Teod:PEETER VÄHI festivali “Orient” kunstiline juht

I. G.

  Silma on hakanud afišid idamaiste esinejatega. Mis tulekul?

Kuigi täismahuline festival “Orient” leiab aset aastal 2007, pudeneb käesolevasse aastasse üksikuid oriendikilde. Jaanuaris oli võimalus kuulata korea õukonnamuusikat, kohe on tulemas sufi dervišite kontsertetendus ja Buddha munkade turnee, sügisel on kavas india muusikat. Kui rääkida järgmise nädala kontsertidest, siis need mõlemad pole mitte üksnes religioossed, vaid lähtuvad eriti esoteerilistest usuvooludest sufismist ja tantrismist. Esmaspäeval astub Estonia teatris üles 20-liikmeline ansambel Konya Türk Tasavvuf Müziği Topluluğu, kaks päeva hiljem esinevad Estonia kontserdisaalis Tiibeti Buddha mungad.

 

Nii palju võõrapäraseid sõnu: sufid, dervišid…

Sufismi all mõistetakse müstilist psühho-spirituaalset suunda, mis võib olla seotud šiiitlike, sunniitlike või muude islami vooludega. Sufismist on lähtunud suur hulk türgi- ja pärsiakeelset poeesiat, samuti on sufismiga otseses seoses rituaalse tantsu ja qawwali-muusika traditsioonid. Konyas, tänase Türgi alal, tekkis tuntuim sufi vennaskond Mevlevi, mille liikmeid tuntakse ka pöörlevate dervišitena. Üheks nende religioosse praktika vormiks on pöörlemistants kui omalaadne meditatsioonivorm. Traditsioon pärineb küll vanadelt india müstikutelt, kuid dervišid, äärmise ranguse poolest tuntud sufi askeetliku ordu liikmed, praktiseerivad seda tänini. Rituaal algab aeglase liikumisega, keereldakse vasakul jalal kellaosuti liikumisele vastassuunas, kasutades paremat jalga tõugeteks. Järgneb umbes pool tundi järkjärgulist kiirenemist. Kui pöörleja kiirus kasvab nii suureks, et tekivad raskused püstiasendi hoidmisega, võib tantsija iseenesest maha langeda. Kontsertolukorras püütakse jääda meile harjumuspärastesse ajaraamidesse.

 

Millest laulavad mungad?

Kavas on Tiibeti gelugi koolkonna Mahākāla, Yamāntaka ja Guhyasamāja rituaalid. Mahākāla (‘suur must’) on olulisemaid kaitsejumalusi tantristlikus budismis. Must on tõlgendatav kui igasuguse värvi puudumine, selles kontekstis on Mahākāla loomus vaadeldav kui mittemidagisus, seega budistliku filosoofia aspektist kui ülim reaalsus. Kāla teiseks tähenduseks on “aeg”. Siit lähtuvalt, Mahākāla on justkui aja kosmiline loomus, transtsendentaalne aeg – absoluutne, igavene, kõikjal viibiv. Rituaali ajal teevad mungad talle mentaalseid annetusi ning paluvad kaitset Buddha õpetusele ja kõigele elavale.

Yamāntaka (‘surma terminaator’) on tarkusejumalus Mañjuśrī raevukas vorm, kes väidetavalt peatab surma. Kuidas? Kõrgeima tarkuse saavutanu taipab, et surm ei oma reaalset eksistentsi, surm on miski, mis on seotud üksnes meie konventsionaalsete arusaamadega. Yamāntaka tantras on juttu surma liikidest. Esiteks, väline surm – tavaline elu lõpp; teiseks, seesmine surm – reaalsuse mitteteadmine; kolmandaks, salajane surm – dualistlik ilmutus “selge valguse ja illusoorse keha tasemel”. Yamāntaka rituaali abil on võimalik need surma liigid ületada ja saavutada surematus sarnaselt Buddhale. Usutakse, et rituaalis osalemine vabastab mungad vihast, ahnusest, kadedusest ja ihast ning pöörab negatiivse energia loovaks tarkuseks.

Guhyasamāja (‘salajane kogunemine’) omab gelugi koolkonnas erilist tähendust. Rituaali üheks sihiks on üleloomulike võimete omandamine, kasutades seejuures naissoost kaaslase abi. Muuhulgas ütleb Guhyasamāja tantra: “Kui ühinevad kaks polaarsust teemandi (antud kontekstis fallos) ja lootose (vulva) kokkupuute läbi, siis joogi seemnevedelik väljendab kummardumist buddhade ees”. Selline vaade erineb oluliselt paljude hilisemate budistlike tekstide omast. Sarnaselt eelmainitud rituaalidega samastuvad mungad ka Guhyasamāja puhul jumaluse endaga.

 

Mille poolest Gyuto mungad erinevad teistest?

Tiibeti pealinnas kujunes välja kaks budistlikku keskust, mis olid teistest üle nii hariduse kui ka muusika taseme poolest, Gyume (esinesid 2003. a “Oriendil”) ja Gyuto. Mõlema laulutraditsioonile on omane ülimadal bassiregister, sageli lauldakse koguni kontraoktaavi a-noodil. Samuti on nende laulus võimalik eristada samaaegselt kaks või kolm heli: põhitooni ja ülemhelisid, mis on üsna arusaamatul kombel forsseeritud.

Gyuto munkasid eristab kõigist teistest üks asjaolu. Nimelt – osalt kõrge vokaaltehnilise taseme, osalt ehk juhuse tõttu on nad saavutanud tuntuse Läänes. Kuigi tegemist on päris munkadega, mitte “artistidega”, on nad esinenud USAs, Austraalias, Euroopas. Tähelepanu on äratanud nende mitmed CDd, nimetamist väärib ka koostöö Kitaro ja Philip Glassiga.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming