Talulaps ja ojasüda, need ei vaata tagasi

HANNES VARBLANE

Otsisin üles oma esimese Bob Dylani laulu sõnad, milledest tiinerieas aru püüdsin saada. Tõlkidagi püüdsin, Mulgimaal, aastal 1968. Lauluks oli ?Don?t Think Twice, It?s All Right?. Tõlkimisega ma hakkama ei saanud, miskit siiski adusin. Küllap on sedapsi, et kui oled noor, soojendavad su südant just sellised sõnad: ?I?m walkin? down that long, lonesome road, babe, where I?m bound, I can?t tell,? ning kui kõik on veel ees, on ju lihtne sõnuda: ?I?m on the dark side of the road.?

Arusaam elust ja asjadest tuleb muidugi hiljem ning siis pole miski enam endiselt lihtne. Miski on ja ei ole lihtne ka nendel poistel, kelledest siin kirjutan, sest olla sündinud bluusi valge mehena meie taaskehastatud vabariigis XXI sajandi eelõhtul on mõnes mõttes absurd. Mõnes mõttes mitte, sest absurdist elu algabki. Andres Roots on seda bluusivärki ajanud, tundub küll, sünnist saati. Ning nii kummaline kui see ka pole, pea alati edukalt. Tema ?mojoks? elamine & olemine on kõhedusttekitavalt katkematu. Meie omal ajal olime vastu, tema peab pooltolemisväega teotsema. Lihtne see pole. Minusugusele isegi võimatu. Aga need poisid on teine põlvkond, minuvanuste pojad, meie taastulek teistesse tingimustesse.

Lugu siin on tegelikult paljuski Green Bullfrogi Bullfrog Browniks kulgemise lugu. Laulja Alar Kriisa ning kitarrist Andres Roots koondasid pärast põgusat tutvumisaega juulis 2000 enda ümber R&B-koosluse Green Bullfrog. Bänd tegi esitluse Haapsalus ?Augustibluusil?, novembris pärjati parimaks tudengibändiks ning 2001. aasta kevadest hakkasid poisid vedama ?Rhythm & Blues World Service?i? ringreisuvankrit tutvustamaks ja promomaks afroameerika muusika algtahtmist eesti verisulis kontrakultuuri bluusibändide kaudu. Green Bullfrogi tegijad leidsid endale kiiresti austajaskonna ? võib öelda, et saavutasid teatud ringkonnas lavaväljaastumistega kultusläikegi, jõudsid kaks plaatigi valmis nikerdada, ent päädisid päästmaks end ringi roinava süldibändi staatusest ümbersünniga Bullfrog Browniks veebruaris 2003. Osa Rohekonna kooslusest oli varemgi erinevais kolmainusis välja astunud, ent Alari ja Andrese püünele tulek ?Wintfestil 2003? koos Üllar Kärdi suupilliga konsolideerus Bullfrog Browni (BB) sünniks. BB teenis tärne nii Woodstocki mälestusfestivalil Tallinnas kui ka 2003. aasta ?Augustibluusil? Haapsalus.

See selleks. Tähtsam on, et need kolm jangsterit (Üllar, tõsi küll, päris nooruke enam pole) asutasid septembris 2003 MTÜ Tartu Bluesi, mittetulundusühingu, mis edendab ning lindistab bluusi Eestis. Mitte üksnes eestikeelset bluusi (sic!). Selle juurde veel hiljem. Ühingu kolm aluspalkset saavutust sel aastal on: esiteks bluusiraamatukogu eostamine märtsis 2004 (USA saatkond kultuuri- ja pressiata?ee Thomas Hodgesi isikus annetab MTÜ-le Tartu Blues 15 CDd ning raamatuid bluusinurga loomiseks Tartu Lutsu nim. Keskraamatukogus ning ajutiseks kasutamiseks ka seitse temaatilist videofilmi). Teiseks turnee ?Rhythm & Blues World Service?i? teostus, kolmas ? ent tähtsuselt tõhusaim on aprilli alguses üllitatud CD ?Mudhole Stories?. Muusika ja sõnade autoriks on Andres Roots, koomiks Alarilt ning disain bändi ihukunstnikpiltnikult Siret Rootsilt. 16 lugu sisaldav plate maalib meile pildi väljamõeldud bluusimehe Blind Mudhole Johnsoni elust ja ajast ning mõjust meie bluusimõistmisele. Sliivitekst selgitab:

Well, just try to imagineA streetcorner and a townWhere time doesn?t matterDoesn?t matter muchA big black man sittin? on that cornerOn the stairsPlayin?, singin?, tellin? talesImagine the tales he tellsImagine the stories he?s toldDay by day, town by townNow try to imagineA skinny white ladMiles and miles, years and yearsAway from that townAway from homeIn another townYet time doesn?t matter stillA skinny white ladThinkin? ?bout that big black guyPanin sellele loole pealkirjaks Ernst Enno luuleread. Need read laulis kauges möödanikus just selliselt paljudele kuuldavaks Ruja. Selges eesti keeles. BB toodang on rõhutatult ingliskeelne. Mulle see meeldib, sest tunnetus, mis neis lugudes kannab, on bluusikeelne ja -meelne, nagu on kogu korralik inimlik muusika, tehku seda siis Robert Johnson või Bob Dylan, Ultima Thule või Ruja, Jimi Hendrix või ükskõik milline hingel viiuldaja. Loodan, et me oleme juba jõudmas selliselt avardunud muusikailma, kus me pole isegi popmuusikas enam pelgalt popsikoha rentnikud, vaid vabad mehed vabas maailmas. Seetõttu ei tohiks meil olla võimalus mitte üksnes tagasivaateks, vaid ka kohustus täitmaks edasiminekuks kõik ni?id, mis meile antud. BB poisid on vähemalt ühe neist minu arvates päris profilt kinni müürinud ? ehkki ma kahtlen, kas nad end nii väga proffideks peavadki.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht