Tali ei jää taeva, ennustavad heliloojad

MARIA MÖLDER

Collegium Musicale sünnipäevakontsert „5“, dirigent Endrik Üksvärav, 3. X Mustpeade majas.

Eesti Filharmoonia Kammerkoori sarja „Vitraažid“ esimene kontsert „Puudekummardajate maa“, dirigent Kaspars Putniņš, 4. X Kultuurikatlas.

Endrik Üksvärav on Collegium Musicale lauljates suutnud äratada  hämmastava pühendumise, mis paistis ka sünnipäevakontserdil.

Endrik Üksvärav on Collegium Musicale lauljates suutnud äratada hämmastava pühendumise, mis paistis ka sünnipäevakontserdil.

Erakogu

Oktoobri algul tõid Collegium Musicale ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor esiettekandele mõningad uudisteosed, mis üksikult võttes olid kenad ja isegi põnevad kuulata, aga tervikuna mõjusid väga sügis-talv-sügis-talv-stereotüüpselt. Selgub, et nüüd tuleb minna mütsi ostma.

Niisiis, laupäeval, 3. oktoobril oli võimalus õnne soovida kammerkoorile Collegium Musicale, kes tähistas viiendat sünnipäeva ja oli sel puhul kokku pannud üsna pika ja nõudliku valiku teostest, mida selle aja jooksul on esitatud. Ülekaalus olid eesti heliloojate teosed (palju Uusbergi, Pärti, Tüüri, Tormist jt, sekka ka nt Tavener).

Collegium Musicale on suuresti muusikataustaga inimestest koosnev õhinapõhine kammerkoor, mis selgelt valinud ka eesti muusikaga tegelemise suuna ja muutunud oma kvaliteetsete esitustega viimasel ajal üheks heliloojate lemmikuks. On julgetud ise ette võtta suuri projekte, nt Tormise „Unustatud rahvaste“ terviktsükli esitamine, aga ka mitmekülgse ja keeruka uudisloomingu esitamist. Endrik Üksvärav on Collegium Musicale lauljates suutnud äratada hämmastava pühendumise, mis paistis ka sel kontserdil.

Collegium Musicale on viienda sünnipäeva hooajaks tellinud viis uudisteost, millest esimesena tuli sünnipäeva­kontserdil ettekande Helena Tulve „See algab“. Etteruttavalt: ka järgmised teosed tõotavad põnevat kuulamist, sest heliloojad on Tõnu Kõrvits, Mirjam Tally (tema „En strimma hav“ ehk „Ookeaniriba“ oli ka sünnipäevakontserdi kavas ja meeldis lauljatele ilmselgelt väga), Galina Grigorjeva ja Jarek Kasar.

Helena Tulve lugu paluti kuulata silmaklappidega – et olevat pimekohting (nagu ikka uudisteostega mingis mõttes) ja nõnda vahest intensiivsem. Ehkki teose tekst (autor Maarja Pärtna) viitas pigem looduse õidepuhkemisele ja lõõskavale päikesele, tuletasid raske­pärased fraasijooned õigustatult meelde, et kohe algab aasta pimedam pool – tuleb talv. Tuuleimitatsioonid ja sosinad ning lauljatele veidi keerukas hingamine lõid tunde, et nähtavasti on siis, kui Mustpeade majast väljume, juba lumi maas.

Muidu tekitas kontserdi kavast meeldejääva elamuse Uusbergi „Taaveti laul nr 121“ I osa, ehkki lauljad oleksid kohati võinud fraasialgustes täpsemini dirigenti jälgida. Ka Tüüri „Gloria“ sobis suurepäraselt Collegium Musicale vaimulaadiga ja sai hea esituse. Valdavalt on koorilood keerukad rohkem emotsionaalselt, mitte niivõrd tehniliselt. Muide, üllatusena kõlas lisaloona muusikapäeva tunnusmeloodiaks kirjutatud Olav Ehala „Laulu sünd“ kooriversioon – küll harukordselt aeglases tempos, ent rõõmsal meelel.

Järgmisel õhtul, 4. oktoobril sai Tallinna rahvas osa Eesti Filharmoonia Kammerkoori avakontserdist. Sarja „Vitraažid“ esimese kontserdi „Puudekummardajate maa“ tarvis oli peadirigent Kaspars Putniņš, kelle käe all tegutsedes hüppeliselt kasvab iga koori repertuaaris uudisloomingu osakaal, tellinud uued loodusteemalised teosed Mirjam Tallylt ja Ülo Krigulilt. Nende kõrval kõlasid Kaija Saariaho „Tag des Jars“ ja Heinz Holligeri „Aastaajad. Talv III“ (jah, Holligeri lõpuakord häälestus tõesti võidukalt). Muide, pean mainima, et kontserdisarja „Vitraažid“ ühisnimetaja jääb mulle veidi hämaraks, sest olgugi et ka aprillis kõlab sarjas uudisloomingut, on muidu ülekaalus maailmaklassika ja ma ei näe neil kontsertidel erilist siduvat temaatilist joont. Rohkem nagu „Kollaažid“ või „Killud“? Väljaspool sarja on õnneks kavas ka kaunis mitu ootamist väärt autorikontserti.

Mirjam Tally „Puudekummardajate maa“ alguses möödusid minust õige lähedalt lauljad kõrivoolikute ja sahinapuuga ning kuigi lähedalt ei kuulnud voolikutest justkui midagi, läksid nende keerutamisest tekkinud ülemhelid õige kaunilt ja kavalalt Kultuurikatla katelde saali laiali. Siis hakkas mulle pärale jõudma, et Tally kontseptsioon oli Tulvega hämmastavalt sarnane: loodushäälte imiteerimine tuule, vee, sahinate jms näol, ent lauljate oskuste tõttu oli teos võrreldes eelmisel päeval kuuldud Tulve teosega nüansirikkam: oli rohkem häälejagunemisi, samuti palju glissando’sid. Elektroonika sekkumised mõjusid diskreetselt ja õigustatult, eelkõige võimendasid koori kulminatsiooni, jättes koori ja tema lauldud teksti (Kristiina Ehini luuleteksti tõlge inglise keelde Ilmar Lehtperelt) siiski loo pea­tegelaseks, erinevalt järgnenud Saariaho teosest. Meeldivalt üllatas koori selge ja kerge toon – see on eriti hea tulemus, arvestades, et koor on tuntud vene kooriliteratuuri esitajana. Näen selle taga Kaspars Putniņši tööd.

Peadirigent Kaspars Putniņši käe all tegutsedes kasvab iga koori repertuaaris  hüppeliselt uudisloomingu osakaal. Pildil koos Ülo Kriguliga.

Peadirigent Kaspars Putniņši käe all tegutsedes kasvab iga koori repertuaaris hüppeliselt uudisloomingu osakaal. Pildil koos Ülo Kriguliga.

Peeter Langovits

Ülo Kriguli „Vesi ise“ sisaldas taas samu võtteid, mis eelnevate kolleegide lood (sahinad, glissando’d, väga-väga aeglased liinid) ja oli veelgi melanhoolsem või suisa sünge, millist tundmust süvendas eriti fonogrammist kõlanud gongisalvestis. Teksti alusena oli Krigul kasutanud Ilmar Laabani (üks minu suuri lemmikuid!) häälutust, aga teksti ei olnud eriti kuulda. Vahepeal kostis tõesti paksu helimassiivi ja klastrite seast ka kõrgemaid ja heledamaid värve, ent üldine emotsioon oli rõõmutu. Seetõttu tekkis mul juba suur soov kuulata teost mõnes muus kontekstis, sest nõnda palju tasakaalustamata nukrameelsust ei ole ühekorraga hea ja see ei ole mu meelest Põhjamaade looduse teemalisel kontserdil põhjendatud.

Nagu mõistate, ei taha siinkirjutaja kuidagi leppida, et sügistuul ulub akna taga ning ei tahaks ka uskuda, et anno Domini 2015 kirjutataksegi loodusest muusikat nii tumedates toonides – ses mõttes oli Collegium Musicalele ja Eesti Filharmoonia Kammerkoorile loodud teostega kujundatud pilt kindlasti ühekülgne. Palju looduses käiva ja loodust taastumiseks vajava inimesena lähen metsa kännu otsa või vee äärde ikka helgemaid emotsioone otsima. Samamoodi nagu Mart Saare teostes kujunes omal ajal loodusteema markeerimiseks üheks sagedaseks võtteks linnulaul, tekkis sel nädalavahetusel küllastumus tuulevihinast. Palun pakkuge ka positiivsemaid ja meelikõditavaid alternatiive looduse kujutamiseks muusikas, sest elu on ilus!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar