TMKK lastekoori võit Kölnis

Priit Kuusk

 

BBC 1961. aastal algatatud raadiokonkursi “Let the Peoples Sing” finaali pääsenud koore võõrustas esmakordselt Kölni Raadio (WDR 3), kuhu salvestiste põhjal valiti seekord koguni kaks eesti kollektiivi: ETV tütarlastekoor Aarne Saluveere ja Tallinna Muusikakeskkooli lastekoor Ingrid Kõrvitsa (pildil) juhatusel. Viimane tuli “kooride olümpia” absoluutseks võitjaks, mis on Eesti koorielu viimaste aastate suurim saavutus. Meie kooridel oli enne veel kaks esinemist, Kölni Kristuse kirikus ning kõigi finalistide vabas kavas raadio Bismarcki saalis, kus 16. X ka konkurss toimus. Otseülekanne läks viide Saksa raadiojaama ja 15 välisriiki (Norra, Taani, Ungari, Belgia, Holland, Austria, Hispaania, Portugal, Rumeenia, Poola, Läti, Ukraina, Soome, Rootsi ja Eesti Klassikaraadio).

TMKK lastekoor laulis Kölnis Veljo Tormise “Etüüde helilaadides”, Olav Ehala “Kodulaulu” (kavas veel Kostiainen, Britten, Clarke), konkursil kolme Cyrillus Kreegi seatud eesti vaimulikku rahvalaulu, Mart Saare “Lindude laulu”, Tormise “Lauliku lapsepõlve” ja “Virmalisi” “Talvemustritest”. TMKK koor on siiani käinud kontserdireisidel Soomes, Rootsis ja Itaalias ning saanud oma kategoorias I preemia rahvusvahelistel konkurssidel Vilniuses (2003) ja Daugavpilsis (2004). 1992. aastast seisab koori ees Ingrid Kõrvits. Kooris laulavad muidu ainult tüdrukud, ent konkursil kuulus koosseisu ka neli poissi, “laenatud” kooli poistekoorist. Kokku oli lauljaid 41.

 

Ingrid Kõrvits, kuidas Kölni konkursiks valmistusite?

Meil tuli ette valmistada kaks kava: konkursi eelõhtul finalistide kontserdil esitas iga koor 10minutilise kava, konkursi kava võis olla kuni 12 minutit pikk. Õppimist alustasime maikuus. Suvel puhkasime, alles augusti lõpus pidasime kolmepäevase laululaagri Karepal. Sealt edasi kuni konkursini tegime kõvasti proove ja andsime ka mõned kontserdid.

Meie koori lauljad on tegelikult kõik instrumentalistid ja paljudele on kooris laulmine vabatahtlik. Meil on koolis kokkulepe, et koor on kohustuslik neile õpilastele, kes ei mängi orkestris. See tähendab aga, et alates 6.-7. klassist, kui hakatakse kooli orkestrites mängima, kaotab koor palju häid lauljaid. Õnneks on siiski ka neid, kes on aru saanud, et kooris laulmine on professionaalseks muusikuks kujunemisel arendav tegevus.

 

Kas võit tuli ootamatult?

Võit tuli meile küll täiesti ootamatult. Selle konkursi ajaloos polnud varem ükski lastekoor peaauhinda võitnud. Hõbedase Roosikarika oleks žürii võinud sama hästi anda noortekooride parimale (ETV tütarlastekoor) või täiskasvanute kooride parimale (naiskoor Voci Nobili Norrast), kes mõlemad esinesid väga kõrgel tasemel. Aga nagu žürii esimees Bent Grønholdt Taanist ütles, on väga raske omavahel võrrelda ja hinnata lastekoori ja noortekoori või lastekoori ja täiskasvanute koori. TMKK lastekoor sai tema sõnul peavõidu eelkõige seetõttu, et ületas žürii lastekoorile pandud ootused. Samuti mainis ta, et lastekoor oli tehniliselt kõrgel tasemel ning võlus vahetu musitseerimise ja entusiasmiga, mis jõudis nendeni kõrvalstuudios kuulates eetri vahendusel. Lapsed olid tõesti palju vaeva näinud ja esinesid konkursil parimal tasemel. Olen alati imetlenud nende võimet ennast väga olulistel ülesastumistel kokku võtta ja kindlalt esineda. Küllap on siin oma osa ka sellel, et nad kõik annavad aasta jooksul oma instrumendiga mitmeid kontserte, eksameid ja arvestusi. Nad on harjunud oma “närviga” toime tulema.

 

Milliseks kujunesid kontaktid teiste kooride ja dirigentidega?

Kuna proovid ja lõunasöögidki olid kõigil eri aegadel, siis me teiste kooridega palju ei kohtunud ja sisulisemateks vestlusteks eriti aega ei jäänud. Oli küll paar dirigentide koosolekut, kus peamiseks teemaks oli uudisteos, mille kõik koorid pidanuks 15. oktoobril ette kandma. Dirk Lötferingi lugu osutus aga nii keeruliseks (kuuele 4-häälsele koorile), et polnud mingit lootust seda ühe prooviga selgeks saada ning ettekanne jäeti ära.

 

Mis mulje jättis kuulajaskond saalis, saksa publik on ju üks maailma parimaid?

Kölni raadio Bismarcki saalis on 500 kohta ja see on kooriga esinemiseks ideaalse akustikaga. Publik saalis elas kooride ülesastumistele elavalt kaasa ja oli oma positiivse hoiakuga kindlasti kooridele toeks. Me tundsime seda poolehoidu juba enne konkurssi finalistide kontserdil. Meisse suhtuti kuidagi erilise soojusega võib-olla seetõttu, et olime ainus lastekoor. Kui meid võitjateks kuulutati, tõusis publik püsti ja avaldas nii oma tunnustust. Kuulajate hulgas oli koorijuhte nii Saksamaalt kui mujalt. Vestlesin pikemalt ühe taani koorijuhiga, kes leidis, et žürii tegi õige otsuse, andes peaauhinna just lastekoorile. See innustab ka edaspidi lastekooride dirigente “Let the Peoples Sing” konkursist osa võtma.

 

Mis tunne oli Veljo Tormise “Virmalisi” Kölnis laulda-juhatada?

Meie kavas olid Tormise “Virmalised” esmakordselt. Ise olen seda teost laulnud omal ajal Ellerheina tütarlastekooriga. Teos ei ole just lihtne ja kaalusin selle kavasse võtmist pikalt. Julgesin seda siiski teha, sest koorilauljail on kõigil 5 – 8 aastat muusikaõpinguid seljataga ja ma uskusin, et koor tuleb sellega toime. Muidugi on konkursil esinedes vaja ka üleolekut teostest ja selles mõttes suutsime oma vormi õigesti ajastada. Seda, mis lastega toimus pärast võitja väljakuulutamist, on raske kirjeldada, usun, et see emotsioon oli kogu reisi kõige võimsam.

Kodus oleme saanud esinemisteks kaks uut pakkumist: ühe Tallinna Filharmoonialt ja teise Eesti Kooriühingult. Kahe aasta pärast sõidame esinema “Let the Peoples Sing 2007” konkursi finaalkontserdile, et anda üle Hõbedane Roosikarikas järgmisele võitjale.