Tormise rahva laul ja meie

?o Krigul

Eesti (muusika päevade) (pea)heliloojale mõeldes.  

 

35 aastat tagasi ilmus selles samas ajalehes Veljo Tormise artikkel “Rahvalaul ja meie”, mida võib tagantjärele pidada helilooja loominguliseks manifestiks. Iseasi, kas ta tol ajal autorilt nii mõeldud oli. Eesti muusikaloos pole just tavaline, et üks helilooja võtab nii põhjalikult selgitada mõtteid muusika käekäigust üldiselt, omaenda loomingu hetkeseisust ja selle suundadest.

Tormise mõtte ja viiside mõju jõuab tegelikult muusikasfääridest kaugemale. Oma pisut põikpäisel moel, intuitsiooni ja intellekti mõõdukal määral kokku sobitades on ta meid äratanud üles ärkamisaegsest uneskäigust mööda rahvusromantika radasid, mis omal ajal kibekiires vajaduses võõramaiste eeskujude järgi sisse tallati. Ta on teinud seda omaaegseid suundumisi sugugi mitte halvustades või unustama panna püüdes, vaid juhtides meie pilgu šamaani kombel sügavamale omaenese vaimse materjali kasutamise suunas. Tormise kultuuriökoloogiline maailmavaade on kahtlemata mõjutanud kogu siinset loomingulist mõttelugu ja arvan, et sellel on oma osa isegi viimase aja poliitilistes suunavõttudes. Ka kultuurienergia taastamise ja taastumise probleemiga tuleb ületootvas ja -tarbivas maailmas tõsiselt tegeleda. Et oma kaevu korraga mitte kuivaks tõmmata, tuleb teada, kustkohast see vesi sinna saab. Tormis on selle peale mõelnud, seda öelnud ja tundub, et teda on kuulda võetud.

 

 

Tormis kui vahendaja

 

Sarnaselt paljude teiste heliloojatega on ka Tormis seadnud ennast kuulaja suhtes pigem vahendaja kui looja rolli. Iseäralik on aga sealjuures, et vahendatav ei ole midagi “traditsiooniliselt” ebamaist, vaid õieti nende samade kuulajate sisemusest kostev ümin, mille kuulamisoskus on neil ununenud. Kuulamine algab ju eelkõige iseenese kuulamise oskusest. Eesmärk on niisiis aidata rahvas tagasi oma (laulu)ree pääle. Ja teha seda nii, et lihtsalt liugu ei lastaks, vaid ka ise hoogu juurde antaks.

Minul isiklikult puudub bioloogilistel põhjustel võimalus tollast olukorda adekvaatselt hinnata, kuid võrdlusmomendi puudumisele vaatamata on selge, et nimetatud artiklis tookord külvatud seeme on praeguseks vilja kandmas. Hea näide sellest on kas või Aivar Tõnso produtseeritud peatselt ilmuv kogumikplaat, millel Eesti alternatiivse suuna elektronmuusikud on võtnud Tormise teosed oma loomingu aluseks. Sama kehtib ka eelmisel suvel toimunud Metsatöllu ja RAMi ühislaulmise või selleaastase Viljandi pärimusmuusikafestivali regilaulule pühendamise kohta. Rahvaviis on läbi Tormise ja kontserdisaalide murdnud tagasi rahva hulka. Kui vaadata ajas veel kaugemale, siis kas või omaaegsest koostööst ansambliga Collage on selge, et Tormis teab, kuidas rahva seas laulupinnast kobestada. Tormise moto “mitte mina ei kasuta rahvalaulu, vaid rahvalaul kasutab mind” toimib.

Tormise enda tee folkloorini viis lisaks isiklikele kogemustele ja professionaalsele arengule ka läbi ajastu üldiste muusikaliste vajaduste tunnetamise. Paradoksaalsel moel said isiklikul tasandil taganttõukajateks ka kurikuulus 1948. aasta koos oma suunistega rahvuslikkuse väärtustamisele omaloomingus. Üldiste muusikavajaduste koha pealt oli Tormise tegutsemismotiiv seotud eesti kultuuripõldu pidevalt kündmas käinud külalistega, kelle külvatut oli tarvis millegagi tasakaalustada.

 

 

Rahvuslikkus tänapäeval

 

Rahvuslikkuse mõiste on teatavasti eri ajastutel olnud eri sisuga. Meil on see pea alati olnud seotud tungiva vajadusega kellelegi midagi tõestada. Seda eneseõigustuse soovi on selgelt näha nii üle-eelmise sajandi laulupidude ärkamisaegsest vormist (mis teatavasti sakstelt laenatud) kui ka kõige lähemast ajaloost pärit mõttemudelitest, mis otsivad tuge keskmistest eurostandarditest. Samas ei tohiks seda teguviisi alahinnata, sest kui oleksime tollal jäänud oma tares vaid range stiili regilaulu juurde, siis suure tõenäosusega ei oleks meid mujal meie soovides ja taotlustes väga tõsiselt võetud.

Rahvusliku materjali kasutamisel peab Tormis oluliseks just selle väärtustamist lähtepunkti ja tervikliku taustsüsteemina, mitte selle üksikute osade või intonatsioonide pookimist kaunistuseks traditsioonilise läänemuusika mallide külge. Peab rõhutama, et väärtustamine ei seisne siin sugugi teistsuguste võimaluste välistamises, vaid pigem selle ühe esiletõstmises vähemalt võrdsena muude kõrvale. Rahvuslikkus tänapäeval seisneb tegelikult õiguses ja kohustuses omada toimivat omakeelset kultuuriruumi. Keele mõistet tuleks siin võtta laiemalt, kultuurilis-märgilise suhtluskeskkonnana. Tormis on selle nii vajaliku muusikalise keeleruumi meile taasavanud.

Valehäbist koduvillase materjali kasutamise juures peaks üle aitama juba pikemal kogemusel põhinev teadmine, et ehe rahvuslik kultuur ei ole sugugi midagi, mis tingimata ainult kohalikule põliselanikule kohale jõuab. Tõestuseks kas või see sama “Tormise ring”, millega Kaljuste koor mööda maailma on tuuritanud ja mis tänavuste Eesti muusika päevade avakontserdiks jälle ringiga koju tagasi jõuab. Nagu Tormis omal ajal kirjutab: “Iga sügavalt rahvusliku kultuuri kõlapind ulatub alati etnograafilistest piiridest sootuks kaugemale, saab vahetusväärtuseks.” Kes vähegi tõsisemalt erinevate rahvaste muusikaga kokku on puutunud, on kindlasti märganud ühiseid jooni üksteisest esmapilgul kaugete kultuuride vahel. Tormis on meid sellesse ringi ühendanud. Ta on olnud meile eeslauljaks ja lisaks kaasalauljate kriitilise massi tekitamisele on ta kasvatanud ka uusi eeslauljaid, kes viisi peavad ja teavad.

Kiidulaulmise tasakaaluks peab ütlema, et loomulikult ei ole Tormis seda kõike ise välja mõelnud ega üksi avastanud. Ta on andeka heliloojana lihtsalt kokku kogunud, kontsentreerinud ja kanaliseerinud selle, mis aja jooksul on hajuma hakanud. Võib-olla olekski ammuse artikli eesmärkide täitumise kõige parem tõestus see, et vaikselt võiksime selle pealkirjast vastandumist soodustava sõna “ja” eemaldada. Ning sõnu pisut ümber tõstes saaksime “Meie rahva laul”, mis väljendab hästi seda ühtsust, mida rahvas oma laulu kaudu tundma peaks.

Veljo Tormise saamine Eesti muusika päevade peaheliloojaks on lausa looduslikult loomulik. Sest kes oleks veel ehtsam eesti helilooja? Võib-olla oli eelmine sama masti mees siinsel muusikamaal Vanemuine ise?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming