Teadvustagem puhkpillimuusika traditsiooni

AARE TOOL

IV Eesti noorte puhkpilliorkestri­juhtide konkurss 8. – 11. IX Eesti muusika- ja teatriakadeemias, korraldasid Eesti Puhkpillimuusika Ühing ja EMTA.

Puhkpillimuusikal on Eestis väärikas ajalugu. Kui mõtleme end tagasi ülemöödunud sajandisse, seltsielu virgumise aega, siis näeme, et laulukooridega kõrvuti kulges vilgas puhkpilliorkestrite tegevus. Kunagine traditsioon ei ole õnneks hääbunud. Faktide keeles annab orkestriliikumise seisust hea ülevaate Eesti Puhkpillimuusika Ühingu koduleht. Kas kõik teavad, et üle Eesti tegutseb praegu ligi sada puhkpilliorkestrit ja -ansamblit? Nende seas on nii muusikaõppeasutustega seotud orkestreid kui ka muid mittekutselisi, kuid oma mängu poolest sageli kõigiti professionaalsel tasemel kollektiive. Praegugi leidub puhkpilliorkestreid, kes on järjepidevalt tegutsenud XIX sajandi lõpukümnenditest saadik. Koori- ja orkestriliikumine on muusikaelus hoidnud stabiilsust aegadel, kui seda on olnud kõige rohkem tarvis. Nende faktide valguses kerkib paratamatult küsimus, miks on sellest Eesti muusikakultuuri vaieldamatult tähtsast osast niivõrd vähe juttu suuremates meediaväljaannetes, kultuuriportaalides ja kõikides muudes instantsides, kellele siinse muusikaelu seis peaks korda minema? Kultuuriolukorra ajakirjanduslik analüüsis, niipalju kui seda leiame, keskendutakse sageli vaid muusikaelu sellele ühele tahule, mida on võimalik rakendada „kultuuriekspordi” kummalise vankri ette. See on mingil määral ootuspärane ja mõistetav. Paratamatult kaob aga niiviisi ülevaade siinsest muusikaelust kui sidusast tervikust, struktuurist, mille erinevad elemendid on omavahel põimunud ja sõltuvad üksteisest. Ärme unusta, et silmapaistvate kutseliste muusikute esilekerkimine ei ole tõenäoline ilma võrdlemisi suurt osa ühiskonnast kaasavate harrastuskooride ja -orkestriteta, neil on aga omakorda vaja professionaalse ettevalmistusega teotahtelisi koori- ja orkestrijuhte.

Tänuväärsed on kõik ettevõtmised, mis aitavad juhtida tähelepanu puhkpillimuusika rollile siinses muusikaelus. Üks selliseid, IV Eesti noorte puhkpilliorkestrijuhtide konkurss viidi 8. – 11. septembrini läbi muusikaakadeemias selle puhkpilliosakonna juhataja Toomas Vavilovi eestvedamisel. Eesmärk oli „innustada noori muusikuid puhkpilliorkestreid juhatama ja saada ülevaade Eesti noorte puhkpilliorkestrijuhtide hetkeolukorrast”. Konkursist võttis osa kaheksa orkestrijuhti ja selle põhjal saab teha puhkpillimuusika olukorra kohta teatud üldistusi, kindlasti võinuks aga osavõtjaid olla veel rohkem. Võimalik, et paljud edasipürgivad muusikud ei osanud konkursi eel lihtsalt aimata selle tegelikku kaalu või pidasid puhkpillimuusika valdkonda liialt spetsiifiliseks. Vastab küll tõele, et mainekaid mõõduvõtmisi korraldatakse maailmas tihti, kuid auhinnaline koht konkursil, mille žüriid juhib maestro Eri Klas, on igal juhul väga suur tunnustus.

Konkursil oli kolm vooru: kahes esimeses viisid võistlejad vastavalt brass- ja puupilliansambliga läbi näitliku veerandtunnise proovi, lõppvoorus aga astusid dirigendina politsei- ja piirivalveorkestri ette. Lõppvooru jõudis neli võistlejat: Henri Christofer Aavik (I koht), Mihkel Kallip (II koht), Anton Kogan (III koht) ja Priit Rusalepp. Kõige paremini avanes puhkpilliorkestri dirigeerimise problemaatika just kahes esimeses voorus, mistõttu seda olnuks väga õpetlik jälgida igal orkestrimängu huvilisel. Siin tulid ilmekalt esile orkestrijuhi töö kolm peamist eeldust, mille ma määratleksin järgmiselt (ehkki mitte tingimata tähtsuse järjekorras): manuaaltehniline osavus, orkestriga suhtlemise ladusus ja arusaam teosest ehk interpretatsioon. Manuaaltehnika, dirigendi visuaalne keel, on seda õnnestunum, mida ühemõttelisemalt on see mängijaile mõistetav, kusjuures see ei välista sugugi isikupärast väljendust. Oskus tabada žestidega muusika karakterit, selged auftakt’id, pidev reageerimine kõigele, mis orkester võib kuuldavale tuua – just need on omadused, mis määrasid ka sel korral võistlejate edu. Kui mängijad on omandanud repertuaari eeskujulikult, siis ei pruugi sisseastumiste näitamine iseenesest olla hädavajalik, kuid siiski on see alati soovitav, sest annab orkestrile julgustava märguande dirigendi pideva suunava kohalolu kohta. Suurem enesekindlus ei väljendu siis mitte ainult rütmiliselt täpsemas koosmängus, vaid ka kõikides teistes esituse parameetrites.

Mõnes mõttes olid osalejatele esimesteks voorudeks loodud ideaaltingimused, kui pingelist tööd žürii kriitilise pilgu all võib nii kirjeldada. Võistlejate käsutusse usaldatud ansamblid koosnesid (üli)õpilastest, seega oli repertuaar EMTA puhkpilliosakonna õppejõudude juhendamisel juba suurepäraselt ette valmistatud ja mäng professionaalselt viimistletud. Kokkuvõttes oli selline situatsioon võistlejatele aga isegi keerulisem, sest otsustada tuli kiiresti, mida ja kuidas on otstarbekas parandada. Kui suurem osa võistlejatest piirdus detaile puudutavate lühimärkustega, siis kõige edukamad (Aavik ja Kallip) pöörasid õigesti tähelepanu ka üldisematele probleemidele nagu kõla, balanss ja fraseerimise ühtlustamine. Tegelikult võinuks kõik võistlejad eelvoorudes veelgi rohkem raame lõhkuda ja rakendada igihaljaid võtteid, mida orkestriproovides ikka kasutatakse, näiteks kuulata pillirühmi eraldi või katsetada, kuidas suudab ansambel kõla kontrollida eriti vaikselt mängides. Kõik neli finalisti näitasid juba eelvoorudes, et töö teose tekstiga on nende tugev külg, vastavalt I ja II kohale tulnud Aavik ja Kallip suutsid oma teadmised proovisituatsioonis aga kõige veenvamalt välja mängida. Seadete puhul, nagu esimeses voorus brass­ansambli esitatud Mendelssohni „Preestrite sõjamarss”, on võrdlus originaaliga muusikutele alati instruktiivne (Kallip). Tõelist süvenemist teksti näitab see, kui võistleja on finaalis võimeline juhatama ligi kahekümneminutist vägagi nõudlikku kava peast, nagu seda tegi Henri Christofer Aavik.

Konkursil nähtu ja kuuldu tulemusena võib seega David Otto Wirkhausi parafraseerides tõdeda, et „puhkpilli­orkestrite juhid on teinud kõik, nendele kuulugu au!”. Nüüd tuleb veel ainult mõelda, mida saaks ühiskond omalt poolt rohkem teha puhkpillimuusika edasise arengu soodustamiseks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming