Teenijad ja käskijad

Kui lauljatel on vähimgi kokkupuude lavakunstikooli lavastajatega, saavad nad vähemalt nuusutada seda, mis ootab neid ees teatris.

AURI JÜRNA

Giovanni Battista Pergolesi ooper „Teenija-käskijanna“ („La serva padrona“), Eesti muusika- ja teatriakadeemia ooperistuudio esietendus 4. V EMTA kammersaalis. Lavastaja Jan Teevet (EMTA lavakunstikooli XXVIII lennu üliõpilane, juhendaja Anne Türnpu), kunstnik Katharina Kuusemets (EKA stsenograafia eriala üliõpilane, juhendaja Lilja Blumenfeld), lauljate muusikaline juhendaja Elmo Tiisvald, kontsertmeister Ene Rindesalu. Peaosatäitjad EMTA laulueriala üliõpilased ja magistrandid Grete Oolberg (Serpina) ja Raiko Raalik (Uberto), tummad teenrid Johannes Richard Sepping ja Ursel Tilk (EMTA lavakunstikooli XXVIII lennu näitlejaüliõpilased). EMTA varajase muusika keskuse barokkansambel Imbi Tarumi ja Meelis Orgse juhendamisel: Tiina Mäe (viiul), Meelis Orgse (viiul), Michael Sagulin (vioola), Johanna Randvere (tšello), Hanna Jürgenson (kontrabass) ja Piibe Maria Talen (klavessiin). Valgustaja Tammo Sumera, grimeerijad ja juuksurid Annika Viigipuu, Liis Ellik, Mirjam Bräutigam, Liina Kivastik, Evelyn Nurmsalu (grimmikooli õpilased).

On suur rõõm kirjutada muusika- ja teatriakadeemia ooperistuudio lavastusest lootuses, et kuna aprillis pandi kaua­oodatud saalile pidulikult nurgakivi, siis järgmisel aastal ei ole enam vaja arvustustes tegeleda kammersaali ja ooperistuudio teatraalse ebaadekvaatsuse või akustiliste probleemidega. Uus saal on kohe-kohe tulemas ja nõuanded selleks, kuidas vältida kooliteatrilikku visuaali ja eeldada publikult läbi sõrmede vaatamist, on loodetavasti kaduv nähtus. Sellegipoolest säilib isegi tagasi­hoidliku eelarve ja ruumi tingimustes küsimus, mida tegi „Teenija-käskijanna“ kunstnik Katharina Kuusemets (EKA stsenograafia­tudeng) peale rekvisiitide ja üksikute mööblielementide otsimise või valgustaja Tammo Sumera peale liikuvaid misanstseene häiriva punkt­valguse paigaldamise. EMTA kammersaal esines publikule oma tavapärases olekus ning mingit visuaalset heureka-hüüatust esile ei kutsunud. EMTA pisikesed saalid, milles on etendatud eksamitöid ja antud kontserte peaaegu viimased 20 aastat, on olnud pinnuks silmas enamikule seal töötanud lavakunstnikest ja lavastajaist, kuna eeldavad visuaalse tulemuse saavutamiseks palju rohkem leidlikkust ja paindlikkust kui teatriks mõeldud saalid. Ometi sünnib teater kõikvõimalikes kohtades ning õnneks ei saa ükski ruum, valgus ega kujundus lõplikult rikkuda tõelist mängu.

Jan Teeveti (lavakunstikooli XXVIII lennu dramaturgi- ja lavastajatudeng) koomilise lühiooperi lavastus „Teenija-käskijanna“ (Giovanni Battista „La serva padrona“) on suurepärane näide sellest, miks lavakunstikooli ja ooperistuudio arenev koostöö on niivõrd vajalik. Lavaka­inimeste teatud eraldatus, kuid uudishimu ja avatus seavad sundimatu küsimärgi alla ooperi konservatiivse maine ning tõstavad esile loo ja tegelased – see on olukord, mida lauluosakonna siiani algjärgus oleva näitlemisõppe läbinud lauljad väga vajavad. Miks ei ole lauljatel ehk laulvatel näitlejatel seni näitlejatega võrreldavat lavakoolitust, on omaette pikk teema, kuid kui neil on vähimgi kokkupuude lavaka lavastajatega, saavad nad vähemalt nuusutada seda, mis ootab neid ees teatris ning võtta oma näitlemis-, liikumis- ja kõnetehnika tundidest maksimumi. Olen veendunud, et sama hästi võib mõjuda draamanäitlejate kõrval mängimine.

Pergolesi „Teenija-käskijanna“ on oma kompaktsuses koolilavastuseks ideaalne materjal, sest kahel peaosatäitjal on küllalt palju võimalusi end näidata nii laulja kui ka näitlejana. Fotol Raiko Raalik (Uberto) ja Grete Oolberg (Serpina).

Harri Rospu

Mimansside kasutamine ooperilaval on levinud, kuid Eestis alahinnatud nähtus. Mimansid ehk tummad näitlejad on kohalikel ooperilavadel liiga sageli näitlemises koolitamata asjaarmastajad, kes tegutsevad taustal küll innukalt, kuid kohati oskamatult – liigutavad publikule nähtavalt mööblit, rekvisiite, mängivad massi ja reageerivad olukorrale. Aga väikseid rolle ju ei ole, seega mis saab siis, kui mimansiartist satub olema osavam näitleja kui solist, nagu Teeveti lavastuses, kus tummi teenreid mängivad Ursel Tilk ja Johannes Richard Sepping (lavakunstikooli XXVIII lennu näitlejatudengid)? Publiku tähelepanu saab see, kes mängib kõige taibukamalt, humoorikamalt või täpsemalt. Ja kui lavastaja ei taipa või ei oska õigel hetkel stseeni fookust hoida, solisti mängu täpsustada või kõrvaltegelase energiat ohjeldada, siis läheb hulk olulist infot kaduma. Paraku oligi Teeveti lavastus veidike mimansside poole kaldu: nad mängisid end tohutu hoo ja huumoriga suuremaks ning said nii mõnelgi olulisel hetkel tähelepanu omale. Iseenesest ei olekski need paar taibukat nalja teab mis traagiline, kuid kui tükk ise on juba nii lühike (vaevu kolmveerand tundi) ja ooperlikult tinglike suhetega, võib ka kahe repliigi kaotsiminek tekitada ülemäära palju segadust. Pergolesi „Teenija-käskijanna“ on oma kompaktsuses ideaalne materjal just koolilavastuseks, sest kahel peaosatäitjal on küllalt palju võimalusi end näidata nii laulja kui ka näitlejana, kuid kuna nende tegelaste hingeelu just teab mis realistlikku rada pidi ei liigu, lasub lavastajal keeruline ülesanne hoida paigas täpsed murdepunktid.

„Teenija-käskijanna“ on lugu, mille keskmes on teineteist armastavad isand ja tema teenijanna, kes mängivad oma tundeid varjates (või neid taipamata) hoolimatust ja julmust. Lõpeb kõik muidugi õnnelikult, kuid olulisem on stardipunkt ja teekond. Kui alguses ei ole publikule piisavalt (s.t kava lugemata ja süžeed eelnevalt tundmata) selge, kes nad teineteisele on ja mida tunnevad, võib ka arusaamatuks jääda, mis ja miks neis tüki jooksul muutub. Serpina (Grete Oolberg) on silmanähtavalt kangekaelne ja isepäine naine, kes on Uberto (Raiko Raalik) peale tolle käskiva käitumise ja pidutsemise pärast kangesti tige, kuid kuna nende seisusevahe ja positsioon ei ole otsekohe selged, võib jääda nurjuva abielu draama mulje. Õnneks muutub pärast esmast kiimas naise ja oskamatu poissmehe mängu asi huvitavamaks, sest mõlemas tegelases tekib kahtlusi ja kahetsust, mida mõlemad solistid ka suurepäraselt väljendavad. Serpina upsakast üleolekust saab kaotushirmu kaudu sihikindel tegutsemine, mis vahendeid valimata tõmbab kaasa ka muusikud ja mitte-nii-tummad teenrid. Uberto puisesse naiivsusesse imbub aga küpset mõistmist, mis on nauditavalt selge Serpina aaria ajal, mil Uberto jälgib kurvalt ja leplikult lahkuma sättivat naist ja hoiab hellalt tema kingi. Oolbergi ja Raaliku duo toimibki nende näitlejanatuuride kontrastsuse pinnalt eriti hästi, kuigi Raaliku puhul on juba tajutav veidikene suurem lavakogemus, mistõttu tema emotsionaalsed käigu­vahetused on puhtamad, konkreetsemad ja mõjusamad.

Tegelikult on „Teenija-käskijanna“ tore väike lavastus, millega esitleti esietenduse täissaalile (üsna harukordne EMTA kammersaali etenduste puhul) kahe võimeka laulja, kahe põneva näitleja ja suurepärase barokkansambli (varajase muusika keskus) koosmängu – kombinatsioon, mida uue saali valmides on lootust palju sagedamini näha. Kui selliseid projekte hakkab rohkem sündima, siis võib ka lauljate näitlemiskoolitus ühel päeval praktilistele vajadustele järele jõuda. Seniks peab aga iga lavastaja(tudeng), kes ooperistuudios kätt proovib, olema ka tugev pedagoog, et avada lauljaid esinejatena nii füüsilises, intellektuaalses kui ka psühholoogilises plaanis ning osata neid igati aidata.

Lavakunstikooli puhul on rõõmustav näha, et side EMTA peamaja ja eriti ooperistuudioga on tihenemas ning aina enam on noori lavastajaid, kes ei pelga ooperiga tutvust teha. Värske pilguga Teevet on Pergolesi koomilise lühi­ooperi totaka süžee mähkinud tervislikult iroonilisse ja lõbusasse tummfilmi stiili ning näitab muu hulgas, kuidas kõneleb tumm näitleja lauljaga, näimata võlts või tinglik. Ooper on mäng nagu iga teine etenduskunst, ja selleks et see oleks tõsiselt­võetav, ei tohi seda ülemäära tõsiselt võtta.

Loodetavasti suudab tihedam koostöö ooperistuudioga pakkuda lavaka tudengitele ka laiapõhjalise, žanriülese teatriõppe sihiga (ja miks mitte emotsionaalset) tuge, kui Toompea koolimajas peaks tekkima sõnavabaduse oht. Lembit Petersoni piiblimeelse juhikäe all on lavakunstikoolis toimumas midagi, mida ei ole juhtunud mitme põlvkonna vältel: lavaka avameelsus on ahenemas ja tähtsus vähenemas. Ehk on saabumas hetk, mil EMTA juhtkond peaks rahulikult järele mõtlema, kes ja millistel alustel võib lavakooli juhtida ning teatri- ja kultuurimaitset suunata? Omamoodi iroonia on see, et kuni bürokraatlikud hammasrattad liikuma hakkavad, saavad lavaka tudengid pöörduda kõige konservatiivsema mainega žanri poole ja minna ooperistuudiosse möllama.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht