Tallinna Kammerorkestri lamentatsioon vioola ja akordioniga

Maria Mölder

„Virtuoosid”: Mika Väyrynen (akordion) ja Tallinna Kammerorkester Mikk Murdvee juhatusel 14. I Mustpeade majas. Tallinna Kammerorkester on segaduste perioodi järel jõudsalt taastunud, kuid mingil moel õhkub repertuaarivalikustki teatud kurbust ja igatsust. Või kuidas reageerite teie  antud kontekstis pealkirjadele „Lament” ja „Metamorfoosid”, mis ilutsesid sarja „Virtuoosid” kontserdi kavas 14. jaanuaril? Eks ole lihtne välja lugeda viiteid hiljuti orkestriga toimunud muudatustele ning enne seda läbitud rasketele katsumustele administratiivsuhete alal.

Vähenenud koosseisuga, kuid endiselt kogenud muusikutele tugineva orkestri toon võib vajadusel olla imetlusväärselt klaar, tarvidusel  aga uhkem ja tummisem. Jorma Panula tsükkel „Rahvaviise Lõuna-Põhjamaalt” võlus avapalana oma lihtsusega, juhatades sisse järgnevad (Eesti) esiettekanded. Teose üldine süsteem toimis, kuid kerge lõtvus viiulirühma intonatsioonis – meloodiahääles – andis tunda juba tsükli teises palas „Õhtune kellakaja kaunisti kostab…”. Intensiivsust võis märgata Paavo Korpijaakko teoses „Metamorphoses”, mis pulbitses  vaikselt, ent seda mäslevamalt kõigis keelpillipartiides.

Eelmises helitöös loiuna mõjunud orkestrandid paistsid järsku elavnevat. Dramaturgia oli nõnda hästi paigas, nagu jutustataks meile muinaslugu – nagu Mikk Murdvee oleks suur lavastaja ja selle loo visualiseerija ning orkestrandid näitlejad. Solistina esinenud Mika Väyryneni akordionist kostvaid helisid oleks kulminatsioonihetkel võinud segi ajada orelikõladega, kuigi õrnemates vaheosades  võis leida instrumendi tämbrisarnasusi hoopis suupilliga. Seda iseäranis teose aeglases osas, kus mängutehnilisi nüansse ja harmoonilisi kõrvalummusi oli kergem tabada.

Viimane osa pakkus pinget, millesarnast ülevust sümfooniaorkestri kontserdil harilikult tunda ei oska: keelpillide ja akordioni fortissimo-tämber vastas võimsuselt pea suure ooperiorkestri kõlapildile. Nüüdseks üsna ulatusliku loomingulise pagasiga Mihkel Keremi muusikast on Eestis üksnes sõrmeotsa jagu ette kantud – ja veel nõnda suurejooneliselt kui nüüd TKO kontserdil. Seekord esitatud teose „Lament” esimese, tšellole mõeldud versiooni ettekande tegid Per Nystrom ja rootsi kammerorkester Camerata Nordica Terje Tønneseni dirigeerimisel.

Kahju, et võrdlemisi vähe publikut tunnistas Keremi ja kahtlemata ka Mikk Murdvee edu, kes teose Eesti esiettekandel oli ühekorraga nii solist kui ka dirigent. Pole parata – uus muusika  ei kogu TKO puhul nii kergesti publikut kui järeleproovitud repertuaar. Murdvee näitas vioolal suuna kätte teemaga, mille nootide vahel jätkus mõtisklemiseks piisavalt õhku ja avarust. Orkestrile sai pikalt osaks mängida pea paigal seisvat, igatahes staatilist fooni. Staatilisuse juurde kuulus õnnekombel ka elekter, mis tõi süvenenud kuulaja käsivartele kananaha.

Keremi selge alusstruktuuriga teost „Lament” võiks mõningate  tunnuslike joonte poolest võrrelda Heino Elleri „Kodumaise viisiga”. Mõlemas võib kujutleda tabamatut rahvuslikku paatost, ränga saatuse taaka; muusikaliselt sisaldavad mõlemad aga elemente, mille kindlasse aega paigutamine võib osutuda keeruliseks. Murdvee välise reserveeritusega sobis selline sisemine põlemine altviiuli kumedas itkus hästi: „Lament” oli kontserdiõhtu emotsionaalne lagi, sealjuures ei pakutud ka sentimendiga üle. Kahju, et  Mihkel Kerem ei saanud oma teose ettekande juures viibida. „Süit Holbergi aegadest” oli nähtavasti mõeldud tasakaalustama ülejäänud kava enesessepööratust ja tõsidust. Griegi teose tõlgendus sisaldas piisavalt ajastukohast hoogsust, nii et dirigent sai ühes orkestriga lipsu lõdvemaks lasta ning veidi intuitiivsemalt musitseerida. Ja eesti tippinterpreetidest koosnev imepisike tšellorühm säras oma partiides taevalikult,  nautides mängulise lüürika iga hetke.

Mikk Murdvee tegi Tallinna Kammerorkestriga tõeliselt hea kava. Teeb rõõmu, et Tallinna Filharmoonia paistab oma väheste kontsertidega endiselt toetavat nüüdismuusikat ja jõudumööda esiettekandeidki. 2010. aasta kevadhooaja kontserdikavasid silmitsedes võib märgata, et Tallinna Filharmoonia ja TKO peavad eesti heliloojate uusi teoseid hetkel märksa prioriteetsemaks kui näiteks meie suurim  kontserdikorraldaja.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming