbulents” oli masinahäältel põhinev fantaasiamäng, teejuhiks pigem matkimise mõnu ja pisuke huumor kui kontseptuaalne tõsidus. Teoses kõlas rikkalik valik rütmiseeritud ja spontaanseid kriukse, kolksumisi, kõminaid ja kuminaid, kusagil “põhjas” ka märkamatu organiseeriv rütmipulss. Ei olegi kogu eesti muusika nii püha ja surmlik, nagu mõnikord tundub. Kuigi – eesti muusikas väga levinud müra-, kõla- ja naturaalhelide maailma luubi all vaatlemine ning poetiseerimine on tõepoolest üks omaette muusikakontseptsioon, mille puhul nii mõnelgi tekib tahtmine küsida mingi loogika, “loo” või tähenduse järele.

Ülejäänud kolm teost olid natukene tõsimeelsemad ja palju sisendavamad. Peeter Vähi teose “Naasmine Eikusagile” (süntesaatorile, löökpillidele ja sümfooniaorkestrile) pealkiri andis märku metafüüsilistest ruumikujutlustest. Teoses vaheldunud improvisatsioonilised (kõige ulatuslikumalt rütmipillidelt ja süntesaatorilt) ja rütmiseeritud osad ning eksootiline helirida osutasid üsna selgesti idamaade muusikale või täpsemini – üldistatud, läänelikule triviaalkujutlusele mingist “üldisest” oriendist. Lugu oli materjalirohke, alates traadi ja metalli “häältest” ja lõpetades eksootiliste laadide ning lihtsa diatoonilise helireaga. Tähtsal kohal oli nii rahva- kui popmuusika- pärane rütmipulss ja improvisatsioonilisus. Huvitav oli teose lõpu kihistunud kõlapilt. Retoorikast jäid kõrvu tähendusrikkalt eksponeeritud vähendatud kvint ja dramaatilised mõttepausid. Pikk, muutlik teos avanes otsekui lõpmatusse – jõudiski Eikusagile?

Urmas Sisaskilt kõlas esiettekandes satelliitkontsert “Triangulatsioon” op. 105 elektriviiulile ja keelpilliorkestrile, tubliks solistiks elektriviiulil Tiit Kikas. Teos oli pühendatud astronoom Struvele, kes töötas välja triangulatsioonimeetodi maastiku mõõdistamiseks. Autorikommentaaris olid kirjas seosed teose helisündmustiku ja Struve Eestimaa “mõõdistuste” vahel. Muusikat kuulates oli õnneks kõik märksa lihtsam: teose stilistika moodustas minimalistlik rütmipulss + üks Pärdi tintinnabuli-mudel + üks “eksootiline” langev skaala + jazz (sooloviiuli korduvad improvisatsioonilised soolod). Aga üle kõige oli maagiline, sisendav kõneviis. Kui algminimalism ei tahtnud meile midagi öelda, siis maagiline minimalism tahab kangesti öelda – küsimus on, mida…

Tauno Aintsi teos kandis mõistatuslikku pealkirja “2film”. Selleski domineeris minimalistlik rütmipulss, aga rahumeelsemas, John Adamsi laadis, tonaalharmooniale vihjavate enharmooniliste üleminekutega. Lõpus kõlas avardumise ja puhastumise märgina kvartsekstakordil põhinev lõik. Teosel oli algus ja ots ja nende kahe vahel tekkis mingi mõtegi.

Masinahäältele ja sisendavale igiliikumisele vahelduseks oli väga kosutav kuulata Heino Elleri looduspilti ja eesti muusika kultusteost “Koit”. Teose esitus Risto Joosti käe all oli reljeefne, kohati lopsakaski, ilma erilise impressionistliku või romantilise ilulemiseta. Margo Kõlar oli seda pilti täiendanud ütlemata ilusa linnulauluga. Ruumilisust tõid muusikasse rõdudele paigutatud vasekoor, puupillide duo ja löökpillid. Lõpus oli neitsilikult õrn vihmasabin. Ühesõnaga – tagasi armsa isamaa looduse rüppe, mis on ikkagi üks ütlemata ilus koht, hoolimata modernistlikust masinalembusest ja postmodernistidest, kelle silme ees väreleb metafüüsiline Eikuskil-maa.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming