Toivo Tulevi kujunemine – jõgi, mis suundub mäkke

Heili Vaus-Tamm

TOIVO TULEVI autoriõhtu Niguliste kirikus 11. XI: Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja  solistid Robin Blaze, Harry Traksmann, Marrit Gerretz-Traksmann, Kädy Plaas, Vive Hepner, Raul Mikson, Toomas Tohert, Madis Metsamart, Anto Õnnis, Vambola Krigul, Kaia Urb, Iris Oja, Mai Turi, Rainer Vilu, dirigent Paul Hillier. Kavas “Der Herr ist mein getreuter Hirt” I, II, “Jusqeuz au printemps”, “Leave, alas, thistornamenting”, “Rejoice, rejoice, rejoice!”.  

Toivo Tulev on oma heliloojateel läbi teinud arengu üksikute, ruumis rippuvate helidega kammeransambli-lugudest tihedate, uusmeloodilisust  kandvate teosteni. Väga loogiline, väga dünaamiline areng, milletaolist sugugi mitte paljude heliloojate puhul ei saa täheldada. Tulevi sisemine kasvamine on justkui algusest peale kõrgemalt poolt juhitud ja suunatud – niivõrd terviklik ja selgesuunaline on see (huvitav ainult, kuhu see välja jõuab – eks vahest heliloojale endalegi). Pole üksteisele vastukäivaid perioode ega hüppeid erinevatesse valdkondadesse. Ega ka mitte paigalseisu väikeste tehniliste täiustustega. Hoopis eneseusalduse ja sisemise jõu kasvamine.

Tulevi 1980ndate kammeransamblid (mis kontserdil ei kõlanud) olid nagu helilooja sisemiste helide kuulatamised, erinevate pillide tekitatud üksikud ruumis hõljuvad helid, mis aeg-ajalt ühinedes väikeste kulminatiivsete puhanguteni, justkui äratundmiseni jõudsid. Mitte et see mingi Tulevi leiutus oleks, kaugeltki mitte. Aga tema teostes paistis see eriti silma – vajadus helisevate löökpillide järele. Sellest perioodist oli kontserdi avateosena kavas 1989. aastal loodud “Derr Herr ist mein getreuter Hirt” kontratenorile, viiulile ja klaverile.

Et autoriõhtu toimis just vokaalmuusika pinnal, on Tulevi teksti ja sõnumikeskse kontseptsiooni oluline näitaja (lisaks reaalne ajend, et hooajal 2004-2005 oli Tulev Eesti Filharmoonia Kammerkoori juures resideeriv helilooja). Vaimulikud tekstid ja eriti hispaania müstiku Juan de la Cruzi poeemid on Tulevi loomingut vaimselt toitnud aastakümneid. Lisaks sellistest tekstidest inspireeritud väiksematele instrumentaal- ja vokaalteostele on Tulevil ka ballett “Cruz” (esietendus 2002).

Mentaalselt kõnnib Tulev oma kindlat rada. Ei kõigutanud teda sellelt ka kuninganna Elizabeth II Eesti visiidiks palutud tellimus. Teose tekst (“Rejoice” – eesti k “rõõmusta”, teksti aluseks XVII sajandi autori Thomas Traherne’i “Centuries of Meditations”) on teatud määral ülistava loomuga, muusika aga ikka see otsiv, piinlev, kõrgemale pürgiv fenomen. Huvitav XXI sajandi paraadloo näide: tegelikult pigem kuningannale kui maisele valitsejale pühendatud teos, kellele nii inimlikud kui ka religioossed pürgimused võõrad ei peaks olema. Tekst aga, mis Tulevi muusikat hästi iseloomustab, on pärit Thomas Morley 1595. aastal avaldatud madrigalist “Leave, alas, this tormenting”. Ometi on just see seisund, mis näib Tulevi loomingut toitvat, just selles tunneb ta end hästi. Ta vajab seda piina, mis edasi viiks. Ja viinud ta on – muusikalises mõttes. Tulevi pärast 2000. aastat kirjutatud teostes on varasemad üksikud noodid liitunud terviklikeks muusikalisteks väljendusteks. Pigem enam – helilooja ei kuulata, vaid ütleb ise. Faktuur on tihenenud ja kannab, suundub. Nagu jõgi, mis on teel mäetippu. Hea on kuulata eriliselt klirisevaid sekundeid, värelevat helidemassi, mille peal suunduvad soolohääled. Selles on paigalseisu ja energia ühtsust, vaimset potentsiaali. Muusikamaailma varasemast leksikonist on tuntud laskuvad sekundid kui lootusetuse ja loobumise sümbolid. Ka Tulevi teostest jäävad meelde laskuvad sekundid, aga need kõlavad kuidagi teisiti. Võib-olla on needki saanud selles piina ja lootuse dualismis uue tähenduse. Lisaks sekunditele jäävad kõrva ülespoole avanevad akordid ja tõusvad intonatsioonid.

Endiselt helisevaid löökpille (erilisim neist tai gong) kuuleb teostes “Leave, alas, this tormenting” ja “Songs”. Viimast – kaheksast laulust koosnevat teost võib pidada Tulevi senise loomingu tipuks. Sellel, Ülemlaulul ja Juan de la Cruzi poeemidele loodud teosel on tugev sõnum ja lausa sümfooniline haare. Siin on juba selge, et Tulevi helikeelde on lisandunud uusmeloodilisus, mis kohati meenutab Kaija Saariaho viimaste ooperite vokaalset intensiivsust. Ja kontratenori kummaline tämber tegi teose ebamaiseks. Teose lõppsõnad naudingust ja haavatusest – milline emotsioonide skaala.

Ettekanne oli ka eriliselt hea, laulusolistide hääled (välja arvatud üks hõredam sopranikoht) varieerusid pehmusest sireduseni. Eesti Filharmoonia Kammerkoori näol on tegemist lauljatega, kellega saab ideaalselt selliseid solistideansamblile loodud teoseid ette kanda. Dirigent Paul Hillieri käe all saadud pehmem toon on kujunenud omaette väärtuseks. Instrumentaalpoolel oli vääriliseks partneriks NYYD Ensemble’il ja Tallinna Kammerorkestril põhinev koosseis.

Sellise arengu põhjal ootaks Tulevilt juba mitte balletti, vaid ooperit “Cruz” – on sisemist põlemist, intensiivsust, suure vormi käsitlemisoskust, meloodiat.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming