Terviklik “ReVisioon”

Virve Normet

“ReVisioon”: ansambel RESONABILIS (Iris Oja vokaal, Kristi Mühling kannel, Tarmo Johannes flööt, Aare Tammesalu tšello) Kumus 11. V.  

See oli neljas ja selle hooaja viimane kontsert Eesti Interpreetide Liidu ja Eesti Kunstimuuseumi ühisest projektist “KuMu Kumus”. Kontsert-jalutuskäik (tsiteerime kavalehte) “ühendab muusika ja visuaalse kunsti elamused. Muusika hakkab kõlama Kumu erinevates näitusesaalides, et lasta sündida muusika ja “tardunud”, visuaalse kunsti vahel tekkival sünergial.”

Ansambli Resonabilis koosseis on unikaalne: keskmes on eesti kromaatiline kannel, millele lisanduvad hääl, flööt, tšello ning vajadusel veel muud pillid. Kontserdi omapäraks oli see ainsam nipp, et igale helitööle leiti tema karakterile vastav taust, s.o muuseumisaal, milles eksponeeritud kunstnike natuur toetas vähemalt meeleoluliselt, kui just kaasa ei toiminud. Viimane asjaolu sõltus kindlasti ka kuulaja-vaataja enese soovist ja valmisolekust kas nautida üht või teist kunsti. Koosmõju, mille kolmas komponent oli Kumu kui maja ja ekspositsioon, toimis igal juhul. Ei kuulatud ju paigal olles, vaid vabalt liikudes, seistes, istudes, kas siis mängijatega samas või kõrvalsaalides, kus muusika oli samuti suurepäraselt kuuldav. See kõik lõi erakordselt pingevaba ja kunstidele avatud hingeseisundi. Ei tahaks arvustada muusikat, teen kava jälgedes lihtsalt selle jalutuskäigu kaasa, peatudes kõige sümpaatsematel hetkedel.

Salvatore Sciarrino “Hermes” sooloflöödile (1984). Sissejuhatuseks mängis Tarmo Johannes, kuulajaid II korruse fuajeesse peibutades, seda pala kaugel-kõrgel fuajee ühendussillal, lausa lae all. Tundus uskumatuna, et ilma võimenduseta naturaalne flöödiheli levis kaugelt ja pisikesena paistva mängija käest nii oivalise kõlajõuga kõikjale. Näiteks Veljo Tormis käis lausa ringi veendumaks, et pole ühtegi kohta, kus kuuldavus oleks halvem. See avastus oli nagu Kumu lisaboonus.

Kontserdi päris algus oli III korrusel, kus välja pandud Eduard Viiralti, Ants Laikmaa, Kristjan Raua, Aino Bachi jt klassikute tööd. Age Hirve “Retsitatiiv” metsosopranile, altflöödile, tšellole ja kandlele (2006, esiettekanne) – kohe esimese looga oli selge, et Resonabilise “jalutuskäik” saab olema muusika mõttes hea. Age Hirve uudisteosest kujunes täiuslik elamus. Kujutleme end üsna pisikesse Eduard Viiralti boksi – mõnikümmend inimest mahutamas end sellesse ja kõrvalruumidesse, pilgud ikka seintel, naelutatud tuttavatesse ja vähem tuntud taiestesse, meeled avali Iris Oja ja kolme instrumentalisti viimseni viimistletud esitusele. Küll see sobis hästi! Arvan, et just kõnealune lugu korjas muusikat kuulama majast viimse kui vaataja, sest inimgrupp suurenes üha. Ka uue muusikaga vähem kokku puutunud külalised võisid tähelepanuga jälgida just niisuguse esitust, mis oli neile jõukohane ja emotsionaalselt toimiv. Avaloo mõju on ääretult tähtis, nii pala ise kui Iris Oja laul oli muljetavaldav.

Galina Grigorjeva “Recitativo accompagnato” soolotšellole (2003) – jäin lummatult vaatama ajaloolist videoprogrammi fuajees, taustaks Aare Tammesalu tšellomäng. Teos, mis on pühendatud Allar Kaasikule ja mida ta on ka korduvalt esitanud, tundus nende piltide taustal kuidagi vähem bravuurne, kuid detailides peen ja vaheldusrikas. Meeleolud sobisid ning tekkis tunne, nagu viiks suur juhus režissöörina õnneliku käega kokku mingeid esmakohtumisi… Neid äratundmisi tuli kontserdi kulgedes veelgi.

Jalutuskäik jätkus IV korrusel kolme teosega kolmes saaliosas: Tatjana Kozlova “Muutlik” flöödile ja kandlele (2002) Raul Meele boksis, Helmut Lachenmanni  “temA” flöödile, häälele ja tšellole (1968) Tõnis Vindi ja Ülo Soosteri taieste ees ning Helena Tulve “Sõnajalad” häälele ja kandlele (1994/2006) Kaljo Põllu teoste keskel.

Rabavaim oli Lachenmanni helitöö. Mees, kes kasutab vokaali nagu instrumenti ja seda nagu pillegi mittetraditsiooniliste mängutehnikatega, on andnud vokalistile kaelamurdva rolli. Iris Oja virtuoossus ja võime sellesse kummalisse teosesse sisse elada oli imeteldav. Kuulamismulje iseloomustamiseks sobiksid sõnad nagu “hämming, arusaamatus, ehmatus, jahmatus, uskumatus, vaimustus” jne. Ja ka siin sekkus Suur Juhus oma argipäevasuses – Villem Jõgeva kineetiline taies “Sinine” alustas keset muusikapala oma õrnvaikset kellamängu! Mida esinejad tundsid, on iseasi, aga nad sobitasid kellamängu delikaatselt kokku oma “sürr-pala” rütmide ja helidega ning kogumulje sai rõõmsam.

Mulle näis, et Tatjana Kozlova teosele ei tulnud kasuks taust, see on Raul Meele ja Leonhard Lapini taiesed. Need nagu viitasid küll andekatele mõttesähvatustele ja tööle, aga “inglitiiva puudutust”, mida kunsti puhul ikka ootame, polnud tunda. Kaljo Põllu teoste keskel Helena Tulve (Karl Ristikivi tekstile) “Sõnajalgu” kuulates (taas suurepärane Iris Oja!) pääses selle pisut mõrkjas ja hõrk ilu paremini maksvusele.

Kõigile tsükli “KuMu Kumus” kontsertidele tagasivaatavalt mõeldes oli nende tugevus interpreetide väga suur professionaalsus. Noorte muusikute põlvkond pole mitte ainult kõrgesti ja enamasti ka kraaditasemel haritud, vaid otsiv ja pakatab ideedest. Täpselt omal kohal on kontserdisari, mis avab uksed ja võimalused ka nende annete mitmekülgseks näitamiseks publikule. Nähtud-kuuldud neljast selle sarja kontserdist kutsusid kolmes esimeses esile küsitavusi, mõtete ja tunnete lahkuminekuid vaid lavastuslikud elemendid, nendega pillav ümberkäimine, mis reastas nii andekad kui vahel ka naiivsevõitu leiud, võtted ja eksperimendid. Ent neis oli ka omamoodi lapselikku otsimise ja avastamise rõõmu, mida inspireeris uus esinemiskoht ja võimaldas kontserdisari oma suunitlusega. Kõige terviklikum, samas omapärane, oligi viimane – “ReVisioon”.