Teekond ja sõnumid

Evi Arujärv

Erkki-Sven Tüüri sünnipäevakontserdil kõlas ERSO ja Arvo Volmeri esituses kolm tähelepanuväärset oopust. Kaks aastakümmet tagasi sündinud ja helilooja nime esmakordselt Eestist välja viinud orkestriteose „Insula deserta” (1989) sürreaalne õhustik haakub tugevasti eesti nüüdismuusika tänase metafüüsikaauraga. Hilisemast ajast pärit Kolmas sümfoonia (1997) on võimas näide Tüüri erinevaid  stiilimaailmu põimivast „metakeele” perioodist.

Äsja valminud Seitsmendas sümfoonias on autori varasema impulsiivsuse asendanud keskendunum kõneviis, kuid kooripartii kaudu kõlab avatud sõnum – üleskutse kaastundele ja leppimisele. Peale stiilimuutuste peegeldas juubelikontserdi kava helilooja aastate jooksul kuulajaga jagatud spirituaalset teekonda. Seepärast ei tahakski seda mõõta tavapärase kontserdiarvustusega, vaid pigem mõtiskleda  Tüüri muusikast, nii nagu see siinkirjutajale tundub. Kontserdi avateos, Camus’st ja looduselamustest inspireeritud „Insula deserta” on maailma kontserdilavadel sagedane külaline. Omal ajal oli selle uudsuseks „ruum” – sonoristliku ja mikropolüfoonilise tekstuuri saladuslikud virvendused.

Aga vaikselt heliseb siin kaasa ka ajalugu: dramatismi ja mängulisust kokku segavale, kohati lausa vivaldilikule  motoorikale vastandub minoorse värvinguga jahenukker meloodiafraas, milles kangastub rahvusklassikale igiomane melanhoolia. Muusika juhib tähelepanufookust kord traditsioonilise horisontaali (rütmikujundid, meloodika), kord muusika „sügavusmõõtme” (kõlaja tämbrivärv ning tekstuur) juurde. „Insula deserta” „klassikaks” saamise põhjuseks võiks pidada muutumiste loomulikkust, materjali moondumised sünnivad otsekui silme all:  üksikhelist või kõlast hargneb meloodika või rütm, rütmide kuhjumisest kõlaväli või meloodia jne. Teose kõlafaktuuris peitub ka kontrastirikka, isegi sürreaalse „teise reaalsuse” loomise võimalus, ER SO ja Arvo Volmeri esituses sündis eelkõige teose pastelseid lüürilisi toone rõhutav ettekanne. 1997. aastal kirjutatud Sümfooniale nr 3 annab ekstsentrilise karakteri muutlik rütmija kõlapilt. Teose lopsakatest vastandustest  õhkub – mitte stiililises, vaid pigem tunnetuslikus mõttes – Mahlerile või Šostakovitšile omast traagilist ambivalentsust. Läbi sümfoonia kahe osa (Contextus I, Contextus II) kulgev muusikaline teekond kulmineerub teise osa kõrgustesse puhkevas helireas. Sellele järgneb resümeena kaastunnet ja soojust tulvil meloodia, mis veel lõppfaasiski võitleb haavatud fööniksina, et läbi murda ümbritsevast külmkalgist keskkonnast.

Kolmanda sümfoonia muusika  rabab peaaegu romantilise siiruse ja avatusega. ER SO ja Volmeri ettekanne tõi üsna veenval moel esile selle teekonna dramaatilised ja ekstsentrilised pöörded – ja natukene vähem veenvalt ilmutusliku „kohalejõudmise”. Tüüri värskeim suurteos, Sümfoonia nr 7 alapealkirjaga „Pietas” sai maailma esiettekande käesoleva aasta suvel Frankfurdi Raadio sümfooniaorkestrilt ja Põhja-Saksa Raadio koorilt Paavo Järvi juhatusel. Orkestrikoosseisu  täiendab kooripartii, mis kutsub üles armastusele, kaastundele ja eneseparandusele, võttes abiks Buddha ja Augustinuse, vägivallatuse kuulutaja Mahatma Gandhi ja surijatele armu jaganud ema Teresa, popikoon Jimi Hendrixi ja ameeriklasest budismiguru Deepak Chopra sõnad. Sümfoonia on pühendatud Tenzin Gyatsole ehk Tiibeti iseseisvuse ehk siis demokraatiaruumi sisenemise eest võitlevale dalai-laamale. Selles kasutatud mõtteterade  ühisosaks on olemuselt alandlik eneseparanduse idee.

Sellega seoses üks paradoks. Kui järele mõelda, siis läänelik demokraatia kui praktikas ikkagi peamiselt egokultust ja enesekehtestamist kultiveeriv üliidee seisab religioosse alltekstiga alandlikkuse apoloogiast üsna kaugel … Seitsmenda sümfoonia tehnoloogiliseks aluseks on nn vektoriaalne meetod, kus helimaterjali  organiseerivad arvmoodulitel põhinevad heliread ja mida helilooja kasutab juba aastaid. Teos tundub Tüüri loomingus uudsena kõla sumeduse, muutumiste aegluse ja sidusa tekstuuriga, mille on vallutanud mikropolüfoonia ning heterofoonilised liikumised. Pisut ootamatu oli ka rütmika muutunud roll, täpsemalt taandunud mehaanika. Aeglustunud ostinato’d on omandanud retoorilise väljendusrikkuse. Ka teose väljendusjõud ei peitu seekord märgilistes teemades, rütmikujundites või koloriidis, vaid laotub üle kogu teose tõusvate ja langevate lainetustena. Aga muidugi ei pea siit mingit „suunda” välja lugema, tõenäoliselt toovad Tüüri järgmised teosed uusi lahendusi. Kindel on, et Seitsmenda sümfoonia esitus nõuab energia väga kaalutletud jaotust, ääretut sidusust ja täpsust … Peale uudsuste jäi Tüüri juubelikontserdi kavast kõlama ka see püsiv ja tähendusrikas,  mis elab üle kõik stiilimuutused. Kuigi enamasti kõlaliselt ergav ja energiast tulvil, on Tüüri muusikal kalduvus kuulaja „ära viia” kusagile teise, kaemuslikku olemisruumi. Ja see „koht” on natukene „kaugem” kui eesti muusika panteistliku omamüüdina tuntud „loodus” – see on „koht”, kus inimene seisab vastamisi omaenese olemasolu saladusega. Tüüri muusika teine olemustunnus on selle energeetika, milles ei valitse eestlaslik, isegi  eesti keele intonatsioonides kehastuv asteeniline raugemine, vaid lõppu suunatud jõupingutus.

See jõupuhang saab teoks rütmi või tekstuuri tihenemises ja kiirenemises enne lausumise lõppu, aga suuremas plaanis ka lainetuste visas kordumises. Nendes kordumistes on jutlustaja veenmiskirge. Lõpuks – hoolimata ülimast „keeleteadlikkusest” ja sünteesimiskirest, kõlab Tüüri muusikast sageli resümeeriv, „inimhäälne” sõnum, olgu selleks teema, kirglik  kõneline retoorika või avatud tekstisõnum. Restauratiivse kallakuga nüüdismuusika loojatega võrreldes tundub Tüüri loomingus sünteesimiskirg „ajaloost” tugevamana. Siiski kumab tema algselt justkui igasuguse muusika tükkidest kujunenud ja praegu teadlikult sisemist ühtsust otsivast helikeelest läbi vana eetiline sümfonism, mis ehitab sügavusmõõtmega tähendusrikkaid maailmu ja mille tuumaks on inimolemise suured küsimused.  Traditsioonist kõneleb see, et Tüür on truuks jäänud sümfooniažanrile ja täidab sageli sümfoonilise pingsusega ka olemuselt mängulise instrumentaalkontserdi žanri. Aga ka see, et ta ei hülga sotsiaalset konteksti – nagu seda kiputakse tegema ühes osas eesti nooremast nüüdismuusikast. Haarates kaasa nüüdiskultuuri hoovusi, püsib ka näiteks ooper „Wallenberg” vana vundamendi peal: selles kangastub nii ajaloolise ooperi ideoloogiline paatos kui ka  postmodernne sotsiaalse tinglikkuse ja maskide teema, aga selle keskmeks on inimese haprus ja tugevus olemise sattumuste ees, oma isiklikul tühjal saarel. Sellisena tuletab Tüüri muusika meelde seda inimlikult ühendavat, mis sotsiaalsete näivuste ja vastanduste virvarris ununema kipub. Juubelikontserdil kõlas see meeldetuletus kõige võimsamalt ja veenvamalt tema Kolmandas sümfoonias.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming