Tõnu Kaljuste: „Aeg ja koht on selleks õiged”

Helen Sildna

„Vene reekviem” lõpetab pühapäeval Nargeni festivali         Ülehomme, 23. augustil paneb Tõnu Kaljuste juhitud laiahaardeline Nargeni festival oma suvehooajale võimsa punkti: Noblessneri valukojas tuleb ettekandele noore vene helilooja Lera Auerbachi „Vene reekviem”. Suurvormis lööb kaasa ligi 180 inimest: sümfooniaorkester, segakoor, poistekoor, solistid Tõnu Kaljuste juhatamisel, tegemist on teatraliseeritud ettekandega Jaanus Rohumaa lavastuses.

 

1973. aastal Venemaal sündinud ja hiljem New  Yorki elama läinud vene helilooja Auerbach, kes on ise ka poeet, on reekviemi tekstidesse kokku kogunud võiks öelda, et vene hinge läbilõike: pühad ortodokssed liturgilised tekstid, palved surnute ja vangistatute eest, ilmalik luule. Selles leidub tekste Puškini, Deržavini ja Lermontovi teostest kuni Pasternaki, Mandelštami, Bloki, Hippiuse ja Anna Ahmatova ning kaasaegsete luuletajateni nagu Brodski ja Ratušinskaja (eestikeelne tekst kavalehel Doris Kareva tõlkes), kellele kõigile  sai osaks Vene ajaloo sallimatute režiimide tagakiusamine. „Vene reekviem” on pühendatud repressioonide ja sõdade ohvritele kogu maailmas. 23. VIII tähistatakse Eestis esimest korda üleeuroopalist stalinismi- ja natsismiohvrite mälestuspäeva ning meenutatakse Balti ketti, mille toimumisest möödub 20 aastat.     

Ei varjanud ma tookord hirmu sunnil
end võõra taeva, võõra tiiva all –
ma seisin oma rahva seas sel tunnil
ja tundsin, mida tuli tunda tal.

… seisavad reekviemi tekstis Anna Ahmatovavread.

 „Vene reekviemi” esiettekanne Eestis (maailmas neljas) on ühtlasi esimene avalik kontsert väärikas Noblessneri valukojas, mis on osa ajaloolisest  Noblessneri sadamakompleksist, mille 1913. aastal rajasid härrased Emanuil Nobel (kes on Nobeli preemia asutaja vend) ja Lessner allveelaevade tehasena. Avalikkus pääseb sadamakompleksi esimest korda, kontserdile sõidetakse väärikalt laevadega üle vee.     

Tänavune Nargeni festivali suvehooaeg hakkab jõudma oma väärika finaalini: „Vene reekviem” Noblessneri valukojas. Millest see idee ja kohavalik?

Tõnu Kaljuste: Plaanisin pärast 2007. aasta Bremeni esiettekannet teost mängida ka Eestis. Otsisin keskkonda, võimalusi ja aega. Reekviemi  esituskoosseis ei mahuks Estonia kontserdisaali. Noblessneri valukoda on aga suurepärase akustika ja suurusega. Lisaks mõtleb Euroopa 23. augustil minevikus juhtunule. Seega sobilik muusika sobivas kohas ja sobival ajal. Minule oli oluline, et publikul oleksid visuaalselt silme ees need võimsad reekviemi tekstid. Vene kultuuriloos on olnud luulel alati ääretult oluline ja orgaaniline osa. Luule tabab fookust, mil pikad jutustused seda ei suuda. Noblessneri saalis saame tekitada olukorra, kus  publik on justkui helide ja tekstide metsas.   

Üks kontserdikogemus teil selle saaliga juba on, kuidas muusika seal kõlas?

Parim akustika siinses regioonis.       

Et üht teost dirigeerida, peab vist suutma sellesse teosesse üsna süvitsi sisse minna. „Vene reekviemi” lüürika on tõsine lugemine: pattu kahetsev, lunastust otsiv, tagakiusatute eest palvetav. Kas selle teose läbielamine on olnud keeruline?

Naudin õppides tekstuuri kulgu aegluubis  ja see on oma kirevuses huvitav. Ettekandel kulgeb see kõik ilma ühegi vaheta-pausita 80 minutit. Aga vaatamata vene luule kohati suurele ajalisele distantsile selles teoses, ei ole reekviem vaid mineviku sõnumiga. Näiteks Deržavini 1870. aastal kirjutatud „Valitsejaile ja kohtunikele” kõlab ju kaunis tänapäevaselt igal maal:       

Peab kõigekõrgem Jumal kohut,
ta ees maapealsed vägevad:
kui kaua veel? Kui kaua tohutu
julm ebaõiglus armu saab?

Te kohus seadusi on kaitsta,
ja mitte võimust hoolida,
vaid abi anda, kindlust luua,
vaeslapsi, leski toetada.

Te kohus: süütuid hädast päästa
ja varju anda õnnetuil,
ka väeteid vägevate eest ja
ilmvaeseid hoida elumail.
Ei võta kuulda! Ega näha!
Eks pistis sule silmad nii:
maad vapustavad kuritööd ja
ränk ülekohus taevani.

Oo tsaarid! Arvasin, teil väge
on samavõrd kui jumalail:
kuid näen, teis kirg on sama äge
kui kõigis – surelikud vaid.

Ka teie langete niisama
kui kuivand leht vaob porrigi!
Ja teie surete niisama
kui teie viimne origi!
Tõe Jumal, tõuse! Õiglastele!
Ja nende palvet kuula sa:
pea kohut kõveruse üle,
jää valitsema üle maa!   

Kas muusika interpreteerimine ja esitamine vajab teatavat emotsionaalset küpsust? Suurte tunnete väljendamine nõuab  nende tunnete mõistmist?

Kui see, mis heliloojal on kirjas, õnnestub kõlama saada, siis järgnevas protsessis tuleb teatud emotsionaalne kogemus mõistagi kasuks. Keerulisemates partituurides tekitab kõlailu ja -täpsus tunde/emotsiooni, mitte vastupidi. Milline on esituse kõlaline küpsus, seda hindab publik. Eks mingi loogika joonistub välja ka sellest, millised teosed dirigendi repertuaari satuvad – vanusega repertuaar  suureneb, tulevad teised huvid. Muusikakeel on võimas ja universaalne, tihti on tugevad kogemused seotud ka tekstidega. Igal teosel on aga oma teekond dirigendi repertuaari, mingi juhus või loogika nad sinna toob. „Vene reekviemi” puhul võttis helilooja Lera Auerbach näiteks ise minuga ühendust: ta oli jälginud minu plaadistusi ning soovis, et mina dirigeeriksin teose esiettekannet Bremenis. Samamoodi võttis minuga ühendust ukraina  helilooja Valentin Silvestrov, peagi lähen Iirimaale juhatama tema teose esiettekannet. Hingesugulased leiavad teineteist üles ka teisest maailma otsast. Sarnane lugu oli ka Pärdi „In principio” plaadiga – side tekib läbi muusika. 

„Vene reekviemi” ettekanne 23. augustil tähistab Balti keti 20. aastapäeva ning kommunismi- ja natsismiohvrite mälestuspäeva. Katkend sellest reekviemist oli põimitud ka Eesti Vabariigi 90. aastapäeva piduliku kontserdi kavasse. Kas asjaolu, et 23. augustil tuleb esitusele just Vene reekviem, on selles mõttes tähenduslik?

No, me mõtleme selle päeva õhtul koos helilooja Lera Auerbachiga. Ja meid seal saalis on  vaid tuhat. Muusika esitamine teatud tähtpäevadeks on ju vana tava. Aga kui vene rahvusest rääkida, siis venelased on maailmas kõige rohkem ikkagi oma inimesi tapnud, sellest rääkis mulle lugusid minu vanaisa, kelle silmad olid näinud Peterburi kandis nii mõndagi. 

„Mitte ükski maa pole vallanud kunsti oma alamate hinge sandistada Venemaale omase pöördumatusega, ja pole ühegi sulesepa võimuses neid terveks ravida; see on jõudumööda üksnes Kõigekõrgemale, ainult Temal on selleks küllalt aega …”

Jossif Brodski, „Poolteist tuba” (1985)   

Auerbach on öelnud: „Venemaa jaoks on kodumaa poeedid alati olnud südametunnistus ja tõe hääl.” Poeedid, kunstnikud, muusikud – kas tegemist on n-ö tundliku sotsiaalse närviga ühiskonnakihiga, kel on, mida öelda? Kas nad peaksid?

Parim, mida iga eriala inimene teha saab, on teha oma tööd võimalikult kvaliteetselt. Kvaliteetset kunsti võetakse üldjoones  alati kuulda-näha. Nimetatud sotsiaalne närv väljaspool oma kunsti on nagu igal teisel kodanikul. Vabadus. Eks seda vabadust on aega kasutada aeg-ajalt. On olnud ju olukordi, kus seda vabadust on suunatud „oma liistude juurde”. Aga eks kunstnik võtab sõna ikka eelkõige oma loomingu kaudu. Võtame kas või Tormise näite: tema loomingus on konkreetne periood, kus tema teosed saavad Runneli tekstide toel teravalt sotsiaalkriitilise sõnumi. Helilooja  võimendab tekste ja interpreet valib õige koha ja hetke, et teost mängida. Selles mõttes on pühapäevase kontserdi aeg ja koht tugevalt tähenduslik, midagi ei ole siin juhuslikku. 

Nargeni festivali kava ulatub draamast sümfooniani, küla-klunkrist reekviemini ja räpist ooperini. Mis on lõppkokkuvõttes see ühine nimetaja, mis selle kõik terviklikuks programmiks seob? Kas võib siit lugeda välja sõnumit, et me kõik võiksime vähem liigitada, lahterdada ja sildistada?

Meri ja suvi. Inimene, kes on osa loodusest, mitte majandusest. Mulle lihtsalt meeldib liuelda erinevates kunstižanrites ja ammutada  ideid kuni tänavafolkloorini välja. Muusikateatri keelt saavad rikastada vaid uued kõlad, loovus ja vabadus. 

Miks te üldse Nargeni festivali tegema hakkasite? Tegemist on ilmselgelt väga mahuka ja aeganõudva asjaajamisega.  Milliseid ettevõtmisi oma festival raames peate kõige julgemaks ja heas mõttes hullumeelsemaks?

Ilma Lohusalu Heliküla naabriteta poleks ma seda tegema hakanud. Ei tea, kas nad hakkasid mind aitama kaastundest, nähes, kuis mingid ideed tuge vajasid, või hüppasid minuga seiklema, aga me naudime koostööd ja mul on tunne, et saame oma suve sutsu sisukamaks muuta. On ka teine oluline põhjus. Oma festivalil saad pisikesi unistusi (hullumeelsusi)  ellu viia ja koondada muusikuid, kellega tahad koos (muusikas) mõelda. Septembrist hakkan jälle vabakutselise elu elama, aga kuklas vaaritan festivaliaastaid 2010, 2011. Selle aasta olulisim seiklus on kindlasti Noblessneri valukotta jõudmine. 

Tundub, et olete loomingulises mõttes maksimalist ega lähe iialgi lihtsama vastupanu teed.

Kas teie loomingulised visioonid täituvad või jääb täiusest ka tihti (vahel/alati) midagi puudu? Rahuldun minimalistina maksimaalselt mulle antud võimalustest.   

Öeldakse, et eestlased on visa rahvas. Kas tundub, et vahel antakse oma ideaalides liiga kergelt alla?

Ei oska rahvale moraali lugeda ega hukka mõista. Sõnades juhtub igasugu asju. Aga tegude keele maailmas juhtub meil igasugu lugemishäireid. Näiteks: ma ei mõista, kuidas Linnateatri viljakate aastakümnete mõistmisel nii vähe toetajaid ja solidaarsust oli … ja praegu  ei mõista ma, kuidas Tallinna Kammerorkestri head kontserdid viisid koosseisu vähendamiseni ja töölepingute lõpetamiseni. TKO-l on kvaliteete, millel rahvusvaheline mõõde.   

Mis on teie hinnangul just see lähenemine või suhtumine, millest vaba Eesti kultuurielus  või laiemalt ühiskonnas vajaka jääb?

Suhtlemine riigis lihtsates asjades on läinud sportlik-poliitiliseks ja majanduslik-dogmaatiliseks. Väärtused tavaliselt ise ei räägi, neid peab märkama. Rahulikud inimesed meeldivad.     

20 aastat on möödas Balti ketist. Kas eestlased on vaimult vaba rahvas?

On, aga isikukultusest joobunuid veel soosib …

Vestelnud

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming