Tallinn Euroopa kooripealinnaks

Suurele osale koorilauljatest piisabki omakeskis üritustest ja laulupeost, rahvusvahelise õpi- ja arenemishuviga maailmavaate avardajaid napib.

MARIELL AREN

Rahvusvaheline koorifestival „Europa cantat“ alapealkirjaga „Miljon viisi laulmiseks“ 28. VII – 5. VIII Tallinnas.

Kujutlegem üht suurt kommikarpi, kus igas reas asetseb kümneid eri maitsega maiuseid. Karbi sisu on küll korraga kättesaadav, kuid iga päev tohib kindlast reast proovida vaid üht-kaht maitset. Valik on suur ja pidev otsuste langetamine lisab pinget, kuna aegumistähtaeg läheneb armutult.

Selliseid tundeid tekitas ka kontserdi­valikute tegemine möödunud laupäeval lõppenud festivalil „Europa cantat“. Eri maitsetega assortii ootab, kuid kõike ei saa. Koorimuusika austajatele oli tegu justkui nädalapikkuse maratoniga. Tallinna olid koondunud oma ala spetsialistid üle Euroopa, isegi kaugemalt. Osalejate arvult purustas üritus kõik rekordid ning kinnistas Eesti, eeskätt Tallinna, veelgi tugevamalt kultuurikaardil. Koorilauljad, dirigendid, heliloojad, kirjastused ja kultuurikorraldajad maailma eri paigust olid koondunud esimest korda just siia.

Tänu Eesti kollektiividele kujunes avakontsert rahva seas menukaks. Rahvus­ooperi Estonia poistekoor ja Hirvo Surva võeti juubeldades vastu. Kuigi osa eestlasi tundis piinlikkust ja põgenes, erapooletuks Raul Talmari räppimise ja õõtsuvate kooripoiste suhtes ei jäänud keegi.

Välismaalane imestab endiselt, et koolikoorid ja laulupidu on meil tavalised nähtused ja üldine lauluhuvi suur. Võib vastu imestada, et huvi selliste ürituste nagu „Europa cantat“ vastu tundub mitte-eestlastel olevat jällegi kordades suurem. Ei taha uskuda, et eesti muusikaõpetaja, kooridirigent ja laulja end täiendada ei soovi, kuid ometi just selline mulje kipub jääma. Kui korraldajad välja arvata, oli kohal vaid käputäis huvilisi. Selgus kurb tõsiasi, et suurele osale koorilauljatest piisabki omakeskis peetavatest üritustest ja laulupeost, rahvusvahelise õpi- ja arenemishuviga maailmavaate avardajaid napib. Ei ole vahet, kas erialane tippsündmus nõuab kulukat reisimist või tuuakse koju kätte – huvituma ei saa sundida. Isegi lauluväljaku suurüritus „Palju õnne, Eesti!“ ei meelitanud eesti koorilauljat kohale tulema. Kiidan kõiki laulukaare all laulnuid, eriti võõrkeelseid, kes purssisid sõnagi aru saamata eesti keelt. Kas üritus oli üldsusele või oma ala asjatundjatele? Justkui mõlemale, kuid Eesti festivali näitel võib tõdeda, et ei kummalegi. Hoolimata rohketest tasuta kontsertidest trügis saali pigem aktiivne festivalil osaleja välismaalt kui koorimuusikahuviline tallinlane. Üldsus ei pruukinud sellisest fenomenist teadagi, kuna spordiürituste ja levimuusikafestivalide reklaam on teadupärast kandvam ja lärmakam. Kahjuks on massidele ainus koorimuusika tõmbenumber laulupidu.

Festivalil eri päritolu koore kuulates tekib paratamatult võrdlusmoment Eesti kooridega. Mida hea näitena esile tuua? Alustuseks tuleb mainida väliseid faktoreid. Eestlane peab koorikontserdi puhul üldjuhul silmas emotsioonitute inimeste kooslust, kes üritab võimalikult üheaegselt esitada kindlaksmääratud helikõrgusi – mida tõsisemalt, seda professionaalsemalt. Julgemad kaasavad ka liigutused, aga see ei kuulu üldjuhul enam tõsiseltvõetavuse hulka. Hoopis teist laadi elamuse sain aga näiteks Hispaaniast pärit noortekoori kuulates. 78 noort laulsid laval ning väljendasid emotsiooni, mõtet, lugu. Erakordse keskendumise ja kohaloluga suudeti publik kiiresti kaasa haarata. Kontrastina esines samal kontserdil Islandist pärit noortekoor, kelle väljendusvahendid olid hoopis teist laadi. „Temperatuuri“ erinevus oli ilmselge, see väljendus nii harmoonias, kõlas kui ka karakteris. Tublid noored olid sisu paremaks edasiandmiseks isegi eestikeelse dialoogi pähe õppinud ning etendasid rahvale mininäidendi. See oli suurepärane kontsert, kus kohtusid kaks maailma – kuum ja karge, ekstravertne ja introvertne.

Suurepäraseid koore leidus festivalil loomulikult veel. Alustada võib kas või lõunanaabrist Lätist, kus tegutseb võrratu segakoor Maska. Sloveeniast pärit St Stanislavi tütarlastekoor kinkis oma juba tuntud headuses Tallinna metodisti kirikus saalitäiele publikule muusika­elamusliku õhtu. Peale Islandi ja Hispaania oli mul õnn kuulata ka Soomest, Itaaliast ja Prantsusmaalt pärit noortekoore. Itaaliast oli festivalile tulnud mitu koori, kuid eriti jäi meelde Coro Giovanile Italiano. Nende esituses ärkas Bachi muusika ellu, astus publikuga dialoogi.

Kui töötubadest osavõtnute keskmine vanus tundus olevat pigem kõrge, siis kontserte andsid rohkem laste- ja noortekoorid. Eriti kontrastselt mõjus kohalike lastekooride kõrval Hongkongist pärit kooslus. Kui välimuse järgi ei oleks aru saanud, et tegu on lastega, siis oleks võinud neid vabalt pidada lühikest kasvu sõduriteks: nende lavaline olek ja liigutused (ka kummardamine) olid viimse detailini paika pandud ja sünkroonseks harjutatud.

Kuulajale olid omaette katsumus kontserdid siseruumides, eriti Jaani kirikus. Ebaharilikult kõrge temperatuur ning publikust pungil kontserdipaigad ei lubanud lehvikutel seiskuda. Publiku keskendumisraskustest hoolimata suutis õhtustest kontsertidest kõige enam lummata Vox Clamantis. Meditatiivses õhkkonnas tekkis haruldaselt nauditav omavaheline mõistmine: muusika jõudis kuulajani niivõrd vahetult, kammitsemata, andes aega iseendas süvitsi selgust luua.

„Europa cantat“ annab festivalist osa võtvatele kooridele hea võimaluse tutvustada oma maa muusikat. Seda võimalust ka kasutati, eriti tegid seda muidugi eestlased. Peale Cyrillus Kreegi ja Rudolf Tobiase teoste kõlas ühel järjekordsel öökontserdil Collegium Musicale esituses ka Erkki-Sven Tüüri muusika. Kuna ettekandele tulnud teosed olid suures osas eesti keeles ning saalis viibisid enamjaolt välismaalased, tekkis vajadus tõlke järele – ja mitte ainult kavalehele trükitult, vaid vaja oleks olnud subtiitreid nagu ooperis.

Nädal aega kestnud festivalil valitses erakordselt sõbralik, heatahtlik õhkkond. Nii suures mastaabis koorifestivali ei ole Tallinnas varem võõrustatud. Tallinlasi, kes ei olnud festivaliga kursis, võisid suurtes rühmades liikuvad ja spontaanselt ühissõidukis või tänaval laulvad-tantsivad inimesed esialgu segadusse ajada, kuid suures plaanis tehti sel nädalal ajalugu. Loodetavasti naaseb „Europa cantat“ kunagi taas Tallinna, sest siin oleks veel nii palju näidata.