Tormis ja minimalism

Jaan Ross

Ettekanne rahvusvahelise köitekunstinäituse „Scripta manent IV ” konverentsil 28. IX rahvusraamatukogus.        Kes on Veljo Tormis? Minu ettekande eesmärk on vaadelda Veljo Tormise rahvamuusikale tugineva stiili vastuvõttu Eestis peamiselt 1960. aastatel tema kolleegide, heliloojate ja muusikateadlaste poolt. Üks meie parimaid Tormise loomingu tundjaid, EM TA professor Urve Lippus on „Eesti muusika biograafilise leksikoni” (2008) Tormisele pühendatud artiklis seda stiili iseloomustanud nii: „Suuremas osas loomingust kasutab [helilooja] lähtepunktina vana rahvalaulu, eriti eesti ja teiste läänemeresoome rahvaste vana regilaulu (Kalevala-laulu). [Tormis] oskab luua lühikese rahvaviisi monotoonse kordamisega pikki ja tugevaid muusikaliste pingete tõuse ja langusi. Teda on võrreldud minimalistidega, sest paljudest kompositsioonidest leiab lõputut vähese materjali kordamist. Ometigi seovad tema lugude tugev seesmine dramaatilisus  ja terviklikkus teda ka klassikalise suurvormitraditsiooniga”.

Enne kui Tormisega edasi minna, oleks põhjust lühidalt peatuda minimalismi mõiste kujunemisel XX sajandi muusikas. Seda terminit on muusikaga seoses teadaolevalt esimesena kasutanud inglise helilooja ja muusikateadlane Michael Nyman 1968. aastal. Ameerika helilooja Tom Johnson on minimalismi defineerinud järgmiselt: „Minimalismi mõiste sisu on palju laiem kui tavaliselt arvatakse.  Minimalistlikku muusikat saab määratleda kui sellist, mis tugineb piiratud või minimaalsele helilisele materjalile. Minimalistlikud on teosed, kus kasutatakse vähest hulka noote, vähest hulka sõnu või vähest hulka instrumente. Minimalistlik teos võib põhineda arvutis sünteesitud lõpmatu kestusega tüminal. See võib koosneda ainuüksi jõe või kose mühina helisalvestusest. See võib areneda lõpmatu tsüklina. See võib vaid väga pika aja  jooksul teiseneda ühest seisundist teise. See võib kulgeda tempos kaks kuni kolm nooti minuti jooksul.” Eestis on rahvusvahelise kuulsusega minimalistlike heliloojate seast kõige laiemalt tuntud ehk John Adamsi, Louis Andriesseni, Philip Glassi ja Steve Reichi nimi. Mitmes rahvusvaheliselt tunnustatud käsitluses nimetatakse minimalistlike heliloojate hulgas ka Arvo Pärti, kuigi on teada, et Pärt ise ei soovi oma loomingut minimalistlikuna määratleda.  Ja näib, et ta pole ainus helilooja, kes kipub seda terminit võõrastama. 

Rahvusliku muusika idee     

Nagu äsja nimetatud, on Tormise muusika stiili peamiseks tugisambaks rahvamuusika. See tunnusjoon pole aga eesti muusika ajaloos  ainuomane kaugeltki üksnes Tormise loomingule. Võiksime isegi öelda, et rahvamuusika kasutamine professionaalse heliloomingu lähtepunktina on alates XIX sajandi lõpust eesti muusikas olnud peaaegu et imperatiivse tähendusega. Meie esimesi kutselisi heliloojaid Rudolf Tobias on 1907. aastal ilmunud artiklis „Jälle rahvaviiside korjajad tulemas” kirjutanud: „Meie peame need aated, mis juba esivanemate südant liigutasid ja tõstsid, jälle  elule äratama, neid süsi, mis nagu tuha all veel hõõguvad, soojendavaks tuleks lõõtsuma. Kust leiame aga need aated puhtamalt ja värskemalt kui omast rahvaluulest ja -laulust? Meie rahvalaulud on kiired, mis aastasadade kaugusest meie kätte ulatuvad. Laseme need kiired kunsti prisma läbi paista, siis tunneme selgesti ära, mis tol ajal esivanemate südant liigutas ja tõstis, meie tunneme ära, kui omad need tundmused viimati ka meile on. Veel enam.  Meie rahvaluulest ei saa võõrkeelsed rahvad iial õigesti aru, viisid aga on kõikidele arusaadavad. Rahvalaulus on sädemeid, mis uhkeks lõkkeks võivad tõusta ja kaugele paista.” Muidugi ei ole eesti heliloojad rahvaviise oma loomingus enam kui saja aasta vältel rakendanud ühtemoodi. 1970. aastal ilmunud artiklis on muusikateadlane Helju Tauk eristanud meie kutselises heliloomingus kolme rahvamuusika kasutamise moodust.

Esimeseks mooduseks oleks rahvaviiside klassikalistes järgnevustes koraaliline harmoniseerimine, teiseks viisi arendamine ja selle alusel rahvusliku harmoonia tuletamine või siis viisi ühendamine sõltumatu, komplitseeritud harmooniaga ning kolmandaks viisi muutumatu ja pidev ümberrüütamine samast viisist tuletatud võimaluste varal. Muusikahuvilisele kuulajale ei tekita ilmselt raskusi rahvaviiside lihtsate harmoniseerijatena käsitada selliseid  heliloojaid nagu Karl August Hermann ja Miina Härma ning viiside keerulisema harmooniaga ühendajatena Mart Saart ja Cyrillus Kreeki. Ja muidugi on selge, et rahvaviiside ümberrüütajana peab Tauk silmas ei kedagi muud kui Tormist. Minimalistiks ta Tormist 1970. aastal ei nimeta, kuivõrd see termin oli käibele tulnud alles äsja ega olnud veel jõudnud muusikateaduses kinnistuda.       

Eesti muusika sovetiseerimine       

Teatud mõttes paradoksaalsel kombel on rahvamuusika kasutamist professionaalses heliloomingus soosinud ka nn sotsialistliku realismi doktriin, mille mõjuväljas meie muusikakultuur oli sunnitud paiknema, alates Eesti inkorporeerimisest Nõukogude Liidu koosseisu kuni taasiseseisvumiseni 1991. aastal. Sotsialistliku realismi kõige üksikasjalikumaks „manifestiks” (jutumärkides!) muusika vallas peetakse tavaliselt üleliidulise kommunistliku (bolševike) partei keskkomitee poliitbüroo  otsust 10. veebruarist 1948 pealkirjaga „Vano Muradeli ooperist „Suur sõprus””. Tsiteerin sellest otsusest mõnd lauset, mis osutavad sellele, millisena totalitaarse impeeriumi kõrgem juhtkond soovis näha rahvamuusika rolli kutselise heliloomingu neile sobiva ilme kujundamisel. Partei keskkomitee „leiab, et Oktoobrirevolutsiooni 30. aastapäeva puhul Suures teatris lavale tulnud ooper „Suur sõprus” (muusika autor Vano Muradeli, libretist Georgi Mdivani)  on nii muusikalises kui ka süžeelises mõttes puudulik ja kunstivaenulik teos. Helilooja pole kasutanud rahvalaulude, rahvaviiside ja rahvatantsuliste motiivide rikkust, mille poolest paistab silma nõukogude rahvaste looming”. Partei keskkomitee „leiab, et Muradeli ooperi läbikukkumine on nõukogude helilooja jaoks ebaõige ja hukutava formalistliku meetodi rakendamise tulemus, mille seltsimees Muradeli on valinud”. Muusikaõppeasutustes „ei  sisendata üliõpilastele armastust vene ja lääne klassikalise muusika parimate traditsioonide suhtes, ei kasvatata neis armastust rahvaloomingu ja muusika demokraatlike vormide vastu”.

Selle asemel, et „arendada nõukogude muusikas realistlikku suunda, mille alusteks on klassikalise pärandi ja eriti vene rahvusliku koolkonna tohutu progressiivse rolli tunnustamine, selle pärandi kasutamine ja edasiarendamine, kunsti üleva sisu ühendamine muusikalise  vormi täiuslikkusega, muusika tõepärasus ja realistlikkus, selle sügav orgaaniline seos rahva ning tema muusikalise ja laululoominguga, on tegelikult soositud nõukogude rahvale võõrast formalistlikku suunda”. Eeltoodut silmas pidades võib öelda, et kodueesti heliloojad asetsesid Teise maailmasõja järgsel ajastul oma kutsetegevuses vähemalt kahe erineva ideoloogilise suundumuse mõjuväljas, milleks olid kultuuri järjepidevusest  tulenev rahvusliku helikeele arendamise nõue ning nõukogude okupatsioonivõimude indutseeritud sotsialistliku realismi doktriin. Mõlemad ideoloogiad tegelikult soosisid rahvamuusika kasutamist professionaalse helikunsti lähtekohana. Küsimust, mil määral need kaks vägagi eriilmelist ideoloogiat muusikateoste ilme kujundamisel teineteisega haakusid või teineteisele vastandusid, jääb selle ettekande raamidest välja. Küll aga  võime kahtluseta väita, et Tormise 1960ndate keskel juurutatud minimalistlike sugemetega ja peamiselt regivärsilisele rahvalaulule tuginev stiil oli eesti muusikakultuuris midagi seninägematut, mis sel põhjusel pidi kutsuma ja kutsuski ka asjatundjate seas esile eriilmelisi reaktsioone.       

Tormise stiili sünd       

Laialt levinud arvamuse kohaselt on Tormise stiili esimest väljendust nähtud mastaapses kooritsüklis „Eesti kalendrilaulud”, mille viis osa esindavad vastavalt mardi-, kadri-, vastla-, kiige- ja jaanilaule, kattes aastaringse elutsükli. 1997. aastal pidas Tormis Tartu ülikooli kutsel vabade kunstide professorina seeria avalikke loenguid. TÜ kirjastus andis need loengud  Urve Lippuse teostusel kolm aastat hiljem välja raamatuna „Lauldud sõna”, mille ümber keskendubki täna avatav rahvusvaheline köitekunstinäitus ja praegune konverents. Järjekorralt teises loengus „Rahvalaulu leidmine” on Tormiski oma stiili olemuse avamiseks valinud näite just kõnesolevast tsüklist, mis valmis aastatel 1966-67. Ta kirjutab: „Vaatame nüüd ühte laulu – „Ilus neiu kiigel” – minu tsüklist „Kiigelaulud”. Ma tahan juhtida tähelepanu  sellele, et siin hakkab algmaterjaliks olnud Kuusalu kiigelaulu viis korduma ja jääb alati samasse kohta püsima. Hääled vahetuvad hiljem, aga viis on ikka samas kõrguses, dünaamika veidi muutub. Tähendab, nüüd on jäetud viis nii, nagu ta Tampere raamatus oli.” Tampere raamatu all mõtleb helilooja muidugi folklorist Herbert Tampere koostatud eesti rahvalaulude antoloogiat. Ja Tormis jätkab: „Enam ei ole mingisugust harmoniseerimist,  selle asemel on heterofooniline või paralleelliikumine akordides, mis lõpeb või jääb lihtsalt sinnapaika ilma mingisuguste lahendamisteta. Kogu harmoonia on nagu sümmeetriline muster ühe noodi ümber: solist alustab sol’ist, siis tuletame kolmkõla allapoole, pärast ülespoole.”     

Heliloojate liidu töökoosolekud       

Et püüda mõista tolleaegseid reaktsioone Tormise uudsele stiilile, vaatasin Eesti Riigiarhiivis läbi heliloojate liidu töökoosolekute protokollid aastatest 1963–1970. Tollal oli heliloojatel  kombeks neil koosolekutel tutvustada kolleegidele oma uudisloomingut, mille kohta kolleegid siis arvamust avaldasid. Osaliselt olid koosolekute protokollid aluseks teoste hilisemale nn omandamisele kultuuriministeeriumi poolt, mille kaudu heliloojate kutsetegevust rahaliselt kompenseeriti. Eelnevast tuleneb, et EHLi töökoosolekute protokolle ei saa päriselt võtta, nagu inglise keeles öeldakse, at their face value, sest ilmselt mõjutasid koosolekutel  väljendatud arvamusi küllalt tugeval määral mitmesugused muusikavälised tegurid. Siiski jääb pärast protokollidega tutvumist mulje, et tegemist on üllatavalt sisukate dokumentidega, mille abil saab sõnavõtnute vaateid ja tõekspidamisi rekonstrueerida üsna täpselt. Aastatel 1963–1970 on Tormis EHLi töökoosolekutel tutvustanud keskeltläbi üht või paari uudisteost aastas. Üldiselt võib öelda, et kolleegide hinnang nendele on kõigi vaatlusaluse  kaheksa aasta jooksul olnud üsnagi sõbralik, vahel lausa ülivõrdeliselt kiitev. Seevastu võis mõne avangardistlikumas stiilis katsetanud helilooja loomingu kriitika minna vahel väga teravaks. Toon võrdluseks stiilinäite mõttevahetusest 1. VI 1965 koosolekult, kus noor Kuldar Sink, kes õppis alles kaugõppes Leningradi konservatooriumis Boriss Arapovi kompositsiooniklassis, tutvustas oma kaht kompositsiooni kahele klaverile ning kantaati  „Aastaajad”. Hargnes järgmine dialoog. 

Eugen Kapp: „Küsimus teile – kelle juures te õpite Leningradis?” Kuldar Sink: „Professor Arapovi juures.”  Kapp: „Mis ta ütles?” Sink: „Ütles – väga huvitav.” Aleksei Stepanov: „Mis puutub klaveripaladesse, siis läänes on niisugune stiil juba läinud etapp. Igal heliloojal peab olema oma nägu. Vabandage, igaüks läheb hulluks omamoodi. Mingisugune kosmose ajastu, tehnika ajastu ei õigusta niisugust stiili. Võib-olla professor Arapovi kõrv on harjunud niisuguse muusikaga (ta oli Hiinas). Miks inimesed raiskavad oma  kallist aega niisuguse muusika kirjutamisega. Ma jälgisin partituuri, midagi aru ei saanud. Matkitakse Poolas eksisteerivaid katsetusi. Kõik kõlab ebaloomulikuna. See on nagu teise maailma muusika.” 

Viide Poolale Stepanovi sõnavõtus osutab selles riigis aastast 1956 igal aastal toimuvatele kaasaegse muusika festivalidele „Varssavi  sügis”, mida eesti muusikutel oli juba toona üsna palju võimalusi külastada ning mille kaudu püüti end kursis hoida lääneriikide süvamuusika arenguga. Repliigi korras märgin, et minugi esimene välisreis toimus 1977. aastal veel üliõpilasena just „Varssavi sügisele”. Protokolle lugedes tundub, et tihti Varssavi kaudu Eestisse jõudnud avangardistlikesse loometendentsidesse suhtumisel saab vähemasti 1960ndatel eristada heliloojate seas selgelt  kaht leeri, keda võime tinglikult nimetada konservatiivideks ja radikaalideks. Ei saa aga öelda, nagu domineerima jäänuksid konservatiivide vaated. Sealjuures ei kuulunud konservatiivide leeri sugugi mitte ainult n-ö ideoloogilisi funktsioone täitvad EHLi liikmed, vaid tihti ka mõni rahvuslikult meelestatud vanema põlve helilooja. Aga selge on, et 1960ndate keskel – erinevalt Stalini ajast – puhtideoloogiline muusikakriitika heliloojate kutseühingus  enam ei päde. Tavaliselt võtab koosoleku juhataja lõpus vaidlused kokku umbes nii: las katsetavad.       

„Eesti kalendrilaulude” arutelud       

Üht osa oma kalendrilauludest, kuut kiigelaulu, on Tormis tutvustanud töökoosolekul 1. XI 1966 ning kogu tsüklit 24. IX 1967. Kummalgi korral pole arutelul tõusetunud küsimust helilooja stiilipöörde esteetilisest väärtusest või otstarbekusest. „Kiigelaulude” arutelu möödus suhteliselt lühidalt ja üldisemate  kiidusõnade kõrval tehti vaid paar sisulisemat märkust. Ado Velmet: „Autor on püüdnud hoida autentset rahvaviisi muutmatult alles. Ja seda iga laulu juures. Seega laulud on ilma suurema arenduseta. Tervet sarja on huvitavam laulda kui üksikult. On tehtud väga maitsekalt. Ilusad väikesed miniatuurid.” Alfred Karindi: „Mulle need seaded meeldivad. Just rahvaviisi tagasiandmine rahvale suhteliselt  lihtsal kujul. On teretulnud nähe. See on väga vajalik. Võib ju ka töödelda nii, nagu seda tegi Cyrillus Kreek. Aga siin on tehtud seda väga suure meisterlikkuse ja maitsega, kuid tehtud on seda lihtsalt. Ja see on väga vajalik ja tore.” „Kalendrilaulude” tutvustamine tervikuna järgmisel aastal aga näib olevat kujunenud lausa helilooja triumfiks. Selle teose kannavad koosolekul klaveril ette autor ise ja Helju  Tauk. Viimane loeb ette oma kirjaliku retsensiooni kalendrilauludele, öeldes muu hulgas järgmist: „Teos kujutab endast ainulaadset tsüklit eesti muusikas, kus sellises ulatuslikus teoses ürgsed runoviisid on muutmatul (harvade eranditega) kujul antud kaasaegselt töödeldud koorifaktuuris – ja seda nii orgaanilises seoses; kus iga suure meisterlikkusega muudetud või uus detail omandab olulise kaalu; kus läbi aasta kulgev rahva iidne loodust  ja elu mõjutada püüdlev mõte kasvab lihtsast viisikäänust raskesti määriteldava, sugestiivse filosoofilise üldistuseni.” Taugile sekundeerivad koosolekul olnud heliloojad ja muusikateadlased. Artur Vahter: „Tahaks avaldada oma vaimustust selle teose puhul. Uskumatu, et regivärsi alusel saab kirjutada sellist tööd. Mart Saar avas lehekülje rahvalaulu töötlustes, Tormis avas aga uue lehekülje. Ta on leidnud tänapäevase  ja kohase, mittevastuolulise harmoonia meie kõige vanemale rahvaviisile, regivärsile. See ongi selle töö kõige suurem leiutus.” Eino Tamberg: „Tänane õhtu on väga huvitav, kus esitati kaks eriilmelist teost. Üks neist on internatsionaalne, teine rahvuslik ja internatsionaalne. Tormise teos meeldib mulle rohkem ja ta on tähtsam, sest selliseid asju on vähe ja neid on väga vaja. Sellel teosel on suur kultuurilooline tähtsus.” 

Aleksei Stepanov: „Mind liigutas see, mida kõike võib teha rahvalaulust. Rahvalaul elab ja liigub ning areneb edasi. Ja seda on teinud ka Tormis oma lihtsate rahvaviiside seadetega. Au ja kiitus Tormisele.” Gustav Ernesaks: „See on hiigelpannoo, mis paljude pisiasjadega annab suure terviku. Ainuke koht: „Lina loitsimine”, lõpus on tertsid väga madalad. Kõik muidu on tehniliselt korras. Tõesti on avatud uus lehekülg rahvaviiside  kasutamisele. Õnnitlen! Neid hakatakse rõõmuga laulma.” See väljavõte vajab kaht kommentaari. Esiteks, teine tutvustatud uudisteos, millele Tamberg viitab, on Arvo Pärdi tšellokontsert „Pro et contra”, mille Pärt on pühendanud maailmakuulsale Mstislav Rostropovitšile. Teiseks, Ernesaksa märgitud madalate tertside küsimus on Tormise kooriloomingu puhul tõusetunud ka varem. 10. XII 1963, kui Tormis näitas  EHLis laulupeokantaati Paul-Eerik Rummo tekstile „Kodumaa sünnipäev”, märkis Karindi: „Kantaat meeldib kui kantaat. Muide – meeskooriosas on liiga madalaid tertse, need ei hakka kõlama. Muidu on kõik korras.” Need madalad paralleelselt liikuvad tertsid paiknevad mõlemas teoses suure oktavi keskel ning kõlavad tõepoolest mõnevõrra dissonantselt, kuigi on raske uskuda, et nii hästi koori võimalusi tundev helilooja nagu Tormis oleks neid  kasutanud spetsiifilist esteetilist eesmärki silmas pidamata.   

Vaidlused Tormise stiili üle       

Esimene pikem ja sisulisem mõttevahetus Tormise folkloristliku minimalismi üle kajastub  neis protokollides alles 1970. aastal (tõsi, üksikuid asjasse puutuvaid repliike on vahetatud varemgi), kui Tormis näitab 3. märtsil EHLis „Kuut eesti jutustavat rahvalaulu” naishäältele. Nagu kohe näeme, provotseerib Tormis ise pärast lühikest selgitavat sissejuhatust esteetilise iseloomuga vaidluse. Tormis: „Püüdsin lähtuda põhimõttest, et rahvaviisi seadmisel ei tohiks peale suruda klassikalisi vorme, vaid võimalikult lähtuda  viisist ja ta vormist enesest, samuti et rahvalaul ise on iseseisev kunstiteos. Sellepärast saatepartii püüdsin anda väga nappide vahenditega.” Seejärel teost kuulatakse ning Tormis jätkab: „Mind huvitab üks küsimus – kas kellelgi tekitas vastuolu monotoonsuse moment?” Avo Hirvesoo: „Minule see väga meeldis, sest monotoonsus hakkas omamoodi kujundina mängima.” Karl Leichter: „Näib, et selle napi saatega  on arhailine lähendatud tänapäevale. Ja see imponeeribki. Arhailine viis on meil säilinud, kuid esitus, nii nagu neid vanasti lauldi, pole tänapäevani enam säilinud. Ja seda esituse kaotust kompenseeribki saate olemasolu.” Tuudur Vettik: „Kus kasutada sellist muusikat, kas nii-öelda akadeemilisel kontserdil? Viimasel juhul publik tunneb igavust, sest meie publik tekstist enam suurt lugu ei pea. Nii et küsimus – kus?”  Tormis: „Arvan ja ütlen veelkord, et rahvalaul on igaüks iseseisev kunstiteos, mida võib kasutada igal pool. Selle tsükli tahan ära proovida oma autorikontserdil, mis toimub Eesti NSV Riikliku Filharmoonia korraldusel.” Boris Kõrver: „Aitäh Tormisele. Võib-olla, kui tuleb ka teisi taolisi teoseid, suudame tõsta oma rahvalaulu uuesti sama kõrgele, nagu see on vennasrahvastel.”

Viimane Kõrveri repliik nn vennasrahvaste  aadressil võib ehk jääda arusaamatuks, ent tulen selle juurde veidi aja pärast tagasi. Sama, 1970. aasta 8. septembril tutvustab Tormis EHLis „Nelja jutustavat rahvalaulu” meeshäältele. Ka sel korral võimaldab protokolliraamat olla järeltulevatel põlvedel tunnistajaks tema loomingu esteetikat puudutavale üsna sisulist laadi vaidlusele. Anatoli Garšnek: „Raske on midagi ammendavat öelda. Näib, et on väga huvitavad asjad.  Autor on püüdnud rahvaviise mitte rikkuda, vaid anda neid nii, nagu rahvas laulab.” Artur Vahter: „Mulle väga meeldis püüe esitada rahvalaulu naturaalsel kujul ja värvida seda saatega. Kõige parem laul oli viimane. Siin esineb rahvatraditsioon kõige õigemal kujul – varieerudes. Ka intonatsiooniliselt. Esimestesse lauludesse oleks autor samuti võinud suhtuda varieeruvalt. Väga huvitav katse esitada regivärssi nii, nagu laulik seda esitas, ja  seda kaasaegsustada saatega.” Garšnek: „Vaidlen varieerumise vastu. Igas laulus on oma kompositsiooniline võte, sellest tuleb aru saada.” Protokolliraamatus: edasi vaidlevad varieerumise kui nähtuse üle. Seda vaidlust täpselt fikseeritud ei ole. Vaidluse on ilmselt lõpetanud Johannes Jürissoni repliik: „Need on nii head laulud, et neid ei olegi mõtet arutada. Laulud on originaalsed. Mõte teostusest on väga hea. Hea tunne on kuulata.”  Vahter: „Ega mina ei taha öelda, et need halvad laulud on. Ei, nad on väga head.” Eino Tamberg: „Oleks tahtnud, et esimese laulu kompositsiooniline võte oleks esitatud lühema tekstiga.” Hugo Lepnurm: „Väga meeldis, et rahvalaulu on selliselt arendama hakatud. Võiks konsulteerida kohalike elanikega, see aitaks just hääldamise osas esitamist elavdada.” Villem Reiman: „Kindlasti need laulud  mõjuvad rohkem, kui neid suurema mõnuga lauldakse. Praegune mõnu jäi väheseks. Algul tekib väike tüdimustunne, just esimese laulu juures, võib-olla võiks kaaluda lühendamist.”

Helju Tauk: „Kipume asjale lähenema kangesti kunstmuusika seisukohast. Kui jälgida teksti, on väga põnev kuulata. Mulle tundub, et teha neid laule nii, nagu nad tehtud on, on õige. Ka mujal on sellise teostamise mõttele tuldud. Võib-olla oleks vaja rohkem selliselt edasi musitseerida.”

Selle mõttevahetuse lugemise järel on raske tõrjuda mõtet, nagu oleks Tormise stiili olemust ja kohta muusikas kõige paremini suutnud väljendada Helju Tauk. Kes aga on need teised heliloojad, kellega Tauk Tormise loomingut kõrvutab, on praegu küll raske oletada. Tagantjärele võib öelda, et uuslihtsad stilistilised tendentsid näivad tegelikult iseloomustavat suurt osa XX sajandi lõpukümnendite  erinevate Ida-Euroopa rahvaste muusikat. Kas Tauk võinuks oma sõnavõtus viidata näiteks 1932. aastal sündinud leedu heliloojale Bronius Kutavičiusele, kelle loominguga eesti kolleegidel väidetavalt oli kontakte? Leedu muusika infokeskuse veebilehel leiduv Kutavičiuse tutvustus võiks peaaegu et sobida Tormisegi loomingu kohta: „1932. aastal sündinud Kutavičiust võib lugeda minimalistliku suundumuse eestvedajaks leedu muusikas.  Moodus, kuidas helilooja kasutab mitmekihilisi kordusi ning taandab muusikalise materjali üsna elementaarsetele arhetüüpsetele mallidele, võib küll meenutada ameerika või varast euroopa minimalismi, kuid kõlab viimasega võrreldes sootuks teistmoodi. Kutavičiusele eriomane minimalism on tema enese leiutatud ning selle juured asuvad sügaval leedu rahvamuusika arhailistes vormides. Samas on helilooja minimalistlikele kordustele tuginedes  muusikas suuteline välja arendama sedavõrd intensiivse draama, mille mõju kuulajatele võib olla lausa hullutav.” Tagantjärele on raske oletada, miks käivitus vaidlus Tormise stiili esteetika üle EHLi töökoosolekul alles mitu aastat pärast seda, kui Tormis oli selle stiiliga välja tulnud. Ei saa jätta tähele panemata, et vaidlust pole käivitanud mitte koorilaulud, vaid klaverisaatega soololaulud. Kui võrrelda „Nelja jutustava  rahvalaulu” esimest („Mere kosilased”) ja viimast laulu („Suur härg”), mida mitmed 1970. aasta 8. septembri koosolekul sõnavõtnud teineteisele vastandasid, siis torkab muidugi silma esimese minimalistlik teostus – soolopartii kordusele lisatud väga napp akordiline saade. Viimase laulu saatepartii iseloom on traditsioonilisemat kompositsioonitehnikat silmas pidades märksa läbitöötatum. Võimalik, et sisulisemat laadi vaidluse ajendaski see  kontrast. Samuti on võimalik, et soololaulud on Tormise folkloristlikku minimalismi kuulajatele eksponeerinud rohkem alasti kujul kui koorilaulud.       

Tormise kreedo 

Veljo Tormis kuulub nende heliloojate hulka, kes ei ole kirjutanud mitte ainult muusikat, vaid aktiivselt sõna võtnud küsimustes, mis puudutavad muusika suhteid tegelikkusega. 1980. aastal Estonia teatris lavastatud „Eesti ballaadide” kavalehel on ta kirjutanud: „Rahvamuusika pole mulle „eneseväljenduse” vahendiks. Vastupidi – tunnen kohustust vahendada rahvamuusikat ennast, selle olemust, vaimu, mõtet ja vormi. Minu arusaamise järgi on  runolaul kõikide aegade kõige silmapaistvam ja omapärasem nähtus eesti kultuuris. Kuna ta tänapäevaks on kaotanud oma olemisvormi kunagise elulaadi lahutamatu osana, siis püüan teda siduda praeguste kunstivormidega – et välja tuua runolaulu ainulaadsust ja sõnumit.” Vaevalt et keegi saanuks kõike seda teha täiuslikumalt kui Veljo Tormis.