Talendid – kodus käijad

Toomas Velmet

„Talendid kodus”: Silver Ainomäe ja Tallinna Kammerorkester, dirigent Risto Joost 27. IV Mustpeade majas. Kaheksa päeva jooksul toimus Tallinnas viis väga kõrgel tasemel kontserti ja kõiki neid võiks iseloomustada tunnustavalt sõnadega „talendid kodus”. Alustame 19. aprillist, kui Arvo Volmer (Adelaide) juhatas Rahvusooperi sümfooniaorkestrit, kohe järgmisel päeval oli ERSO ees Paavo Järvi (Pariis), siis 24. IV koos Uue Tallinna Trioga Aile Asszonyi (Itaalia), 26. IV Neeme Järvi (Šveits) ning 27. IV Silver Ainomäe (Denver) ja Risto Joost (Holland) Tallinna Kammerorkestriga. Võib arvata, et inimene on aru kaotanud, kui külastab kõiki neid kontserte. Tunnistan, et tegin seda, ja olen ülimalt rahul saadud naudingu ja üllatustega selle sõna kõige paremas mõttes. Ongi raske anda hinnangut, millises katlanurgas kõige kuumemini podiseb, ja siis on ikka nii, et viimane on kõige tulisem. Tuleb muidugi tunnistada, et Tallinna Kammerorkestri kontsert koos eespool nimetatud külalistega oli tõepoolest kõige üllatuslikum teiste väga heade ja veel paremate kontsertide seas. TKO ei mängi esimest korda Joseph Haydni ja Erkki-Sven Tüüri loomingut ning ei Silver Ainomäe ega Risto Joost kohtunud orkestriga esmakordselt, kuid värske energia, mis paiskus lavalt publikut täis saali, oli siiski erakordne ja saal vastas samaga. Publiku reaktsioon on alati kõige objektiivsem näitaja, vähemalt neis kammerja sümfoonilistes žanrides, millest siin juttu oli. Ja see näitaja oli teenitult punases. Kõigepealt on kammerorkestril nüüd oma kodu ja saal. Paljud on püüdnud seda Mustpeade maja valget ja kõverat saali nii akustiliselt kui visuaalselt kohendada, et oleks hästi kuulatav ja ka sama hästi vaadatav. Tuleb välja, et piisab kahest liigutusest, et kohendada saal mõlemast aspektist suurepäraselt vastuvõetavaks ka täismaja puhul. Nimelt oli orkester (19 keelpilli + klavessiin ja u 4–8 puhkpilli) vastavalt partituurile liigendatud kahele tasandile ning bassid ja tšellod asetatud vasakule I viiulite kõrvale – nii kohanduski orkester saali teravnurgaga ja, ennäe imet, kõik oli suurepäraselt kuulatav-nähtav.

Kava esimene teos vanameistrilt oli Sümfoonia C-duur Hob. I:38 „Kaja”. See meeldejääva „kajaefektiga” sümfoonia on oma kahe viimase osaga otsekui oboekontsert. Aleksander Hännikäinen võttis liidrirolli enda kanda ja teenis ära kuulajate vaimustushüüded. Tõepoolest oli, millest vaimustuda kogu teose esituse juures. Risto Joostist pakatav C-duurne optimism nakatas vastupandamatult orkestri ja tulemus oli ekstra klassist. Siiski üks soovitus: II osa Andante molto kõlalise tasakaalu leidmiseks ei pruugi kasutada ju kolme tšellot ja kaht kontrabassi. Need kippusid veidi liiga pealetükkivalt domineerima partituuri teiste ridade üle.

Kava esimese poole lõpetas Silver Ainomäe Tšellokontserdi D-duur Hob. VIIb:2 esitusega. Ainomäe on nüüdseks läbi löönud USAs, olles Colorado (Denver) sümfooniaorkestri tšellorühma kontsertmeister, kuid pole kunagi unustanud oma päritolumaad ning on meie hea tuttav. Joseph Haydnil on kirjade (Hoboken) järgi viis tšellokontserti, neist kolm C-duuris ja kaks D-duuris. Kõige selgemad on asjaolud Kontserdiga nr 3 C-duur – see on kadunud. Kontsert nr 1 C-duur avastati aastal 1961(!), Kontserti nr 2 D-duur, mida nüüd Ainomäe mängis, peeti kaua hoopis Antonin Krafti loominguks, Kontserdi nr 4 D-duur on Haydni pähe kirjutanud Giovanni Battista Costanzi (1772?) ja Kontserdi nr 5 hoopis David Popper aastal 1899(!). Viimaste kahe kohta on kirjutatud selgelt ja lühidalt – võltsing. Võtame siiski tõena, et nii nr 1 C-duur kui nr 2 D-duur on tõepoolest Haydni loodud, seda tõendavad ka leitud autograafid.

Kontserdi D-duur esitus nõuab kõrgeklassilist pillivaldamist, siin puudujääke ei tohi olla: muusika on niivõrd vahetu ja loomulik, et keegi ei tohi aru saada, milliseid raskusi peab interpreet ületama. Ainomäe on eriti artistliku natuuriga tšellist ja tema tehniline pagas lubab küll pühenduda süvenenult teose interpretatsioonile. Kavalehelt võis lugeda, et Haydn kasutas esimesena selliseid tehnilisi võtteid nagu pöidlapositsioon ja topeltnoodid, mis küll päriselt tõele ei vasta. Tema kaasaegne Luigi Boccherini (1743–1805) oli pöidlapositsiooni rakendanud peaaegu kõigis oma tohutu mahuga tšelloteostes. Mis puudutab topeltnoote, siis neid võib kohata juba Domenico Gabrieli (1659–1690) ricercar’ides. Ja veel ei saa ma nõustuda sellega, et kontserti sooloinstrumendile orkestriga nimetatakse soolokontserdiks. Me oleme ikkagi harjunud selle nimetuse all mõistma kontserti, kus laval on terve õhtu üks konkreetne solist, kas üksi või saatjaga, ehk inglise keeles recital. Ainomäe ja Joost koos Tallinna Kammerorkestriga olid vapustavalt head igast aspektist ja eriti hea oli orkestri vahekord solistiga; väiksele koosseisule (keelpillid+ kaks metsasarve ja oboed) vaatamata ei ole tasakaalu saavutamine selles kontserdis lihtne. Selle põhjuseks on soolopartii paljusõnalisus, mis igal esitajal ei pääse orkestri ees maksvusele. Seekordne esitus oli üks paremaid, mida olen kuulnud, ja uskuge, olen hästi palju kuulnud seda kontserti väga erinevatelt esitajatelt.

Pärast vaheaega jätkus kontsert Tüüri teose „Flamma” Eesti esiettekandega. Teos on kirjutatud Austraalia Kammerorkestri tellimusel ja eestikeelne pealkiri on siis „Leek”. Tüür tunnetab suurepäraselt keelpilliorkestri looduslikku olemust ja kasutab seda väga oskuslikult: tema keelpillid on värvikad ja dünaamiliselt hästi võimsad. Uudisteoses oli mulle uus tegija kohati võimsalt pulseeruv rütmika, mis oli äärmiselt mõjuv. Tüüri teos oli vägagi hästi kuulatav selles kolme Haydni teose kontekstis.

Kontserdi lõpetas Haydni Sümfoonia C-duur Hob 1:41, kus lisaks keelpillidele kaks oboed, metsasarve ja trompetit ning flööt. Erilist tähelepanu köitsid oma paari tuntava repliigiga trompetid ja teises osas sooloflööt Oksana Sinkova. Joostile noore mehena tunduvad sobivat sellised bravuursed teosed, mida need nii Haydni kui Tüüri sulest kõik ka olid, ent ta tajub erakordselt hästi ka lüürilisi episoode nagu Haydni andante’d ja eriti tšellokontserdi Adagio.

Kogu kontserti pean suureks õnnestumiseks TKO tänavusel hooajal. Kas mitte siin ei ole see katlaserv, kus supp keeb eriti intensiivselt?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht