Terav skalpell ja soojad peegeldused

Evi Arujärv

20. – 25. oktoobrini üheteistkümnendat korda peetud rahvusvahelise uue muusika festivali „NYYD” keskmeks olid muusikateater ja multimeediaprojektid, peakülalisteks Heiner Goebbels (Saksamaa) multimeedialavastusega „Eraritjaritjaka” (Théâtre Vidy-Lausanne, Šveits) ja Georges Aperghis (Prantsusmaa) lavateosega „Machinations” („Mahhinatsioonid”) IRCAMi ansamblilt, lisaks Londoni vokaalansambel The Shout, mis tõi kaasa Orlando Goughi kammerlavastuse  „Flam” („Udujutt”). Kõigi kolme projekti taga olid nimekad tegijad, esitletud teosed omas laadis tehniliselt tugevad ja kontseptuaalselt lõpetatud – ning pakkusid enamasti ka kunstiüllatust. Aga võime üllatada (ja mitte „klassikalt” nõutav katarsis), avades tõeluse seni veel avamata kujul, „sõnastada” sõnastamatu – seda võikski ideaalis pidada avangardkunsti missiooniks. 

 Goebbelsi „Eraritjaritjaka”

Alustades lõpust – sõnastamatu visualiseerimisega oligi tegu festivali lõputeoses, Salme kultuurikeskuses 24. ja 25. X etendunud Heiner Goebbelsi rahvusvaheliselt pärjatud multimeediateoses „Eraritjaritjaka” (2004)  ehk „Lausete muuseum”. Teose pealkiri tähistab austraalia aborigeenide keeles kirglikku igatsust millegi kaotsi läinu või saavutamatu järele. Lavateose teljeks ja tegelikult ka „peategelaseks” oli juudi päritoluga kultuurifilosoofi ja kirjaniku Elias Canetti olemise absurdi ja paradokse tulvil tekst: melanhoolse irooniaga antud kirjeldused keelest ja kultuurist, inimese võimust ja alistumisest olmerutiinile, dialoog nähtamatu Lapsega (kelle ees sulgub  uks) ja Naisega (kes on ära kusagil minevikus) jne.

Meesnäitleja (André Wilms) poolt selgelt struktureerituna, kuid teatava monotoonsusega vahendatud tekstivoogu sugenes pikapeale hüpnotiseerivat jõudu. Lavastuse teine, võrdväärselt jõuline element oli mitmekesine muusikavalik, alates Šostakovitšist ja Ravelist ning lõpetades Crumbi ja Bachiga. Stiilikontrastidele vaatamata genereeris ka muusika pigem teatavat rahutust tulvil meditatiivsust  kui dramaatilisi kontraste. Puhtalt hüpnootilise võttena oli see teksti ja muusika vastastikku võimendav pikamaa-meditatsioon üsna lähedane meilegi tuntud inglase Gavin Bryarsi loomingule. Teose visuaalne külg – lavapilt, valgus, liikumine – oli minimalistlik ja geomeetriline, lisaks efektsed ruumimoondused, sealhulgas videotrikk, mis viis publiku kaamerasilma abil kaugele väljapoole lavaruumi ja tõi siis mustkunstniku osavusega tagasi.  „Eraritjaritjaka” ei olnud lugu, pigem multidimensionaalne teadvuse vool, mis püüdis vahendada sõnastamatut: argitõeluse vääramatut „antust” ja „läbimatust”, sellest väljumise võimatust, eksistentsi tinglikkust, kaduvust ja kontaktituse needust. Võiks öelda, et teos rääkis olemisängist, kui valdav ei oleks olnud külm, objektiveeriv tuntava irooniavarjundiga vaatenurk.

Teistpidi – just too jahe objektiivsus tõi tasapisi mängu sellise lootusetuse,  mis on nii sügav, et tundeid saabki asendada vaid eraldumine ja tardumus. Aga lootusetus on inimlik kategooria. Muuseas, lavastuse orgaanilisusest kõneleb tõsiasi, et kõigest ja ei millestki kõnelev lugu omandas ajapikku sellise intensiivsuse, et neelas vaikselt alla selle (teksti kõrval) teise, muusikalise „peategelase” – kohe etenduse alguses erakordselt kauni tooni ja tekstuuride graatsiaga tähelepanu köitnud Hollandi kuulsa Mondriaan  Quarteti, mis ajapikku sulandus märkamatult multimeediatervikusse.     

Aperghise „Machinations”

21. X esitas IRCAMi ansambel teatris NO99 nimeka prantsuse avangardisti Georges Aperghise multimeediateose „Machinations” neljale naishäälele, elektroonikale ja videole. Siin mängitakse ja töödeldakse keele-elemente, kasutades François Regnault’ prantsuskeelset teksti. Laulvat ja häälitsevat „keeleanalüüsi” kujundasid ja värvisid kajad, kordused ja tämbrimoonutused. Ka videoekraan näitas lisaks lauljate nägudele väikestest elementidest moodustatud mustreid. Mateeria ja vaimu mikro- ja makrotasandi  ennastunustav lahkamine on avangardkunsti kustumatu kirg. „Mahhinatsioonides” kuulda olnud keele algelementide ja kõneintonatsioonide mängitamine tõid millegipärast meelde väikelaste keelemängud, kus veel – erinevalt täiskasvanutest – peegeldub loomulik tinglikkustaju …

Ühest küljest analüütiline ja teisalt infantiilsele teadvusele osutav, oli teos puhtintellektuaalses mõttes huvitavalt paradoksaalne. Või tegelikult – ehk peakski  korrigeerima vaadet infantiilsusele kui mingile piiratud tunnetusvõimele ja tunnustama selle „ilmsüütuses” peituvat analüütilist jõudu … Teose fookust ja tähendust täpsustas oluliselt tekst, mis liigub filosoofilise üldistuse poole ja kus arutletakse keeles ja inimeses peituva masinlikkuse üle. Aga tekst tekstiks. Kuidagi ei saa öelda, et Aperghise struktureerimismängus oleks mingi uudne või seni varjul olnud tähendus avanenud puhtalt kõlalise või multimediaalse  üldistusena. Mateeria ja vaimu mikro- ja makrotasandid on üldse suhteliselt asustamata maailm. Leidmata sealt enese peegeldust, võib juhtuda, et inimesel hakkab seal külm ja igav …   

Goughi „Flam”

21. ja 22. X oli Kanuti gildi laval näha ja kuulda tõeliselt haarav nähtus – inglise helilooja Orlando Goughi (nii muusika kui ka teksti autor) kammerlik lavateos „Flam” Londoni vokaalansamblilt The Shout Emma Bernardi lavastuses. Laval olid ainult laud, kaks tooli ja kaks näitlevat naislauljat või vastupidi – Melanie Pappenheim ja Rebecca Askew –, kelle esituses hargnes intiimne, kuid ka rõhutatult  argine, mis tahes „kõrgkultuurset” või „poeetilist” poosi vältiv dialoog. Improvisatsioonilisena mõjuva ja olmereaalsuses liikuva lavateose mõneti üllatuslikuks muusikaliseks vundamendiks oli ideaalselt korrastatud – kristallselge, ülemtoonidega mängiv, kuid samas ka erinevatele muusikastiilidele ja teatavale rahvalaululisusele viitav vokaalstiil. Nii humoorikas autoritekstis kui ka muusikas oli tähtsaimal kohal kõneintonatsioonide vaimukas  ja täpne stilisatsioon. Sedasama põhimõtet järgis ka lavastuses kasutatud üldistatud, miimilik kehakeel.

Nii vokaalses kui ka mängulises mõttes oli tegemist täiusliku ansambliga. Analoogiliselt Aphergise teosega oli ka „Flam’is” kesksel kohal keele ja kõneintonatsioonide vormilt mänguline, kuid olemuselt analüütiline käsitlus. Nii-öelda klassikalisele kunstiparadigmale omaste psühhologismide lahkamises võiks aimata ka postmodernistlikku  lammutuskirge. Tulemuse määras – absoluutse muusikalise meisterlikkuse kõrval – siiski asjaolu, et tegu ei olnud surmava analüüsi ega kurja lammutusega. Lahkamistegevus ei suretanud, vaid vastupidi, elustas pehme huumoriga keele ja kõne inimlikke tähendusi: „Flam” oli tulvil mängu, soojust ja huumorit.       

Uued algupärandid

Eesti muusikateatrit esindasid festivalikavas juba eelmisel hooajal Estonias esietendunud Mari Vihmandi täispika ooperi „Armastuse valem” kõrval Tallinna Sinfonietta, Voces Musicales Ensemble,Von Krahli teatri koostöös sündinud Märt-Matis Lille uus kammerooper  „Indiate avastamine” (Jan Kausi libreto) Mart Kolditsa lavastuses ning Mart Kangro ja Taavi Kerikmäe lavateos „Harmoonia”, „peategelaseks” ansambel U:.

Hõrke sümbolisme tulvil eesti (kammer) ooperi traditsiooni taustal mõjus Märt-Matis Lille „Indiate avastamine” lõõgastavalt ja naerutavalt, pakkudes ajastute ja narratiivide koomilisi intriige ning mängu žanrilise tinglikkusega. Rüütliluule kõrgstiil ja maavallutuste  verine ajalugu ning videopildid kommertsliku Ameerika tänapäevast lõid teosele palju pakkuva mõttelise telje. Seda vastandust rõhutasid ka kabareelikud sissejuhatused ja kommentaarid Raivo E. Tammelt joviaalse konferansjee Buffalo Billi rollis ning rüütlite Arcita (Taavi Tampuu ja Taavi Eelma) ja Palamoni (Mati Turi ja Gert Raudsep) topeltrollid. Libretos oli rohkesti n-ö paradigmade põrkumisi ja vaimukat nalja, kuid kasuks oleks tulnud  tihendamine. Parasjagu tühje kohti oli lavastuses, kus teksti võimalused jäid veenvalt välja mängimata.

Ooperi muusika oli teadlikult naerutav žanri- ja stiilikompott, sisaldades kantrirütme, keskaegse rüütlilaulu ja askeetlike indiaaniviiside imitatsioone, aga ka atmosfääri loovaid „nüüdismuusikalisi” kõlaaktsente ja muusika kõrgstiilide osatusi. Humoorikatele kontrastidele vaatamata ei pääsenud muusika siiski mõjule iseseisva jõuna, vaid mõjus pigem  illustratsioonide reana. Põhiline küsimärk jäi üles seoses teose tähendusfookusega. Peale indiaanlasi sümboliseerivate pruunide paberkottide mängulise raiumise ja poomise oli siin märgilise tähendusega hopi pealiku (Bert Raudsep) esitatud indiaanimüüdi tekst. Vähemasti teoreetiliselt pidanuks see sümboliseerima kõiki rüvetatud kultuure ja kaotsi läinud maailmu, lavastatud oli see aga rõhutatult ükskõikse alatooniga,  vältides vähimatki tähenduslikku tundevirvet. Aga kolonialiseerimispoliitika ja põlisrahvuste hävitamine on ju teemad, mida ei saa tähistada puhas naer, vaid vähemasti naer läbi pisarate – seda isegi juhul, kui tegemist on lääne massikultuuri kujunditele rajatud koomilise lavateosega. Vene ajal oleks ehk öeldud, et loojatel puudus autoripositsioon. Praegu võiks öelda, et naeru imperialistide ahnuse ja tarbimisühiskonna nüriduse üle oli piisavalt, aga varjatud pisaraid mahanotitud indiaanlaste pärast jäi väheks.

Mart Kangro ja ansambel U: lavatükis „Harmoonia” polnud sihikule võetud ainult nn kõrgkultuuriline paatos ja popmuusikaline sentiment, vaid kogu muusikakultuuri ümbritsev omamüüt või metasfäär. Kollektiivse peategelase rollis oli etenduse alguses mustade röövlimaskidega pultide ees istuv ansambel U:. Kontsertetenduse avas Schönbergi maailmavalust  lõõmav Kammersümfoonia, tükkhaaval ja vaheldumisi tulid katkendid Mozartilt, Prokofjevil ja Kimmo Kuitunenilt, ning ansambli liikmete püüdlikus esituses mikrofoni lauldud tuntud lääne ja eesti levilaulud, sh Rannapi „Nii vaikseks kõik on jäänud” ja Jaak Joala repertuaaris tuntuks saanud „Kuulsuse ahelad”. Elektroonilistel platoodel jooksis samal ajal tekst, kus muusikaarvustuste kõrgelennulised metafoorid vaheldusid muusikute  argiste, muusikalisi hirme ja jooksvaid olmemuresid kajastavate mõttekatketega. No mis see kõik kokku muu oli kui vana hea dekonstrueerimine, mille ohvriks langesid seekord nii kõrk institutsionaliseerunud kõrgkultuur kui ka kõigile armas populaarkultuur. Kultuur ja helikunstki selle sees on tõesti nii ülev ja tundeline asi, et selle painest vabastamiseks on aeg-ajalt vaja lõõgastavaid võtteid.

Mõeldes dekonstrueerimise võimalustele, tekib siiski  ka pisukene hirm, mis saab siis, kui kultuuri tinglikkus lõplikult paljastatud ning kõrge ja madala hierarhiad ühiskondlikust teadvusest lõplikult välja pühitakse. Sellele mõeldes tundub, et painet ja ahistamist on ikkagi vaja – kas või selleks, et saaks mässata ja nalja teha. Kokkuvõttes andis seekordne mahult väike, kuid sisult rikas NYYD-festival aimu, kui palju maailmaloomise võimalusi on kalli ja kohmaka „suure ooperi” kõrval kammerooperi,  multimeedia ja instrumentaalteatri vormis. Kuigi ka näiteks elektroonika, vokaaltehnika ja maineka lavastaja mõttelend ei ole odavad. Usun, et mõnegi helilooja loomingulist mõtet võis nähtu ja kuuldu üksjagu kannustada. Loov avangard on eneseküllane ja üldisemaltki – kultuur on kultuur on kultuur, isegi EV põhiseaduses viidatakse sellele. Siiski lehvib kultuuri „kohal” alati ka mõni superküsimus. Näiteks sellinegi, et mida me õieti ootame kunstiloomingult globaalse kultuuripaabeli ja turufundamentalismi ajastul – kas mateeria ja vaimu analüütikuskalpelliga lahkamist või omaenda lootuste ja igatsuste sooje tagasipeegeldusi, ükskõik kui petlikud need ka tunduksid? Spontaanne vastus pakub ennast ise. Iseasi, kas see on ka õigustatud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming