Teet Järvi ja tema pool sajandit

Lembi Mets

Lembit Orgse ja Teet järvi Haapsalus Okase muuseumis. lembi mets Eesti Päevalehes Leigo festivali puhul ilmunud ülevaade Järvide suurest suguvõsast võtab silme ees kirjuks muusikulgi, saati siis muusikakaugemal inimesel. Laiem üldsus teab hästi Neeme Järvit ja tema poegi-dirigente, aga et Järvisid-muusikuid on kokku paarikümne kanti, on enamikule tõenäoliselt üllatuseks.

Tšellist Teet Järvi, kes mainis EPLi küsitluses tagasihoidlikult, et kui ta poleks muusik, oleks temast arvatavasti saanud kingsepp, tähistas tänavu 28. VI (õige sünnipäev 22. IV) 50 eluaasta täitumist juubelikontserdiga Mederi saalis. Eesti muusikaüldsus kohtab teda suhteliselt harva, sest Teet Järvi elab perega Soomes.

Pilliõpinguid alustas Teet Järvi, nagu lõviosa praegu Eesti lavadel esinevaid tšellomängijaid, Laine Leichteri juures Tallinna muusikakeskkoolis, mille ta lõpetas aastal 1976. Tallinna Riikliku Konservatooriumi (praegu EMTA) lõpetas Järvi 1981. aastal Peeter Paemurru klassis, millele lisaks täiendas ennast Moskvas Natalia Šahhovskaja, Mihhail Homitseri ja Ivan Monighetti juures. Ta on olnud ERSO tšellorühma kontsertmeister 1982–1990, kuulunud Tallinna Keelpillikvartetti ja Balti Triosse, esinenud paljudes maailma riikides. Tänaseks on Teet Järvi juba 15 aastat töötanud Soomes Lahti Sümfooniaorkestris, praegu on ta ka Lahti muusikakõrgkooli õppejõud. Juba keskkoolist saadik on tema kõrval nii laval kui elus pianist Mari Järvi. Mari ja Teedu viis last on samuti muusikud.

Oma vastustes EPLi ankeedile mainib Teet Järvi muu hulgas, et muusikuna on tema peaeesmärgiks esitada kõik olulisemad tšelloteosed. Tundub, et see eesmärk on täitumas – vähemalt selle põhjal otsustades, millise üleolekuga ta võib esitada laval, stiililises mõttes diametraalselt erinevaid muusikateoseid. Bach ja Boccherini, Schumann ja Tšaikovski, Debussy ja Messiaen, Eller ja Mägi, Piazzolla – igaühel neist on oma kõlaline nägu; igaüks neist kõnetab kuulajat täiesti omal viisil.

Teet Järvi kunagiste vägevate õppejõudude mõjud, mis on aga lõpuks mõõdetavad ikkagi mängija enda andega, kajastuvad tema peenes toonikäsitluses ja samavõrra mastaapses vormikujunduses. Tšellist raiub teose välja suurest helikamakast nagu skulptor oma kuju. Igal kokkupuutel eemaldatakse kiht üleliigset ning antakse joontele pehmust ja nõtkust. Kui Järvi ettekanne on lavale tuues piisavalt valmis, on sellest hõrgumat raske kujutleda. Kui kontseptsioon aga veel aega vajaks, jääb kuulaja ülesandeks kujutleda, mis on nende pisut kohmakate joonte taga, sellal, kui ettekande lennukus teda ikkagi vääramatult kaasa haarab. Kahte asja olengi Teet Järvi juures alati imetlenud (ja kadestanud): esimene neist liikumise hoog mänguprotsessis, teiseks ebamaiselt läbipaistev ja värvikas kõla.

Tänavusuvistel ettekannetel oli küll erinev viimistluse aste (juubelikontserdi kasuks), aga see ei seganud ka Bachi sonaatide (eriti Sonaadi D-duur BWV 1028) kulgemist täie mõnuga nautimast. Küllap on skulptoril siin tegemist ja peenimad detailid ootavad veel paljastamist. Bachi gamba-sonaadid end tšellomängijale kergesti kätte ei anna – kohati on need ka tehniliselt kaunis ebamugavad. Kuulaja võis aga kontserdil selgesti tunda tšello ja klavessiini suurepärast kontakti ja sonaatide hästi põimunud polüfoonilist kudet. Klavessinist Lembit Orgse teeneid ei saa siin alahinnata.

Juubelikontsert tõi Teet Järvi muusikuomadused kuulaja ette täisvõimsuses. Iga teos esindas täiesti erinevat kõlamaailma. Boccherini Sonaadi A-duur mis tõi silma ette peenimat sorti pitsi, ja Piazzolla „Le Grand Tango”, kus lahvatas esimestest nootidest mõõtmatu kiremöll, olid äärmused. Nende vahele jäi Tšaikovski „Pezzo capriccioso” oma nõretav-lopsaka sissejuhatuse ja briljantse virtuoostehnikaga kiires osas. Debussy Sonaat oli selle kontserdi nael: ansambliliselt komplitseeritud struktuur leidis Teet ja Mari Järvi esituses loogilise, jõulise ja fantaasiarohke väljenduse. Samuti läks hinge Messiaeni „Aegade lõpu” kvarteti V osa, milles väga vähesed muusikud üldse on jaksanud helilooja poolt ette nähtud üliaeglase tempo lõpuni välja kanda. Eesti heliloojate, Ester Mäe ja Heino Elleri palade ettekanded võlusid siira lihtsusega.

Siinkohal tahan ka esile tõsta pianist Mari Järvi osa kontserdi õnnestumises. Mari on eluaeg Teeduga koos mänginud ja nad on kasvanud tervikuks, kus hingamine on üks ja teineteise ideid tabatakse lennult.

Teet Järvi on tšellistina nähtus Eesti kultuuripildis. Kui temast oleks aga saanud kingsepp, oleks ta kindlasti samuti oma ala üks paremaid.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming