Teod: ANU TALI, dirigent

Priit Kuusk

  Eile tegi oma järjekordse debüüdi, seekord kuulsa Müncheni Kammerorkestri ees dirigent Anu Tali, juhatades Eesti-Läti-Soome kava mainekas Prinzregententheateris, kus kõlasid Erkki-Sven Tüüri “Action-Passion-Illusion”, Pēteris Vasksi viiulikontsert “Kauge valgus” (solistiks Sibeliuse konkursi võitnu Pekka Kuusisto), Tüüri “Lighthouse” ning Kaija Saariaho “Nymphea reflection” keelpillidele.

 

Kuidas sul õnnestus välja tulla niisuguse harukordse Läänemere maade kavaga?

See oli ikkagi korraldajate soov, kes minu asju viimasel ajal on jälginud. Siitkandi autoreid olen alati meeleldi kavadesse võtnud, võib-olla on mul ka Erkki-Sven Tüüri muusikast oma nägemus, mida Euroopas kuulutada. Tüüri muusika on geniaalne oma loogilisuses, samas sugugi mitte lihtne mängida – vaja on paika saada selle “mõtlemine”, samuti tema sagedane motoorika. Vasksi kontsert on äärmiselt ilus lugu, tean seda ka Gidon Kremeri plaadilt, Kaija Saariaho pala aga hea ja selge oma väljenduses, mitte nii tundeline.

Kogu kavas on meditatsioonilist hõngu – teadsin, et mu käe all on väga targad muusikud, tõelised Vana Maailma eurooplased, ja et meie lavaline suhe toimib. Neil on hea “manööverdamisvõime”, nii ka nüüdismuusikat mängides. Teadsin, mis tüüpi orkestriga on tegemist, olin neid enne kuulnud tänavu suvel Salzburgi festivalil, siis Mozarti ooperit ette kandmas. Lähen alati orkestri ette eelarvamusteta, sest kõik paneb paika see side, mis sa orkestriga saavutad.

 

Sul on olnud väga edukas aasta – tuntud orkestrid, festivalid, debüüdid ridamisi. Mis tundega ise suvel Mozarti aastal Salzburgi festivalil juhatasid?

Dirigeerisin Mozarti kava Mozarteumi orkestri ees Mozarteumi saalis – see on üks maailma kõige konservatiivsem paik samasuguse publikuga. Pidin ka noore helilooja Reinhard Fuchsi uusteose välja tooma – kõik õnnestus, teise õhtu lõpul tõusis publik isegi püsti. Aga kuulajategi suhtumine sõltub vaid dirigendi ja orkestri kontaktist.

Samasugune ülev tunne oli Savonlinnas “Carmeni” viimase etenduse järel – siis tulid tänama ka muusikud, kellega olime koos nii palju vaeva näinud, ja tundsid minu vastu huvi. Heidelbergis juhatasin kevadfestivalil Bremeni Deutsche Kammerphilharmonie’t, äsja aga nende oma orkestrit. Kui orkester peab austuskõne ja toob lilled ning publik tõuseb Beethoveni II sümfoonia järel püsti braavohüüetega, peab uskuma, et läks hästi. Mulle sobib vana Euroopa!

 

Sulle sobib vana Euroopa ja leiad, et Tallinnast peame Londonisse ning Pariisi sagedamini ulatuma. Käisidki enne Münchenit veel Pariisis?

Tahtsin väga kuulda Gustav Mahleri IV sümfooniat Daniele Gatti juhatusel, et end tuulutada ja laadida, samuti kohtuda mõne solistiga oma Põhjamaade SO kavade jaoks. Aga väikesest Eestist tulles võid vahel Londonis ja Pariisis ära ehmatada, mis seal kõik toimub… Lavatagune suhtlus ja muusikavälinegi kogemus ning kultuurihõng on sama tähtsad kui muusika enda tegemine.

 

Sel aastal on sinu käe all mänginud veel orkestrid Konstanzis (seal Tüüri Tšellokontsert, solistiks David Geringas), Wuppertalis, USAs Nashville’is, Müncheni Bach Collegium, vana-aastaõhtul tulemas Joensuu Linnaorkester. Berliini Deutsche Sinfonie-Orchesteriga mängisite ka Berliini Filharmoonias. Ja kaastegevad olid väga tuntud solistid?

Deutsche Sinfonie-Orchesteriga lõpetasime rahvusvahelisel muusikapäeval Beethoveni festivali Bonnis, seejärel veel kahel õhtul Berliini Filharmoonia Suures saalis, mis on haruldasemaid ja paremaid kogu Euroopas. Mul oli Mozarti IV kontserdi solistiks Maksim Vengerov (kokku neljal õhtul) – müüt tema erandlikust talendist peab täielikult paika. Ta on mu seni kuulsaim solist, aga ka üks šarmantsemaid ja kergemaid lavapartnereid. Sügisel Heidelbergis oli veel üks suurepärane noor viiuldaja, viimase Sibeliuse konkursi võitja Alina Pogostkina. Ta mängib ka ERSO 80. aastapäeva kontserdil 20. XII Tallinnas, siis küll Paavo Järvi käe all.

 

Oled palju Saksamaaga seotud olnud, Arte ja ZDF teevad sinust ka filmi?

Jah, nad on käinud kõigil mu viimastel tähtsamatel esinemistel, nüüd ka Münchenis. Film peab valmima aastal 2007, võib-olla ka DVD. Nad tulevad ka mu oma orkestri juurde ja kui mitte enne, siis vähemalt 9. mai kontserdiks, kui Tüüri uusteos esiettekandel. Kuid varem, 24. jaanuaril, esitame esmakordselt Tõnu Kõrvitsa teose “Tuulde lauldud”. Mõlemad on meie orkestri tellitud.

Priit Kuusk

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming