TMW

Aafrika muusika permanentsest kultuurieksiilist välja

TRISTAN PRIIMÄGI

Tallinna muusikanädala filmiprogramm „Õigus muusikale“ 28. III – 3. IV kinos Sõprus.

TMW seisab sõnavabaduse, piiranguteta eneseväljenduse, võrdsete võimaluste ja erinevate maailmavaadete eest.

tmw.ee

Don Cheadle’i Miles Davis suudab oma ettearvamatu ja üdini sümpaatse vahetu skisoidse energiaga keerata puändilt ootamatuks suure osa stseene, mis langeksid muidu mängufilmide tavaklišeede sisseküntud vakku.

Don Cheadle’i Miles Davis suudab oma ettearvamatu ja üdini sümpaatse vahetu skisoidse energiaga keerata puändilt ootamatuks suure osa stseene, mis langeksid muidu mängufilmide tavaklišeede sisseküntud vakku.

Kaader filmist „Miles Ahead“. 

Tallinn Music Week on endale allutamas üha uut territooriumi. Pidev kasv on ju eduühiskonna mantra ja kirjutamata reegel ning muusikafestivalist on saanud laiemapõhjaline meeleoluüritus, mille eri osade vahel moodustub küll pealtnäha sünergia, kuid mis tunduvad siiski oma ideoloogiliselt suunitluselt erinevad. Kui näiteks käsitööõllede festivali TCBW või alarubriiki „maitsed“ võiks ju paremal juhul pidada isetegemise mentaliteedi juurutamise kasvulavaks ja halvemal juhul tarbimisühiskonna üritusturunduseks, mille eesmärk on kasvatada noortest kiiresti ohutuid väikekodanlasi, siis mõned teised TMW allüritused on selgema ideoloogilise suunitlusega. Hea sellekohane näide on ka tänavu esmakordselt kavas olnud filmiprogramm „Õigus muusikale“, mille eesmärgiks tuua linale „viis piiranguteta eneseväljendust kaardistavat muusikafilmi“. Nii motona toodud festivali üld­ideest kui ka filmiprogrammi selgitusest on võimatu välja lugeda muud kui multikultuurilise maailmanägemise toetamist. Ja kus mujal oleks selline mõtteviis rohkem põhjendatud kui muusikas? Kui tuntud muusikakriitik Simon Reynolds väitis, et maailma kõiki muusikastiile on võimalik analüüsida selle alusel, kui suur protsent on seal Aafrikat, siis võiks ju arvata, et ta pidas silmas ka seda, et muusika kui selline ongi Aafrikast pärit nagu ka inimkond. Võitlus, mis (vähemalt muusika segunemise aspektist) on muus maailmas ära peetud, seisab veel ees selles meie põhjamaises väikeriigis, kus muusikalise maailma epitsentris keerutatakse „Tuljakut“, simmanit jälgimas Arvo Pärt ja lauluväljakutäis.

Eriti valus oli selles valguses mõelda avafilmile „Nad peavad meid kõigepealt tapma“ („They Will Have to Kill Us First“, Johanna Schwartz, 2015), kus käsitletakse džihadistide edukat katset allutada šariaadile Põhja-Mali. Samu sündmusi on veenvalt käsitletud ka näiteks koos „Mandariinidega“ võõrkeelse filmi Oscarile kandideerinud mängufilmis „Timbuktu“ (Abderrahmane Sissako, 2014). Nende käigus otsustasid äärmuslased ära keelata muusika selle kõigis avaldumisvormides. Pole vaja olla eriline muusikaekspert teadmaks, et selle regiooni riigid nagu Mali, Niger, Senegal või Nigeeria on Aafrika muusika pulbitsev keskus. Tagajärjeks oli muusikute massiline siirdumine eksiili Lõuna-Malisse või naaberriikidesse.

Kas pole ohtu, et ekstremistid rakendavad ka mujal sama meetodit? Siis ei pruugi jääda isegi „Tuljakut“. Ideoloogiliselt väga tõhus vahend totaalseks kaitsevõime halvamiseks. Fanaatikud on muusikat alati pidanud kuradi tööriistaks, sest seda universaalset keelt pole võimalik selgitada, lahterdada ega ka loogiliselt mõista. Ainuke, kes neis kategooriais võib võidukalt võimutseda, on usk ise.

Ajal, mil Põhja-Mali olid okupeerinud islamistid (jaanuar 2012 – jaanuar 2013), sõitis 2012. aasta suvel mööda Suurbritanniat ringi suvine rongitäis Aafrika muusikuid nime all Africa Ex­press. Kontserdireisi on meeleolupildikeste kollaaži kinni püüdnud samanimeline dokfilm (Renaud Barret, Florent de La Tullaye, 2013). Ettevõtte üheks eestvedajaks on ansamblite Blur ja Gorillaz laulja Damon Albarn, kelle panust Aafrika muusika importimisel Euroopasse ja lääne kultuuriruumi laiemalt on võimatu alahinnata. Olgu siin näiteks kas või tema projekt Mali Music koos Mali koramängija Toumani Diabaté ja Nigeri kitarristi Afel Bocoumiga. Plaat, mis murdis nii mõnedki kontinentide­vahelised piirded ja millega debüteeris ka aastaid asendamatu olnud plaadifirma Honest Jon’s Records, mille väljaandeid võib põhimõtteliselt pimesi osta.

Boucoum on ka Africa Expressi tuuril koos selliste nimedega nagu (sealtpoolt) Fela Kuti trummar Tony Allen ja laulja Baaba Maal ja (siitpoolt) kas või Carl Barât (The Libertines, Dirty Pretty Things) või Nick Zinner (Yeah Yeah Yeahs). Lisaks veel külalisesinejate rollis hulgaliselt prestiižseid briti džentelmene nagu Peter Hook, John Paul Jones ja Paul McCartney.

Linastuse järel küsimustele vastanud Africa Expressi tuuri üks korraldajatest Stephen Budd ütles, et ta ei mõista, kuidas on sealse muusikalise varieeruvuse juures võimalik, et Aafrika muusika on meie maailmas nišitoode. Temaga tuleb täielikult nõustuda: Aafrika muusika ei tohiks olla etnofestivalide friigihuvi, vaid peaks olema aktsepteeritud sama nüansirikka universumina, kui on meie endi popp ja rokk põranda all ja peal.

Kui mõlemad Mali-filmid on ehk veidi lihtsakoelised ja keskmes on pigem päevapoliitika tutvustamine esimesel või muusikaline rännak teisel juhul, siis filmina pakkus suhtelise üllatuse Miles Davise elu põhjal filmitud fiktsioon, Milesi (koos Gil Evansiga tehtud) 1957. aasta plaadi järgi nime saanud „Miles Ahead“. Rokkstaaride biograafiafilme kimbutab enamasti üks ja seesama häda: need kipuvad olema moraliseerivad õppetunnid, mille keskmes on geenius kui kannatav kunstnik, keda kasutavad kurjasti ära inimesed tema ümber. Geenius ise aga ei mõista olukorda, kuna on langenud narkootikumide või medikamentide meelevalda. Seda oleme näinud korduvalt. Lühinimekirja võime esimese hooga lisada filmid Ray Charlesist, Johnny Cashist ja miks mitte ka Brian Wilsonist. Milesi-film on näpuga vibutamisest suures osas prii. Ka siin tehakse narkotsi (valdkond, mida on Miles Davisest rääkides võimatu eirata) ja viidatakse ka sellele, et kokaiin oli tema aastatepikkuse kadumise ja loomingulise katkestuse otsene põhjustaja, aga välja joonistub ka kuvand, et hullude ekstsentrikute meetodid ongi tavainimesele lõpuni mõistmatud ja seega hirmutavad. Ehk ei olegi need meile mõistmiseks? Don Cheadle’i Miles Davis (ta valmistus rolliks kümmekond aastat ja on ka ise lavastaja) suudab oma ettearvamatu ja reeglina üdini sümpaatse vahetu skisoidse energiaga keerata puändilt ootamatuks suure osa stseene, mis langeksid muidu mängufilmide tava­klišeede sisseküntud vakku. Milesiga koos kulgedes ei ole aega mõistuspärasteks reaktsioonideks, sest suur improvisaator on teistest alati miile ees ka siis, kui ta on näiliselt jäänud kaugele taha. Staadioniring saab ju kuulupärast täis seal, kus kohtuvad oma kulgemises geenius ja hull, ning hetkeks on võimatu mõista, kas keegi on kellelegi ringiga ära teinud või hoopis ringi võrra maha jäänud. Filmi elliptilises jutustusstiilis on minevikupõigetena üleminekuid, mis võiksid kohati sobida ka Leos Caraxi meistriteosesse „Pühad mootorid“ („Holy Motors“, 2012), ning loo voogav ja tõe suhtes üsna vabameelne kulg hakkab parimatel hetkedel meenutama mõnd Milesi lugu.

Ehk aitavad sellised filmid ja üritused meil Aafrika muusika ikkagi välja tuua permanentsest kultuurieksiilist, kus see praegu on sunnitud viibima. Taas sai vabaks Põhja-Mali ja eelarvamuste ikkest võiks vabaneda ka kogu selline muusika, mille Aafrika-protsent on märgatavalt suurem.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar