Tartu pakub konkurentsi kammermuusikas

Toomas Velmet

„Eliitkontserdid”: Tartu Keelpillikvartett ja Kadri-Ann Sumera 14. IV Mederi saalis. Tartu peakski olema Eesti kammermuusikakeskus oma mitme selleks sobiva suurepärase saali ja ülikoolilinna vaimsusega. Mäletan veel aega, kui ülikoolis tegutses õppejõudude keelpillikvartett, rääkimata aegadest, kui aula oli vana-aastaõhtul kell kümme puupüsti kuulajaid  täis ja algas „Kammerakadeemia”. Nüüd aga toob Tallinna küllastunud kontserdiellu värskust Tartu Keelpillikvartett.

Selle eliitžanri ajalugu Tartus on pikk. Märkimisväärset on leida ka ajast, mida Karl Leichter on valgustanud oma arvustustes aastatel 1931–1939. 4. IV 1933 on Tartus ette kantud Raveli Kvartett (1904), esitajaks üsnagi stabiilselt koos musitseerinud keelpillikvartett koosseisus Turgan – Muršak – Toom – Slatkin.  Väärib tähelepanu, et tollal Tartu publikule kindlasti võõras helikeeles muusika sai nii hea vastuvõtu, et teose teist osa tuli korrata. Sama teos kõlas ka sama aasta 30. IV ülikooli aulas Prantsuse Teadusliku Instituudi korraldusel toimunud Maurice Raveli (1875–1937) loomingu tutvustamisõhtul. Tartu Keelpillikvarteti nime all mängis esmakordselt Saksa okupatsiooni ajal koosseis Eevalt Turgan – Rudolf Avasalu – Raimond Sepp – Udu Topman. Tänapäevast  äratust sai Tartu kvartetižanr seoses võimekate eesti keelpillimängijate Reet Metsa ja Kristel Eeroja siirdumisega Elleri muusikakooli ja Vanemuise orkestrisse. Toonasest Elleri Keelpillikvartetist sai aastal 2006 stabiilse koosseisuga (K. Eeroja-Põldoja, Kadri Sepalaan, Kadri Rehemaa, R. Mets) Tartu Keelpillikvartett, kes aeg-ajalt külastab ka pealinna soliidsete akadeemiliste kavadega. 24. XI 2007 esitati siin koos tšellist Aare Tammesaluga Schuberti  Kvintett C-duur ja mäletan, et soovitasin siis suunduda ka Brahmsi ja Schumanni klaverikvintettide radadele.

Nüüd avastasin nende kontserdi Tallinnas sarjast „Eliitkontserdid”, kavas Beethoveni Kvartett op. 18 nr 2 G-duur ja Antonín Dvořáki Klaverikvintett op. 81 A-duur. Mederi saal on keerulise akustikaga, kuid päris soodus keelpillikvartetile, kui mitte arvestada asjaolu, et akustiliselt soodsaima asetuse puhul tuleb esinejatel  asetseda otse publiku kõrval, mis häirib nii esinejaid kui kuulajaid. Tundub, et selline sundseis tekitab isegi teatavat dünaamilist kammitsetust, sest kuidas sa ikka „lärmad”, kui esimese kuulajani on umbes 30 sentimeetrit. Soovitan võtta paar istmerida vähemaks saali selles segmendis, mis on otse esinejate ees. Kontrollitud kogemus ütleb, et ses saalis on kõlapilt seda parem, mida kaugemal esinejatest istud.  Tartu Keelpillikvartett näitas Beethoveni G-duur kvartetis üles väga kõrget meisterlikkust kõigis aspektides, kuid eriti tõstan esile ansambli kõlakultuuri ja selle realiseerimist Mederi saalis. Ei juhtu just sageli, et kuuled nii kandvalt tasakaalukat ja samas läbipaistvat kvartetipartituuri, mis on ka täpselt intoneeritud ning kannab adekvaatselt teose karaktereid vabalt musitseerivas õhkkonnas. Raske on esitusest midagi eriti esile tõsta, kui, siis  väga täpseid tempovalikuid ja nendest eriti Adagio cantabile tõelist adagio’t ja selle staatika muundumist kulgevaks.

Tuleb tunnustust avaldada kvarteti liidri peenele maitsele ja selle oskuslikule realiseerimisele kontsertolukorras. Kogemus on siin kuldaväärt valuuta. On igati kiiduväärt, et Eesti Raadio kontserdi salvestas, mis annab paljudele muusikasõpradele ja -proffidele võimaluse nautida erakordselt õnnestunud Beethoveni esitust eetri vahendusel  ka edaspidi. Dvořáki Klaverikvinteti ettekandel lisandus meie noorema generatsiooni pianistidest vist enim kammermuusikale näpu andnud KadriAnn Sumera, kes nüüdseks on asunud tööle Elleri-nimelisse muusikakooli ja hakanud energiliselt Tartu muusikaelu värskendama. Dvořáki Klaverikvintett on üks neid muusikaloos mitte eriti rohkeid šedöövreid oma valdkonnas, nii et seda peetakse õigusega žanri üheks olulisemaks.  Ulatuslik rahvusromantiline kammerteos kanti ette kõrgetasemelise ansamblilise vabadusega, kasutades maksimaalselt saali kõiki võimalusi, et säilitada kõlaline tasakaal kontsertklaveri ja kvarteti dünaamiliste võimaluste vahel. Kui kvarteti puhul oli esituslik tasakaal ideaalne, siis kvintetis tulnuks mõnevõrra enam toetuda tšello ja altviiuli baasile: tundub, et siinkohal ei saa etteheiteid teha viiulitele ja klaverile, vaid aldi- ja tšellodaamid  ise peavad end mõneti maskuliinsemalt väljendama. Siiski jääb märkimisväärse meisterlikkusega esitatud Dvořáki kvintett märgina mällu. Eestis on hetkel viis (!) keelpillikvartetti, kes rõõmustava järjekindlusega rikastavad meie kammermuusika panoraami. Tartu Keelpillikvartett võib oma viimase kavaga julgelt pretendeerida esikolmikusse, juhul kui võimalusi eneseteostuseks on piisavalt. Eesti Kontserdil  on siin oma kaalukas sõna öelda.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming