Teekond Hispaaniasse

Tiiu Levald

Taimo Toomasti laulukunsti väärtuseks tuleb lugeda nn keelemuusika valdamist.vallo kruuser / eesti ekspress Taimo Toomast netifoto

Reisikirjade valdkonnas on minu silmis siiamaani jäänud ületamatuks Eesti Vabariigi algusaastail ilmunud Friedebert Tuglase reisikiri „Teekond Hispaaniasse” – pilk sellele eksootilise looduse, õudusi täis ajaloo, uhke arhitektuuri ja tulise temperamendiga maale läbi eestlaslikult hillitsetud tundemaailma, ehkki võluvas sõnastuses ning kujutlusi kaasakiskuvalt.

Eelmise nädala laupäeval oli asjahuvilistel võimalus Tallinna raekoja saalis osa saada samuti ühest teekonnast Hispaaniasse – sedapuhku muusika vahendusel, täpsemalt Eestist rändama läinud Taimo Toomasti (bariton) ja Hispaanias sündinud Jesús Maria Gomézi (klaver) interpreteeringus.

Selle muusikaõhtu kava koosnes põhiliselt zarzuela’dest. Plácido Domingo ja Montserrat Caballet on selle žanri küll populaarseks laulnud väljaspool oma kodumaad, kuid ega me žanri päritolust suurt midagi ei tea. Kavalehelt sai lugeda järgmisi fakte: nimelt lasi XVII sajandi Hispaania kuningas Felipe IV ehitada endale jahilossi El Prado metsadesse Madridi lähedale, paika nimega La Zarzuela. See nimi tuleneb sõnast la zarza, ’põldmurakas’. Selles palees hakati jahihooaja lõppedes musitseerima ja nii kujunes laulukestest 1840. aastatel välja satiiriline muusikažanr, kus põimunud rahvamuusika, tants ning improvisatsioon. On olemas nn baroki ja romantilised zarzuela’d, viimaseid on loodud põhiliselt ajavahemikus 1840–1950.

Kõnealusel kontserdil kuulsimegi viimase perioodi loomingut F. Obradorsi, F. M. Alvarezi (1833–1898), F. M. Torroba (1891–1982), J. R. Ovalle (1863–1928), E. Killenyi (1884–1968), J. Guerreno (1895–1951), Manuel de Falla (1876–1946), R. S. Otero (1880–1932) ja J. V. Carboneli (1890–1931) sulest ning kava lõpus hispaania sugemetega laulu viini operetist, N. Dostali (1895–1981) „Clivia’t”. Õhtu lõpetati toreadoor Escamillo aariaga Georges Bizet’ (1838–1875) ooperist „Carmen”. Pianistilt kuulsime Enrique Granadose (1867–1916) „Valsos poeticos’t” ja Miguel Asins Arbo (1916–1996) kolmeosalist klaveriteost „Flamenco”. Seega oli kava üles ehitatud äärmise stiilipuhtusega.

Ma ei maininud asjatult jutu algul Tuglase eestlaslikku hillitsetust. Ka laulja Taimo Toomastis oli tunda teatavat seesmist tuld alla suruvat vaoshoitust, seda eriti esimeste palade puhul. Kuna ta oma pöördumises publiku poole mainis, et Eesti kliima on teda väheke kimbutanud, siis sundis võib-olla see asjaolu teda ennast ka rohkem kontrolli all hoidma. Kuid mida edasi, seda vabamaks läks solisti olek, seda lummavamalt pääses mõjule tema erakordselt kauni tämbriga bariton ning seda just kesk- ja alumises registris. Meeldis musikaalne fraas, hästi tunnetas laulja ruumi akustilisi omadusi, suhe öeldavaga oli mehine ning väline olek äärmiselt plastiline, esitaja oli vaba igasugustest trafaretsetest „lauljapoosidest”. Ja ei saa salata: looduse suur kingitus – sarm – on selle artisti puhul kahtlemata suur publiku mõjutaja! Hästi istusid tema sihvakale figuurile Hispaania rahvariiete päritoluga valge kullaga ja teises pooles säraval rohelisel roosimustriga vestid ning torrero punane vöö – see kõik lisas stiili ja atraktiivsust.

Enamik kuuldud zarzuela’sid on harmooniliselt küllaltki lihtsakoelised ja baseeruvad oma muusikalise materjali poolest kaunitel rahvaviisidel ning eeldavad täielikuks osasaamiseks ilmselt konteksti paremat tundmist. Sellest hoolimata oli see igati põnev tutvus meil seni täiesti viljelemata žanriga. Taimo Toomasti hääle võimalused avanesid vahest kõige enam F. M. Torroba zarzuela’s ja Manuel de Falla „Polo’s”.

Siinjuures väike vahemärkus – seni pole veel õnnestunud kuulda de Falla tsüklit „Siete canciones populares españolas” meeslauljalt – ju siit ka mõned tessituurilised, dünaamilised ja hispaanialike melismide esitamistraditsioonide karid, mis tekkisid „Jota” ja „Nana” esitamisel. Omaette pärl oli heamaitselise žanritunnetusega lauldud N. Dostali „Clivia”. Pingetest täielikult vabanenud Escamillo aaria tekitas väga suuri ootusi – ehk hakkab seda lauljat jälle ka meie rahvusooper Estonia laval kuulma! Koostöö pianistiga andis iga looga tunda, et teineteisemõistmine muusikas on vastastikune.

Callosa de Seguras (Alicante) sündinud ja nüüd ka sealse konservatooriumi professori ning klaveriosakonna juhatajana tegutsev Jesús Maria Goméz on tundlik muusik ja hea laulja kaaslane. Tema akustikataju andis kõikjal rohelise tee solistile ning soolopalades arvestas ta dünaamilist skaalat igati ära kasutades siiski kuulaja kõrvu. Granadose varase loomeperioodi „Valsos poeticos” oli meeldiv segu flamenco ja Viini valsi impressioonidest ning M. A. Arbo „Flamenco” juba möödunud sajandi teise poole folkloorse materjali kasutuse muljetavaldav näide.

Lisapalana kõlas Mitch Leigh’ „Mees la Manchast” don Quijote lõpulaul ja seekord eesti keeles. Siinjuures tahangi ära märkida Taimo Toomasti ühte väga olulist väärtust – mitmete keelte laulvuse, s.t keelemuusika valdamist. Elamine ja töötamine nii Saksamaal kui ka Hispaanias on talle andnud suure eelise ning ta on osanud selle end teenima panna. Peab juhtima tähelepanu veel kahele hästi olulisele momendile: ilmselge külmetuse, mille varjamisega sai laulja väga meisterlikult hakkama, võis laulja ületada kahtlemata ainult tänu vokaaltehnilistele oskustele ning järjekordselt leidis kinnitust üks tõsiasi: prantsuse keel asetab hääle sellises situatsioonis eriti õigesse paika – Escamillo aaria kõlas vabalt ja säravalt.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming