Testidest, kultuurist ja laulu mõistest

Jaan Ross

Õppimist, või laiemalt, teadmiste ja oskuste omandamist ilma eksameid sooritamata oleks enesele üsna raske ette kujutada. Laias laastus võib eksamid jagada kaheks: sisseastumisja lõpueksamiteks. Sisseastumiseksamitega hinnatakse  inimese võimeid ja potentsiaali omandada üht või teist laadi teadmisi, lõpueksamitega aga tema tegelikke saavutusi selles tegevuses. Formaliseeritud eksameid ehk standardiseeritud ülesannete või küsimuste kogumeid inimese võimete ja omaduste või teadmiste ja oskuste mõõtmiseks nimetatakse testideks. Testide populaarsus erineb riigiti. Traditsiooniliselt on testide rakendamist soositud angloameerika maadel.       

Kahe maailmasõja vahel Ameerika Ühendriikides tegutsenud muusikapsühholoogia ühe võtmekuju Carl Seashore’i teaduslikku tegevust ongi paljuski motiveerinud sotsiaalne tellimus, mille järgi muusikaliselt andetud lapsed tuleks eraldada muusikaliselt võimekatest ning esimeste harimiseks õpetajate aega ja maksumaksjate raha mitte kulutada. Niisugune mõtteviis tundub – vähemalt valgustusajastu ideedest „rikutud” inimestele – tänapäeval barbaarsena ning siit lähtuvalt pole kuigi keeruline  mõista haridussüsteemis testide rakendamisele vastuseisu, mida olen kogenud eeskätt Skandinaavias. Kui õpetasin 1995. aastal Helsingi ülikoolis ning tahtsin eksamil üliõpilaste teadmiste hindamiseks kasutada valikvastustega testi, sain kohe kolleegide sõbraliku, kuid resoluutse hukkamõistu osaliseks ning pidin oma kavatsusest loobuma. Ühel rahvusvahelisel muusikapsühholoogia konverentsil olen kohanud taani uurijat, kes väitis, et tema kodumaal on avalik arvamus muusikaliste võimete ja oskuste formaliseeritud mõõtmise osas üheselt eitav,  mistõttu testimist seal üldse ei rakendatavat. Alates 2009. aastast on Eesti muusika- ja teatriakadeemia üks partnereid Kanada sotsiaal- ja humanitaarteaduste fondi poolt finantseeritavas seitsme aasta pikkuses uurimisprojektis ingliskeelse pealkirjaga „Advanced interdisciplinary research in singing” („Laulualase uurimistöö edendamine interdistsiplinaarsete vahenditega”)*. Kõige tihedamalt on Eesti uurijate tegevus seotud töörühmaga, mille lõppeesmärgiks on erinevates kultuurides rakendamiseks sobiv laste muusikaliste võimete hindamise testi  koostamine. Ei saa salata, et niisugune ülesandepüstitus on piisavalt ambitsioonikas. Küsimus, mida ainuüksi teoreetiliste vaidluste käigus lahendada oleks ilmselt võimatu, seisneb selles, kui universaalsed või – teisest otsast vaadates – kui kultuurispetsiifilised on indiviidi muusikalised oskused ja vilumused. Mõttevahetus muusikaliste universaalide olemasolu või puudumise kohta on möödunud sajandi teisel poolel muusikapsühholoogide ja etnomusikoloogide vahel omandanud kohati üpris terava ilme. Nende ridade autor on kultuuridevahelise muusikaliste võimete testi suhtes püüdnud võtta eeskätt pragmaatilise hoiaku: kui Kanada uurijate loodud testi sooritada eesti lastega, võib juhtuda, et fookusesse nihkub mõni nähtus või kategooria, mis meile endile näib sedavõrd tavalisena, et me sellele muidu tähelepanu ei osutakski.       

Tänaseks on EMTA doktoriõppe üliõpilane Marju Raju teinud Kanada testi kokku 26 Tallinnast või selle lähiümbrusest pärit erinevas vanuses lapsele. Seni üks huvitavamaid selle töö tulemusi ilmneb seoses mõiste „laul” tähendusega tänapäeva eesti keeles. Testi viiendas küsimuses palutakse lapsel esitada oma lemmiklaul. Osutub, et laste reageeringud ülesandele on üsna mitmekesised. Mis asi on laul: kas meetriliselt korrastatud sõnad, viis, sõnad koos viisiga või midagi veel hoopis muud? Eesti keele seletava sõnaraamatu järgi on sõnal „laul” mitmeid tähendusi, nende seas (a) inimese muusikaline eneseväljendus oma hääle abil, (b) salmides ning refrääniga (lauldav või laulmiseks sobiv) luuletus, (c) jutt, lugu või  joru vms. Teiste sõnadega, nagu näeme, ei pea laul ilmtingimata tähistama muusikaga seotud nähtust. Mitmed tunnustatud eesti luuletajad nagu Juhan Liiv, August Sang ja Hando Runnel on oma luuletusi eelistanud kutsuda lauludeks. Tasub meenutada, et muusikateadlase Herbert Tampere sulest aastatel 1956–1965 trükis ilmunud kuulus antoloogia kannab nimetust „Eesti rahvalaule viisidega”, mis viitab sellele, kuidas ka Tampere mõistab sõna „rahvalaul” tähendust esimeses järjekorras seotuna keele ning alles teises järjekorras muusikaga (viisidega). Sõna „laul”  tähenduste paljusus ilmneb kogu oma paeluvas mitmekesisuses ka eesti laste vastustes Kanada testi viiendale küsimusele. Kokkuvõttes annab see lootust, et võrdlev kultuuridevaheline testimine võib etnomusikoloogide skepsisele vaatamata siiski osutuda teaduslikult produktiivseks lähenemisviisiks.    

* Vt http://www.sshrc-crsh.gc.ca/news_room-salle_de_presse/ press_releases-communiques/2009/mcri-grtc-eng.aspx, vaadatud 1. mail 2011.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming