Teod

I. G.

Miks festival “Tubin ja tema aeg” sel aastal ära jääb? Mis või kes on nende segaduste taga? Alustasin ettevalmistusi möödunud aasta kevadel. Ministeeriumi eelarves oli festivaliks ette nähtud 400 000 krooni. Kui asus tööle uus kultuuriminister Raivo Palmaru, siis leidis ta, et muusikavaldkonnale on pühendatud liiga suured rahad ja tõmbas eelarves ette nähtud toetuse maha. Taotlesin selle summa taastamist ja esitasin oktoobris festivali kava koos eelarvega. Aasta lõpul sõlmisime koos Eesti Kontserdi ja firmaga ERP kolmepoolse lepingu ja ma esitasin Aivar Mäele uue, lühendatud kava. Pärast uue asekantsleri tööleasumist selle aasta alul hakkas ministeerium otsima muid vahendeid festivali toetamiseks.

Vaatamata vahepeal juba eraldatud toetusele 200 000 krooni, teatas kultuuriminister Raivo Palmaru 13. aprillil, kuu aega enne festivali algust, et kultuuriministeerium ei toeta selle festivali korraldamist. Seega peteti mind võltslubadustega terve aasta. Kui sügavamalt järele mõelda, on see tegelikult rahvuslike põhiväärtuste hävitamise järjekordne katse, mis ohustab kogu rahvuse säilimist.

 

Millised on sinu arvates peamised vajakajäämised kultuuriministeeriumi töös Eesti muusikaelu korraldamisel? Ja mis on nende põhjuseks?

Eesti muusikakultuur on meie visiitkaart. Vastupidiselt kultuuriministri arvamusele, et muusikavaldkond on ülerahastatud, tuleks selleks ette nähtud eelarvet tunduvalt suurendada, et olla konkurentsivõimeline kaasaegses maailmas. Muusika ei ole mitte lõbustusvahend ega meelelahutus, vaid eelkõige kunst, mis loob vaimseid väärtusi ja kujundab ühiskonnas valitsevaid eetilisi ja moraalseid kriteeriume. Ühiskonna arengu eesmärgiks ei saa olla ainult materiaalne heaolu, vaid see peaks olema vahend saavutamaks kõrgemat vaimset tasandit, milleks on eelkõige kõrgkultuur. Selle mõistmine saab olla vaid loominguline tegevus.

Kuid see pole võimalik ilma vastava intellektuaalse tasemeta. Kui kultuuri küsimustes hakatakse langetama olulisi otsuseid ebakompetentsete inimeste poolt ega arvestata oma ala professionaalide arvamusega, siis on asi väga halb. Kui kultuuriminister küsis minu käest, et miks ma arvan, et tuleb tõsta vaid ERSO palkasid, ja arvas, et on vaja toetada ka “Valdurit ja Maiet”, siis ei ole sellise suhtumisega midagi võimalik parandada.

Meil puudub palju väga olulisi asju, ilma milleta ei saa me maailmakultuuris osaleda. Ei tohiks mõtlematult kulutada raha ebaotstarbekatele riiklikele tehingutele erastatud varade tagasiostmisel, vaid tuleks tõsiselt mõelda ühiskonnas leviva eetilis-moraalse ning vaimse allakäigu põhjustele. Millega seda olukorda parandada? Arvan, et mida rohkem meil pööratakse tähelepanu kõrgkultuurile, seda vähem oleks vaja haiglaid ja vanglaid (mida me ei jõua üleval pidada).

Selleks oleks vaja kontserdiagentuure, uut ooperiteatrit, oratooriumikoori, heliplaadistuudiot, üht suuremat muusikakirjastust jne, tuleks toetada eesti muusika ja muusikute eksporti. Paljud eesti solistid esinevad edukalt väljaspool, kuid kodumaal ei tunta nende vastu huvi. Mitmetes riikides toetab riik oma solistide esinemisi välismaal, kui nende kavas on oma maa muusika. Meil mitte.

 

Milliseid võimalusi näed antud olukorras Tubina festivali korraldamiseks?

Täpsustuseks: see ei ole Tubina festival, vaid “Tubin ja tema aeg”. Festivali ideeks on esitada XX sajandi muusikat, kõrvutades seda vastava ajastu eesti heliloojatega. Seejuures on püütud pöörata tähelepanu eesti klassikalisele muusikale, ja kutsuda seda esitama nii kodu- kui välismaiseid interpreete.

Tubina 100. sünniaastapäeva tähistamiseks moodustati 2005. aastal EV valitsuse määruse alusel juubelikomisjon, mille esimees oli kultuuriminister. Tegin ettepaneku esitada Tubina suurjuubelil kõik tema kümme sümfooniat, mis kujunes ainulaadseks ettevõtmiseks kogu eesti muusika ajaloos. Kõik kavad ja eelarve kinnitati nimetatud komisjoni poolt. Seega ei saa Tubina ühing kanda rahalist vastust, kuna kultuuriministeerium on alati kandnud toetussumad üle otse Eesti Kontserdile.

Ainus võimalus selliste festivalide korraldamiseks oleks riiklik tellimus, sest seda ei saa teha ainult isiklikust entusiasmist ilma mingi honorarita. Kuna tegemist on rahvuskultuuriliselt prioriteetse festivaliga, siis peaks olema selle tegevus riigi poolt garanteeritud pikema perioodi vältel. Tuleks aru saada, et vastavalt kultuuri arengukavas ette nähtud prioriteetidele peaks olema tagatud ka nende prioriteetide rahastamine. Klassikaline muusika vajab palju suuremat riigipoolset toetust kui seni, kuid selleks peavad meie poliitikud aru saama muusika osatähtsusest ühiskonna vaimsete väärtuste kujundamisel. Shakespeare olevat öelnud, et inimene, kes ei armasta muusikat, ei ole usaldusväärne.

 

Mis oli festivali kavasse plaanitud sel aastal?

Selle aasta festival oli kavas pühendada Šostakovitši juubelile. Kuna ERSO, Vanemuise ega Põhjamaade Sümfooniaorkestriga ei õnnestunud rahapuudusel kokkulepet saavutada, kavandasime selle kammermuusika festivalina. Kui oleks saanud korraldada ühe sümfooniakontserdi, oleks võinud esmakordselt Eestis koos orkestriga ette kanda Tubina ballaadi “Ylermi” Jorma Hynnineni ettekandes. Pidime koos Peterburi Filharmoonia keelpillikvartetiga esitama Eduard Oja Klaverikvinteti ja koos Andrei Dogadiniga Tubina Vioolasonaadi… Ning palju muud. Kuigi kultuuriministeerium on lubanud 2007. aasta festivali toetada 400 000 krooniga, ei saa ma seda lubadust pidada tõsiseltvõetavaks.

 

Mis häirib sind kui interpreeti, kauaaegset festivalikorraldajat ja muusikateadlast Eesti muusikaelus praegu kõige rohkem?

Seoses festivali “Tubin ja tema aeg” ärajätmisega tekib küsimus – mis tuleb selle asemele? Mida kavatseb kultuuriministeerium ette võtta, et eesti muusika väljapaistvate suurkujude Tobiase, Saare, Elleri, Artur Kapi, Oja, Tubina jt looming jõuaks kontserdikavadesse? Olukorras, kus riiklikud muusikakollektiivid on alarahastatud, vajavad nad festivalil osalemiseks lisatoetust.

Paratamatult jääb üles küsimus: milline Eesti riigiasutus või muusikaorganisatsioon peaks tegelema eesti klassikalise muusikapärandi propageerimisega, selle ajaloo uurimise, tutvustamise, esitamise ja heliplaadistamisega? Kõige sellega, millesse praeguses turumajanduslikus ühiskonnas suhtutakse kui kasumit mitte toovasse valdkonda, kuid mis on oluline kogu meie rahvuskultuurile.

Eesti klassikalise muusika tutvustamine ja propageerimine nõuab pidevalt palju suuremaid rahalisi vahendeid ja seda ei saa teha ainult erainitsiatiivile toetudes. Sellistes tingimustes ei ole võimalik tagada festivali jätkusuutlikkust, mille tõttu olen sunnitud loobuma selle festivali korraldamisest. Loodan, et tuleb aeg, kus Eesti riik hakkab rohkem hindama oma kultuuripärandit ja sealhulgas ka eesti klassikalist muusikat.

Vt ka Eduard Tubina Ühing www.tubinsociety.com

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht