Tantsud klahvidel

Marju Riisikamp

  Kontsert “Tantsud klahvidel”: LEMBIT ORGSE (klaver) Tallinna raekojas 12. IV, kavas J. S. Bachi kuus “Prantsuse süiti”.

 

Pealkirja “Tantsud klahvidel” kandis eelmise nädala neljapäeval Tallinna raekojas toimunud kontsert, kus klaverisolistiks oli Lembit Orgse. Kava koosnes Johann Sebastian Bachi kuuest “Prantsuse süidist” (helilooja käsikiri kandis nimetust “Suite pour le Clavecin”), mis ühendavad eneses nii ajastul moes olnud barokktantse kui ka stiliseeritud, pigem mälestuspildilikke vaheosi.

Nagu Bachi puhul ikka oleme sunnitud taas tõdema, et tema muusikas peitub midagi üdini olemuslikku ning me leiame end silmitsi (pigem vist “kõrvutsi”) nähtamatu tõelisusega, mis on sama reaalne kui nähtav, ja see kõik ei jäta meile mõju avaldamata. Siinpuhul meenutagem Leibnizi kuulsat lauset “Musica est exercitium arithmeticae occultum nescientis se numerare animi”, mis tõlkes võiks kõlada järgmiselt: muusika mõjul reageerib hing muusika arvulistele suhetele, mis kutsub esile alateadliku numbritega suhtlemise.

Kui kontserdi juurde tagasi tulla, siis oli huvitav tutvuda Lembit Orgse koostatud põhjaliku ja doktorikontserdile igati kohase kavalehega. Siin oli viiteid kristlikule ja arvude sümboolikale, helistike afektidele, muusikaliste kujundite tõlgendusele ning interpreedi ideest juhindudes kangastus meie ees Kristuse kannatuslugu ja sellele järgnenud ülestõusmissündmused. Ilmaliku ja sakraalse sümbioos, nimelt õukonnatantsu ja kristliku sümboolika ühendamine, oli Bachi ajastule igati iseloomulik. Eelnimetatud gradatsiooni toetab ka tsüklisisene helistike järgnevus. Nimelt on kolm esimest süiti kirjutatud mollis (d, c, h) ning kolm ülejäänut duuris (Es, G, E).

Bach pöördus tantsuvormide juurde suhteliselt hilja, alles 1720ndate paiku Kötheni päevil, mil ka tema kaasaegsed, nagu näiteks Johann Krieger, võtsid igati rõõmuga vastu uue, Prantsusmaalt pärit kergema muusikastiili, mis vahetas välja varasema ranges kontrapunktis stile antico (ricercare, canzona, toccata) “toortoidu”.

Prantsuse mõjutustele vaatamata on vaadeldavad süidid oma meelelaadilt vägagi saksapärased. Teadaolevalt oli “Prantsuse süitidel” Bachi pedagoogipraktikas kindel koht, nimelt pidi 1725. aasta paiku Bachi õpilane Gerber omandama kõigepealt inventsioonid, seejärel “Prantsuse süidid”, siis “Inglise süidid” ja edasi prelüüdid-fuugad “Hästitempereeritud klaviirist” (partiitade tsükkel polnud veel komponeeritud).

Prantsuse süitide tsüklisisest gradatsiooni toonitab helistike valik ja järgnevus. Nagu öeldud, on kolm esimest süiti kirjutatud mollis ning kolm ülejäänut duuris.

Lembit Orgse esitus oli üldilmelt tasakaalustatud ja hea rütmiimpulsiga. Prelüüdilikud allemande’id, homofoonilise põhiplaaniga sarabande’id (II ja VI süit) kõlasid mõtestatult ja kujundlikult. Klaveri suurepärased võimalused tundlikuks meloodiakujunduseks olid siin hästi ära kasutatud. Loomulikult oleks kontsert olnud liiga pikk, kui pianist oleks näiteks allemande’ides kõik kordused ettenähtud korras läbi viinud. Samas tuleb tunnistada, et tantsude kaheosalisel kordusvormil on siiski oma tähendus, mida eirata ei tohiks. Lisaks numbrilisele sisule sai barokiaja mängija kordustes demonstreerida oma leidlikkust spontaansete kaunistuste osas ning seega ei tekkinud ka üksluisuse ohtu.

Kontserdikuulutuse moto kõlas järgnevalt: “Süidid moodustavad imelise barokktantsuvormis meeleolupiltide kaleidoskoobi sügavaimast kurbusest pulbitseva rõõmuni”. Üleminekud ühelt miniatuurilt teisele nõuavad mängijalt tõelist näitlejameisterlikkust, kui ajastu afektide teooriat tõsiselt võtta, ning interpreedil see enamasti õnnestus – ilmselt suuresti tänu sellele, et Orgse tunneb ka klavessiini väljendusvahendeid. Loomulikult ei saa klaveril esitatud barokkmuusikast rääkida baroki terminites, seda just üliolulise artikulatsiooni teema puhul, kuid Lembit Orgse lähenemine oli igati positiivne. Hea markantse karakteriga olid Air (II ja IV süit) ning Anglaise (III süit), tundeline Loure (V süit), samuti sarvehüüu teemaga Gigue (IV süit).

Bachi teoste mitmetasandiline mosaiik on oma allegooriliste sümbolite ja retooriliste kujundite poolest muidugi ammendamatu ning tore on, kui interpreedid avavad meile ajastuteadliku lähenemisega üha uusi “infoaknaid”.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming