Tehke muusikat ja saagu teid palju

TOOMAS VELMET

Esimene klassikatäht on tšellist Marcel Johannes Kits  ja teine tema kaksikõde viiuldaja Katariina Maria.

Esimene klassikatäht on tšellist Marcel Johannes Kits ja teine tema kaksikõde viiuldaja Katariina Maria.

Kristel Üksvärav

Aega ei ole – see ongi see meie aeg. Ei ole aega, et jõuda ise otsuseni, mis või kes mulle meeldib. Seda peab otsustama keegi teine ja siis ma tean, mis mulle meeldib. Nii on see vist olnud aegade algusest peale, kuna oli keeld maitsta hea ja kurja tundmise puu vilja, aga näe, va madu, ta ju soovitas. Vist esimene PR-tegija? Kuidas ikkagi välja selgitada, kes on parem, kes halvem interpreet-muusik. Tundub, et lihtsalt nende esituse kuulamine ei abista siin kuidagi. Peab korraldama võistluse. Aga kes otsustab võitja? Otsus on ju alati vale. Kui kontserdikorraldaja otsustab, et üks esineja on maailma parim supermegateragigastaar, kes on siis järgmine esineja? Aga kui väidan seda iseenda kohta? Hästi, kuni esitajaid on paar kuni kümmekond. Aga kui neid on sadu tuhandeid?

Kõigepealt hakati korraldama konkursse. Kui noor Béla Bartók (1881–1945) sai 1905. aastal Pariisi heliloomingu konkursil teise koha, ütles ta: „Võistlused on hobustele, aga mitte muusikutele.“ See vastab kindlasti tõele. Tegelikult kordas Bartók oma vihas Debussy ütlemist, too nimelt ei osalenud ise kunagi ühelgi konkursil.

Üks esimesi suurejoonelisi pianistide ja heliloomingu konkursse korraldati Venemaal aastal 1890 ja see hakkas kandma asutaja Anton Rubin­steini (1829–1894) nime. 1910. aastal osales sel pianistide konkursil Peterburis terve rida tulevasi superstaare, nende hulgas kaks Arturit: Rubinstein (1887–1982) ja meie mees Lemba (1885–1983). Mõlemad jõudsid finaali, kuid ei võitnud siiski kumbki. 1927. aastal asutati Varssavis Chopini konkurss, Budapestis 1933. Liszti-nimeline, Ysaÿe konkurss 1937. viiuldajatele ja Brüsselis 1938. aastal pianistidele. Kõik need on elujõulised ja kujundavad ilma tänapäevalgi. Aastal 1958 startis suurim Tšaikovski-nimeline konkurss Moskvas. Kõige selle ohjamiseks loodi 1951. aastal Genfis maailma rahvusvaheliste konkursside föderatsioon, mille liikmeskonkursse loeti tänavu erialati 72 klahvpilli- (valdavalt klaveri-), 18 keelpilli- ja 11 puhkpillimängijaile, 12 vokalistidele ning 10 nn kammerkoosseisudele.

See kõik on jäämäe hästi väike veepealne osa. Ainuüksi klaverikonkursse (rahvusvahelisi) tehakse aastas üle 700. Võta siis kinni, kelle kontserdile minna. Kõigest pool sajandit tagasi oli rahvusvahelise konkursi laureaadi nimetus garantii nii publikule kui ka nimetuse kandjale. Esimesed teadsid, keda kuulama lähevad, ja teine, et see ei ole ta juhuslik ega viimane kontsert. Seejuures oli näiteks Tšaikovski konkursil tava anda vähemalt kuus laureaadinimetust igal erialal. Konkurents kasvas aga geomeetrilises progressioonis ja meilegi hästi tuntud viiuldaja Gidon Kremer (sünd 1947) pidi oma maailmakarjääri kindlustama neljakordse laureaadi­nimetusega, millest kaks olid saadud esikohaga. Liikumissuunda iseloomustab ilmekalt tõik, et Eesti pianistid professor Kalle Randalu (1956) on kolme-, aga Irina Zahharenkova (1976) juba üheksakordne rahvusvaheliste konkursside laureaat, sh neli esimest preemiat. Siin võib teha ainult ühe järelduse: konkursid on vajalikud, ei sobi aga kuidagi hindamiseks, kes on kellest parem muusik. Me ei saa ju nende faktide varal tõestada, et Zahharenkova on Artur Lembast üheksa või Randalust kolm korda parem pianist – see on ju mõttetus.

Me mäletame seniajani, et Ysaÿe konkursi võitis 1937. aastal David Oistrahh ja 1938. Emil Gilels ning 1958. aastal Tšaikovski konkursi van Cliburn. Kes aga võitis need konkursid aastal 2015 ning keda, kuhu ja mida nüüd minna kuulama?! Juba aegu on areenil – algul arglikult, siis julgemalt ja tänapäeval juba päris jõhkralt – meedium nimega televisioon. Kui kuni viimase ajani oli võimsa tegija klassinäitaja heliplaat, nende arv ja müügiedu, siis nüüdseks on CD taandunud visiitkaardi staatusse. Kui sul pole DVDsid ette näidata, siis pole sind olemaski. Tuleb tublisti tunnustada Eesti Rahvusringhäälingut, kes korraldab partnerluses Eesti Kontserdiga nüüd juba kolmandat korda hästi lavastatud telekonkurssi „Klassikatähed“. Eesti on teada ja tuntud koht, kus uued värsked ideed leiavad kiiresti hasartseid tegijaid ja tulemused on vilkad tulema.

Miski ei teki siiski tühjale kohale ja ongi aeg meenutada olnut. ETV ja Eesti Raadio on läbi aegade, vaatamata asjaoludele, olnud klassikalise muusika lembesemad, kui seda on nõudnud igapäevane saatekava. Aastatetagustest tegudest peaks korraliku raamatu kirjutama näiteks muusikateadlane, ETV kauaaegne muusikatoimetaja Eeva Potter – ei hakka tema tööd siin tegema. Tuletan ainult meelde, et „Kontserdi­stuudio“ oli lihtne, aga regulaarne umbes pooletunnine saade, kus esines reeglina eesti interpreet – mis see siis ära ei ole, kuid see oli erakordne ühel kuuendikul maamunast. Tasub veel meenutada saateid, kus ideid ja kirgi küttis Arbo Valdma. Kujutage ette, Johann Sebastian Bachi nelja klaveri kontserdi esitasid kammerorkestri saatel Valdma kõrval Georg Ots, Jaan Rääts ja Neeme Järvi. Seda võiksid ju tänapäeval küll korrata Mihkel Mattisen, Koit Toome, Tõnu Kõrvits ja Risto Joost. Televisioon oli tegija ikka rohkemgi kui 30 aastat tagasi, lisame siia „ERSO stuudiotunni“, mida peale teleraadioauditooriumi sai jälgida ka Raadioteatris ja Valges saalis – ja ikka pilgeni täis publikut.

Pajatada võiks pikemaltki, kuid tuleme tagasi tänasesse aega. Esimene klassikatäht on tšellist Marcel Johannes Kits ja see on ajalugu, teine klassikatäht tema kaksikõde viiuldaja Katariina Maria. Kujutage nüüd ette situatsiooni, et 2014. aastal korraldab keegi Hiiumaal Pühalepa kirikus kontserdi samal aastal Tallinna muusikakeskkooli lõpetanud viiuldajale ja tšellistile. Kes selle ette võtaks, see kõrbeks täiega. Ja miks peakski keegi tulema neid kaht kindlasti tublit last kuulama tõsimeelse klassikalise kavaga kontserdile? See 2014. aasta 16. augusti kontsert läks aga täismajale, kahte klassikatähte tänati tormiliselt ja spontaanse standing ovation’iga – tegu oli Pühalepa muusikafestivali menukaima kontserdiga. See on parim, mida on saavutanud reklaam ja televisioon sügavalt õilsatel eesmärkidel.

Annaks keegi seal üleval arukust ja kannatlikkust tegijatele, et mitte liigse telehasardiga devalveerida ja standardida noori andekaid tegijaid. Minu unistus on hoopis, et meil siin kodus kasvaks ja küpseks suur muusik, kes pole mitte ühegi konkursi laureaat, kuid kellest leviks reklaam suust suhu ja kelle kontserdile pole saada pileteid ka tutvuse kaudu. Mulle aimub, et kuulsin sellist tegijat täpselt seitseteist päeva tagasi väljakuulutamata kontserdil. Ma ei ütle, kes see on.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar