Tallinna Kammerorkestri uus hingamine

Aare Tool

„Mozarti esimene ja viimane”: Kalev Kuljus (oboe), Tallinna Kammerorkester ja dirigent Risto Joost 8. III Estonia kontserdisaalis.

Kord väljakujunenud esitustraditsiooni muutmine võtab aega, eriti veel sellise helilooja puhul nagu Mozart, kelle päralt on õhtumaise kultuuriteadvuse süvakiht. Seda enam väärib tähelepanu iga ettekanne, mis toob muusika hetkeks välja tõlgenduslikust mugavustsoonist. Just niisuguste võrdlemisi haruldaste esituste kategooriasse liigitub Tallinna Kammerorkestri hiljutine Mozarti-kava, mille esimeses pooles kõlas 1. sümfoonia Es-duur KV 16 ja Kalev Kuljuse soleerimisel oboekontsert C-duur KV 314 ning teise poole täitis 41. sümfoonia C-duur KV 551 (nn „Jupitersümfoonia”). Peadirigent Risto Joosti käe all sel hooajal läbi tehtud arengu tulemusena võib tõdeda, et mitmekülgsuse ja paindlikkuse poolest siinses muusikaelus juba varem asendamatu kollektiiv on nüüd avastamas XVIII sajandi teise poole muusikas oma tõelist spetsialiteeti.
TKO mängus on varasemast veelgi selgemini tuntav kahekõne interpretatsioonikunsti suunaga, mida tavatsetakse nimetada „ajastuteadlikuks”. Kui jätta välja sõnas endas sisalduv ilmne seletus, siis ei ole ajastuteadlikkuse olemust kerge määratleda, ehkki kuulaja tunneb teiste esitusviisidega võrreldes erineva fraseerimise, artikulatsiooni, kõlakäsitluse jm tunnused üheskoos siiski võrdlemisi hõlpsasti ära. Kuna mängitakse tänapäevastel instrumentidel ja mõningad ajastuomased puhkpillid kaasatakse vaid erilistel puhkudel, peab orkester leidma oma taotlustes teatava kompromissi, kuid võib-olla tuleb võimalusi ja vajadusi kainelt arvestav lähenemine kokkuvõttes isegi kasuks.
Esimest sümfooniat 1764. aastal kirjutades oli Mozart kaheksa-üheksa aastat vana, mistõttu ei tasu üleliia imestada, et Leopold Mozarti alati osavõtlikul isakäel oli teose viimistlemisel oma tagasihoidlik roll. See, et teoses on esindatud orkestrikirjaviisi tollase kõrgmoe kõik kohustuslikud komponendid (dünaamikakontrastid, keelpillide tremolo’d), ei jäänud tänu TKO erksale mängule märkamata. Mozarti ajal elas mõiste sinfonia läbi olulise tähendusnihke, mõnevõrra aeglasemalt muutus esituspraktika. Klavessiin oli esimese sümfoonia loomise ajal orkestri täie­õiguslik liige ega olnud sealt taandunud ka sajandi lõpukümnenditel, mistõttu selle kaasamine on kõnealuse repertuaari puhul igati õigustatud. Siiski tuleb märkida, et koos klavessiiniga esitatakse Mozarti hilisemaid sümfooniaid suhteliselt harva – ühelt poolt mängib selles oma osa varasema esitustraditsiooni koorem, teiselt poolt aga asjaolu, et orkestrifaktuur siin toetust enam tingimata ei vaja. TKO jäi siiski endale kindlaks ja lubas klavessinist Reinut Tepil täiendada ka „Jupitersümfoonia” kõlapilti. Kuuldud tõlgendusel olid kõik eeldused, et kujuneda siinsele publikule tinglikuks normiks või eeskujuks, mida tuletatakse hea sõnaga meelde sümfoonia järgmisi esitusi kuulates.
Kaua on põhjust mäletada ka Kalev Kuljuse soleerimist Mozarti oboekontserdis. Üks rahvusvaheliselt tuntumaid eesti puhkpillisoliste näitas, millised omadused eristavad selles teoses väljapaistvat mängijat ülejäänutest: kõigepealt loomulikult ühtviisi selge ja puhas kõla nii aeglastes osades kui ka kiiretes staccato-passaažides, teiseks bel canto vaimus vormitud fraasid, milles võis küll tajuda ka TKO mänguga sobivat asjalikkust, ja kolmandaks kuulama panevad, üleolekutundega esitatud soolokadentsid. Kuljuse esitust kuulates ei saanud üle mõttest, et Mozarti (või mis tahes teise helilooja) puhkpillikontserte mängitakse meie esindussaalis kahetsusväärselt harva. Kas või tasakaalu ja kuulaja muusikalise silmaringi pärast võiks suurepärastel puhkpillimängijatel solistina olla asja Estonia lavale märksa sagedamini. Seega oleksid puhkpillikontserdid TKO uue sarja läbiva ideena vägagi tänuväärne variant.